neljapäev, 19. mai 2011

Mõttemallide hirmuäratav lihtsus - ja jõud

Eessõna:
Hiljuti andis üks väga võluv noor mees mulle mõtlemisainet sellega, et soovitas pähklite hammastega purustamise asemel sõrmelihaseid treenida ja lõhkuda siis koori sõrmenukkidega. (Või pähklitangid hankida, aga see osa pole oluline.) Liigutas sugestiivselt omaenda sihvakaid, aga silmnähtavalt tugevaid näppe ja meenutas sellega mulle aega, kui ma oleksin innukalt lähemale kummardunud ja uurinud, kuidas neid sõrmelihaseid treenida, mis harjutusi selleks on?
Selle asemel tegin ma hoopis hihhihhii-hahhahhaa ja rääkisin talle tõele vastava loo sellest, kuidas umbes 3 aastat tagasi kangutas hiilgevormis, 5x nädalas trenni tegev ja väga äksi täis mina edutult mitu minutit majoneesipurgi kaane kallal. Ja siis lonkis trepist alla mu alkoholilembene, kõvast suitsetajast vend, kes ei ole minu andmetel pärast 13. eluaastat kordagi mingit sporti teinud ja kannatas parasjagu kerge pohmeluse käes, võttis purgi ja plumps! keeras selle pingutuseta lahti.
Lugu jätkus nii, et siis ma sain aru, et must ei ole meestele lihasjõus vastast ja ei tasu üldse üritama hakatagi. Ma parem lepin tõsiasjaga, et jah, olen naine. Üleni.

Aga hiljem järele mõeldes taipasin, et see leppimise-asi oli õigupoolest natuke vale. Mitte päris vale, aga... Ma ei ole õigupoolest kunagi tahtnud olla mees.
Ma olen tahtnud olla poisilik. See on ebaõnnestunud. Mul pole muud üle jäänud kui leppida!

Sissejuhatus:
Kui ma olin noorem, olid mu tüüpilised lemmikriided tanktop ja mingid laiemat sorti püksid. Need kindlasti ei sobinud mulle kõigest muust paremini, aga need olid riided, mis tegid mu õnnelikuks, andsid mulle tugeva ja õige tunde.

Sisuline jutt:
Kuna ma lugesin lapsena raamatuid (ja ma lugesin lapsena palju raamatuid), elasin ma reeglipäraselt üle raevuatakke teemal, miks naissoost tegelased seal on nii erikuradi mõttetud ja midagi ei tee?! Mis neil viga on?!
Muudkui kannavad erinevaid rõivaid (seda, mis värvi kleit ja millise kaelusega, sai iga naistegelase puhul alati teada) ja surevad dramaatiliselt. Kui sedagi. Sageli olid nad lihtsalt ilusad asjad kuskil pingil või lossis või unenäos. Naine esines raamatus kui majapidamisese, ohver või iluasi. Vahel kõigis kolmes rollis korraga.

Mu eriline vaenlane oli raamat "Tom Jones", mis sõnaselgelt teatas, et Seejasee (nimi ununenud) oli arukas ja vooruslik tütarlaps, kes teadis, et meeste mõtted ja arutlused käivad üle tema mõistuse. Ta ei sekkunud meeste kõnelusse ja kuulas nende sõna nagu hea naisterahvas tegema peabki. Lisaks oli Seejasee väga ilus, väga puhas ja hea majapidaja. Ta abiellus raamatu lõpus, viimaks oma mölakast isalt selleks loa kätte saanud, oma armastatuga, kes enne õnnelikult 650 lk jooksul mööda ilma ringi jooksis, seikles ning lõbutses.
Naine sel ajal elas oma mölakast isa majapidamises, orjas ja ootas. Ja oli maru vagur ja leplik asja juures kah.
"Tom Jones'is" olid halvad naised samuti esindatud. Need oli need, kes tegutsesid. Püüdsid ise mingeid otsuseid vastu võtta, meestele mingeid nõudmisi esitada, ei olnud nii ilusad ja muidugi läks neil halvasti.

Ja oleks see teos siis mingi erand olnud!

Mark Twain. Charles Dickens. Victor Hugo. Guy de Maupassant. William Makepeace Thackeray. Alexandre Dumas (noorem). Karl May. Jack London. Ma süüdistan teid naiste objektistamises ja ignoreerimises, kirjanduse tüdrukuvaenulikuks kirjutamises ja üldises sitapäisuses igaks juhuks ka!

***

Oli ka teistsuguseid raamatud. Ma rõõmustasin kut lumekuningas, kui kohtusin Ronja, Pipi, Eva-Lotta, Rebecca, ilusa nõia, Otomi või Jasminaga. Ei maksa arvata, et ma neid ei armastanud. Väga armastasin!
Aga kui te nüüd seda nimekirja siin vaatate - hästi meelde jäänud lahedate naistegelaste loetelu - siis on siin ennäe! Tervelt kaks tegelast, kes ei ole poisitarid.
Need kaks on Rebecca ja Otomi - ja nemad mõlemad said õnnetuks. Nad olid ka muidu mõneti paralleelsed daamid, tõmmud ravitsejaoskustega kaunitarid, kelle elus rahvusküsimus probleeme tõstis ja kelle armuasjad puha pekki läksid. Pidevalt jälitas neid oht surra mingit hirmsat surma ja siis neid päästeti, aga asja tegi paremaks tõsiasi, et nemad päästsid oma unelmate mehi vähemalt sama palju vastu. (Tegelikult oli Karl May Winnetoul õde, kes klapiks samade tunnuste alusel samuti sinna tõmmude, traagiliste kangelannade ritta, aga tema suri juba "Winnetou" esimese raamatu keskel ära ja kuulub seega siiski eeskätt ohvrite, mitte kangelannade kilda.)

Aga õnneliku ja põneva naiseelu mudeliteks kõlbasid raamatutes ainult poisitarid ja klapitada ennast, kes ma kindlasti ei ole kunagi mingi poisitar olnud, sinna kasti, on olnud piinav ja vaevaline ja pagan võtaks, seda raskem, et ma ei teinud seda isegi mitte teadlikult!
Teadsin, et neid ja neid asju tahaksin ma osata, aga nende õppimine ei pakkunud mulle huvi ega naudingut. Ning ma ei jõudnud tõesti väga kaua arusaamisele, kust need käärid õppidatahtmise ja osatatahtmise vahel pärit on. Miks mulle ei meeldi reaalses elus tegeleda asjadega, millega mulle mu peas tegeleda meeldib?

Ma ei oska inimest lüüa. (Pisikese poksikoti toksimisega saan hakkama.) Ma ei ole kohutavalt osav asjadest üle ronima või puid raiuma või vibuga laskma või ratsutama. Ma ka jooksen meelsamini vaguras tempos mööda teed kui elu eest ja üle sipelgapesade karates kuskil võserikus (ok, liialdus. Mängides meeldib mulle võserikus kõigest jõust joosta küll, aga ma ei ole selles päriselt ka väga osav).

Olen püüdnud neid poisitari-asju jupphaaval õppida, aga ükski oskus ei ole tulnud vaevatult ja sujuvalt kätte vaid pigem on nii, et" issand, nende puudega rassida on ju tore küll, lihas vist ka kasvab - aga nüüd peaks .... (mehenimi)... kutsuma, sest teised tahavad millestki tuld teha ja minul vist läheb ahjutäie puude tegemisega umbes järgmise nädalani." No ei oska! Ei ole vastavaid andeid!

Mitte et ma heegeldaksin ja tikiksin paremini kui puid raiun. Ma vihkan naiskäsitööd kirega.
Aga jah, poisstüdruku atribuute mul tõesti ka ei ole. Juba kehatüüp on kurviline, mitte sirge ja lihaseline.
Tank-topi ja laiade pükstega sai seda üsna edukalt peita, aga fakt ise on - fakt.

Too eelkirjeldatud majoneesipurgi-episood oli mu elus tõesti murranguline hetk. Ma nägin tõtt. Koos majoneesipurgi avamisel läbikukkumisega tuli arusaam, et olen ka poisstüdrukuna läbi kukkunud.
Sain aru, et pole midagi parata. Ma ei ole Eva-Lotta.

Parem siis juba asja nautida, kanda seelikuid, sukki ja käekotti ning valida suitsetamiseks (kui ma seda teen) peenikesed tikk-suitsud. Ning peakatteks olgu rätt või kübar. Kui juba, siis juba!

Aga asja üle edasi mõeldes - ja majoneesipurgi-jutu rääkimine tollele noorele mehele ergutas mind selle loo ning tema järelmite üle taas mõtlema - avastasin täna õudusega, et olles loobunud poisitarluse poole püüdlemisest, olen ma vist valinud elumudeliks need ainsad teised lahedad naistegelased raamatutest: juuksed värvisin tumepruuniks, peaaegu mustjaks.
Kavatsen minna medõeks õppima.
Ja armueluga ka miski ei hiilga.

Kokkuvõte:
Emake maa, kuidas need elulised tõsiasjad alati nii piinlikult lihtsad ja samas talumatult keerulised on?! Kas ma asun nüüd alateadliku ponnistusega varsti ka dramaatiliselt hinge heitma?! Oh õudust!

...

Moraal:
Vaadake järgi, mis raamatuid te lapsed loevad! Nad õpivad elu sealt, kust saavad, ja klassikalised kirjandusteosed ei ole alati parim allikas. Eriti tüdrukutele.

35 kommentaari:

Triin ütles ...

ma kunagi väiksena ei märganud, et tüdrukud raamatutes midagi ei tee. ma identifitseerisin end seiklejameestena, teadvustamata soolisi iseärasusi. teadvustamine tuli palju palju palju aega hiljem ja siis ka üllatus, et kuram küll - nii ju asjad ongi, et mehed aina seiklevad ja naised olgu ilusad ja vagurad! siiamaani üritan paradigmat murda.

õnnitlused meedikuks õppimise konkretiseerimise puhul! mul endiselt on iha sama teha, aga tundub, et maailmavallutamine on lihtsam tee ikka veel...

väga salalik naine ütles ...

Aitäh, et aitasid mind õiges suunas mõtlema!

See on olnud suureks abiks =)

notsu ütles ...

Ma tahtsin vanaema Weatherwaxi meenutada, ainult siis tuli meelde, et ka tema paistis suure vallalisusega silma. Aga Nanny Ogg kui rollimudel kõlaks juba igavesti emaselt.

Ma vahepeal olin peaaegu sõltuvuses kuuekümnendate "Avengersist", kus naispeategelane oli erakordselt elegantne, daamilik, suurepärase võitlusvõimega ja pidevalt vaimustavalt iroonilne ja külmavereline.

A mis mõttes see "Tom Jonesi" naistegelane "orjas ja ootas"? ta põgenes ju kenasti, teenija näpu otsas, kodust minema ja seikles samuti jupp aega ringi. sellest tuli veel armastajate vahel suur tüli. Ja siis pärast mängis oma tädi isa vastu välja.

Absolutely Fabulous ütles ...

Haha, mina olin just sellepärast (või osaliselt sellepärast või kama kaks, miks) poisitar, et ma ei suutnud ühtegi huvitavat naist leida. Mul oli ka põhiliselt maailmakirjanduse klassika käsil ja vaguratest naistest rääkivad romaanid olid iii gaaa vaad.

Aga majoneeispurgi, nagu ka muude purkide avamiseks ei ole üldse jõudu vaja. Vaakum tuleb ära kaotada, ehk siis kaane alla õhku lasta. Avajaga, noa või lusika otsaga, vastu põrandat koputades. Ma olen alati olnud see insenerimõistuse tippsaavutus, kes meestele purke lahti teeb :p

ritsik ütles ...

Hm, peab päris mõtlema naiseliku paueriga raamatukangelannade üle. Praegu Ema Theresa tuleb meelde (temast on raamat küll) ja Jane Eyre oli ka ju päris särtsakas ja oma aja mõttemalle murdev?
Küll tuleb meelde intervjuu režissöör Katrin Lauriga, kes küsis intervjueerijalt, mis eesti filmikunstis lahti on, et viimaste aastate filmides naised mingid hullud ja nartsud on.

väga salalik naine ütles ...

Pean tunnistama, et ma "Tom Jonesi" lugesin ainult selle ühe korra umbes 11-aastaselt ja ju ma siis mäletan emotsiooni paremini kui tegelikke sündmusi.

Ja Nanny Ogg ongi minu suur lemmik, ainult et temaga tuvusin ma umbes 20-aastaselt ja selleks ajaks oli mu hinge vundmanent (või misiganes nõmedat metafoori kasutada) vist juba paika valatud.

Ja seda vaakumieemaldamisnõksu tean küll, aga nimetatud purk oli eriliselt kangekaelne ja järeleandmatu.
Ja siis oli jõud abiks.

Jane Eyre rääkis mulle küll eeskätt sellest, et koleda naise kõrvale sobib ainult pime mees, kes on lisaks ka sant.
Ja et paaris on jõud ja iseseisvus lubatud ainult ühele.
Mitte et see raamat mulle vastumeelne olnuks, aga... ikkagi paras "oot, mäh, niimoodi siis v?"

väga salalik naine ütles ...

P.S
AbFab, ma tahan ka sinu blogi näha. Miks ma ei saa?

uurija ütles ...

Mis puutub Eva-Lottasse, siis tema oli ju VÄGA naiselik tütarlaps. Isegi Lindgren ütleb midagi sellist, et Eva-Lotta "oli daam, kes valdas paljusid kunste". Erinevalt Pipist ja Ronjast ma teda küll poisstüdrukuks ei nimetaks. Eva-Lotta on tüdrukutele väga hea eeskuju selles mõttes, et ei pea tingimata nukkudega mängima selleks, et naiselikuks jääda. Ja tal oli ka tugev emainstinkt, meenutame või Rasmuse lugu.

väga salalik naine ütles ...

No kuule! Eva-Lotta oli kõva rusikavõitleja, ronis mööda köit nagu akrobaat, tal oli 5 poisist sõpra ja 0 tüdrukust sõpra...

Ega see, et tal kleit seljas oli, midagi ei muutunud.
Lõpuks, Ronja ka laulis Birkile hundilaulu ja oli hella südamega jne.
Aga Eva-Lotta oli väga klassikaline poistar.

uurija ütles ...

Ma ei vaidleks, vaid jääksin sõbralikult oma arvamuse juurde. Ärritab see sind?

väga salalik naine ütles ...

jaa!
ei!

ma ei tea.

irve ütles ...

Õnnitlen hea tomboy tõlkeleiu puhul. Või vähemasti ma ise pole varem näinud.

Kinnitussõnaks on täna: enest

väga salalik naine ütles ...

Mulle meeldiks õnnitlus rahuloluga vastu võtta, aga leid ei ole minu oma.

Seda, kes enne kasutas, ei tea, aga mina kindlasti kohe ei ole esimene.

Enest räägime teine kord.

notsu ütles ...

"Poisitar" läks minuteada esimest korda käibele la garçonne'i vastena (see naisetüüp, mis kahekümnendatel moes oli), enam-vähem otsetõlkelise vastena kusjuures.

Jane Eyre tundub sellise patriarhaalse ühiskonna väljavihastatud naise kirjutatud kättemaksutegelasena: tal ei kõlba rikka ja seksika mehega enne paari minna, kui see on ära sandistatud, samuti ei kõlba talle see mees enne, kui ta ise on nii rikas, et ei pea mehest ka majanduslikult sõltuma. st alles siis, kui mehe majanduslik mõjuvõim ei oma enam tähtsust ja väline seksikus on ära langenud. Naise koleduse mõttes on mehe pimedus vähemtähtis, sest lõpuks ajas see mees teda ka nägijast peast taga (ja mitte ainsana).

Eva-Lotta puhul pädeb see argument tõesti, et tal ei ole tüdrukust sõpru. Emainstinkt küll on, aga kokkuvõttes meenutab ta niiviisi väga meeskirjaniku kirjutatud naistegelast - et muidu nagu poiss ja suhtleb ainult poistega poiste teemadel, aga mõni kohustuslik naiselik atribuut (väikelaste peale heldimine) on külge pandud.

Igasuguste vana aja meeskirjanike kallal ei saa tegelikult väga kaevata, kui nad usutavaid ja lahedaid naistegelasi pole välja mõelnud - kui meeste ja naiste maailm olid üsna eraldi, siis kuskohalt nad pididki nägema, mismoodi naised siis on, kui mehi juures ei ole. Pigem väärib komplimente, kui mõni meesautor sellega siiski toime tuli. Shakespeare'il on näiteks väga vingeid, ühtaegu ägedaid ja naiselikke naistegelasi, keda ei tee poisitariks ka see pisiasi, et nad sageli meheks riietuvad - kuidas nad muidu usutavalt vabalt ringi liikuda ja seigelda saaksidki (rääkimata tehnilisest mugavusest, nimelt sellest, et poissnäitlejal oli poisiriides kergem olla).

***

Aga ma mõtlesin vahepeal asja teise külje peale: kui tüdruklastel on probleem, et samastuda saab ainult poiste või poisitaridega, kelle põhiolemus samas nagu ei passi hästi, mõelge siis, kui raske on veel poisslastel, kes juhtumisi peaks tundma, et see stiil ka neile hästi ei passi. Selles mõttes, et nendel oleks see samastumine nagu palju kohustuslikum kui tüdrukutel ja ei ole võimalik ka Rebeccat rollimudeliks valida.

Umbes sama häda, nagu minu arust on nn. noorusekultusega - et kultuseobjekt on mingi fiktiivne noorus, mida päriselt esineb väga vähestel ja seega on noortel, kes selle malliga ei sobi, veel raskem kui vanadel, kellelt seda ei nõutagi.

***

Rääkisin kodus sel teemal meespoolega, kes teatas, et tal on küll raamatutes tüdrukeeskujusid olnud, Väike My näiteks. ja ma olen temaga selle koha pealt nõus, et Väike My, kes on küll aktiivne ja sageli tige, ei ole sellepärast veel tüdrukuriides poiss. Selline tige väike tüdruk lihtsalt.

notsu ütles ...

Mulle tuli vahepeal Pratchettist laheda naistegelasena meelde Surma lapselaps Susan, aga siis meenus, et osalt samade lahedate omadustega, aga veel mitmekülgsem ja mis eriti tähtis, juba meie lapsepõlves kättesaadav tegelane on Mary Poppins. Väga äge tegelane ja sealjuures kõige daamilikum ever.

Kirjandusest, mis mulle hiljem näppu on puutunud, tuli meelde Roald Dahli Matilda - väike armas tüdruk, kelle lahedus ei seisne mitte puid mööda ronimises ja kaklemises, vaid selles, et ta on väga tark.

notsu ütles ...

muide, osa raamatuid, kust väga ilmselt nais- või tüdruktegelased puudusid, ma lugesin sageli täie teadmisega, et seal on see lünk sees, ja kui kõik seal raamatus ikka väga sitasti läks, siis ka täie veendumusega, et küllap sellepärast, et sealt puudusin mina oma naiseliku puudutusega, ja nii sain ma raamatu takkajärgi õnnelikumaks kirjutada. Näiteks ma läksin ja päästsin kogu selle "Kärbeste jumala" saaretäie nende endi küüsist ära, oma uute ilusate juukseklambrite ja uue pluusi maagilise abiga.

väga salalik naine ütles ...

Ma muide olengi Mary Poppins.
Päriselt.
Lennata ei oska, vihmavarju ei kanna, aga muidu kõik klapib.

Kirjutasin pika kommentaari, aga blogger sõi ta ära, sest ta ilmselt ei suutnud välja mõelda, kuhu notsu kommide vahele seda juttu siis nüüd toppida.

Asja mõte:
ma ei teadnud, et väike My on türduk ega ka seda, et Muumitroll on poiss, ma suhtusin neisse kõigisse nagu kampa elustunud mänguasjadesse.

Shakespeare on lahe. Leedi Macbeth on lahe. Dumas vanem on lahe, mileedi on lahe, "20. aasta hiljem" Anna ja mme Chevreuse on lahedad - ja Mercedes ja Haydee ka.
Merimée ja Colomba on lahedad.
Aga mällu mudelina ei jäänud, mina ei tea miks.

Dahl mulle ei meeldi. Selle koha peal on mul pimetähn, sest KÕIGILE meeldib aga mulle tundub igav ja tüütu ja ettearvatav ja mõttetult ülespuhvitud ja ebausutav ja IIGAAV.

Igat moodi poisse on raamatutes. Ja IGAT moodi mehi ka. Mul küll ei ole muret, et mõni poiss ei leia endale kedagi täna samastumiseks.
Hea uudis on, et tänapäeval on ka üsna igat moodi tüdrukuid ning naisi raamatutest leida. Tänapäeval on üldse kergem kui siis, kui meie karjas käisime ja noored olime ja suur sõda oli =)

Ja ma ka lisasin ennast igale poole, nt need Colomba ässitusel surnuks tulistatud mehed lappisin kokku, noomisin neid pikalt mõrvamise eest ja viisin siis teisele mandrile elama, organiseerides neile karistuseks hulga raskusi sinna.
Aga see ei ole ikka päris see, eks ole, kui ehtsale tegelasele kaasa elada!

notsu ütles ...

Väikesel Myl ja Muumitrollil on soolisus tõesti kuidagi tagaplaanil, aga Mymla on küll igati emane ja sealjuures väga lahe. kui ma oleks emalikumat sorti, siis ma selle võtaks.

väga salalik naine ütles ...

Mul kahjuks ei ole Mymla vorstiandmise-iseloomu.

Kannan kõrgel Mary Poppinsi luua-andmise iseloomu lippu ja vahin end vaateakendelt.

Jap!

notsu ütles ...

ja siis on veel olemas Wendy. Ja "Charlotte koob võrku" Fern, kes oli seal raamatus ainus inimpeategelane.

väga salalik naine ütles ...

Kui mu tütar veel nats kasvab, annan talle "Inimkroketi" lugemiseks.

Isobel, helab kell....

tumen ütles ...

Mõned muinasjutud, mida eriti elavalt mäletan, rääkisid sellest, et ilus olemine kaalub üles kõik muu. Ilusatele (ja tublidele) neidistele langeb kõik justkui iseenesest sülle. Nad muidugi kannatavad teiste kadeduse tõttu, aga kui nad on töökad ja heasüdamlikud, aga ennekõike ilusad ja siis läheb neil elus kõik hästi. Mehed muidugi võivad olla koledad ning on enamasti rikkad ja targad. Loll Ivan sai läbi nutikuse kõigepealt jõukaks ja siis leidis oma elu armastuse. Rääkimata tulipunase lillekese loost, kus kaunis neidis hakkas armastama peletist. Aga ma ei samastaud ennast kunagi nende printsessidega. Mulle oleks meeldinud olla Pipi, aga tõenäoliselt olin rohkem Annika. Lemmikeeskuju oli Väike Nõid. Gerda oli ka äge tegelane, läks oma venda Lumekuninganna käest päästma.
Teismeeas oli Scarlett O'Hara oma ettevõtlikusega üks lemmikuid. Iseseisev naine, kes ignoreeris ühiskonnas hekaskiidetud sotsiaalset käitumist ja sai oma eluga ise hakkma. Kuigi ta oli südameasjades ikka täiesti saamatu.
Hiljuti küsis üks meessoost töökaaslane minu käest:"Kui sul oleks valida kahe omaduse vahel, siis kas sa oleksid pigem ilus või tark?" Vastasin, et oleksin pigem tark. Ta oli sellest vastusest mõnevõrra hämmeldunud. Pidin siis selgitama, et see milline ma välja näen täna ei kesta nagunii igavesti, aga kui olla ikka tõesti loll, siis seda ei paranda ükski asi.

Hellera ütles ...

"ma ei teadnud, et väike My on türduk ega ka seda, et Muumitroll on poiss, ma suhtusin neisse kõigisse nagu kampa elustunud mänguasjadesse."

Kuidas sa võisid!!! *täiesti šokeeritud*

Teemasse puutuvat ka: minu jaoks ongi ägedad naised alati ürgnaiselikud, kes oma sisemise jõu ja rahuga kõiki võidavad. Pole kunagi ihanud olla poisilik, vaid pigem naiselikum, alati veel naiselikum. See vist ongi minu probleem. :)

Parim Mymla käsitlus on muuseas hoopis "Hilja novembris". Vaba ja sõltumatu Mymla, kes kõvasti erineb tavalisest Mymlast teistes raamatutes. Temas on muidugi midagi kõigile Mymladele omast, aga seal lööb ta tõeliselt särama nagu ka kõik teised tegelased.

Kell on palju ja mõte enam väga ei liigu, nii et ma ei tea, mis seosetut jama ma siia kokku kirjutan praegu.

ritsik ütles ...

kui juba muumid jutuks tulid, siis minu lemmik on Muumimamma, kes iial ei lähe närvi, saab hakkama nii leiutajast Muumipapa kui külatäie trollilaste ja Mydega ja oskab kõige kriitilisematel hetkedel pakkuda kõigile limonaadi :D

väga salalik naine ütles ...

No mu suhtumine Muumitrolli tegelastesse oli selgelt mõjutatud sellest, et ma olin kuni "Trollitalve" lõpuni kindel, et Muumitroll on tüdruk.
Ja kui siis "Muumipapa memuaarides" öeldi tema kohta "poeg" ja tuli välja, et ka kogu see muu seltskond seal on ka eeskätt mehelik, kaotasin ma sooküsimuste vastu muumimaailmas huvi.
Alles palju palju aastaid hiljem, lugedes "Hilja novembris", mis on SITAKS ÄGE RAAMAT, kuigi mitte lasteraamat, märkasin neid sugusid jälle.

Ja ma olen tahtnud olla Muumimamma, aga jälle - ei ole seda limonaadi-andmise iseloomu, on "Jane, riputa oma palitu nagisse!!!"-iseloom.

Ja ma ei tea, miks Scarlett mulle kunagi meelde ei tule naisemudelina. Kuigi ta ON äge ja väga realistlik. V-o see ärinaise värk
ei ole
väga mulle?
=)

Tuukan ütles ...

Püüdsin ka naistegelasi meenutada..kui olin eelteismeline noormees, lugesin tihti Mira Lobe raamatut "Vanaema õunapuu otsas"
"Sest et mitmed külaskäijad..jne"
Mäletate?

inwe ütles ...

mul on kuri kahtlus, et mina oma pipra-olemuse võlgnen eelteismeeas avastatud Eilonwyle. sest no kuidas ei mõjuta lahedad naistegelased, ikka ilgelt mõjutavad! alles siis kui siuke tahan-olla-see-ja-see iga üle läks hakkasin aru saama, et mus vist on erinevaid iseloomujooni.

ma arvan et asi on selles, et kui me leiame laheda tegelase, siis me tahaks olla nagu nemad, ainult et päris üks-ühele ei ole ilmselt võimalik. see on ju reaalsete inimestega ka nii, kusjuures sugu ei ole alati kõige märkimisväärsem omadus.

sekundeerin et "Hilja novembris" on üks ilgelt äge raamat.

Rents ütles ...

Jep, "Hilja novembris" on ka üks minu lemmikraamatutest. Täiesti uskumatu, kuidas üks selline raamat võib TOHUTULT mõtteainet pakkuda ja seda on ka viiendat korda VÄGA nauditav lugeda.

Aga mina olin ka seda postitust lugedes:"Nagu MIS MÕTTES Eva-Lotta polnud naiselik?" Kuigi ma juba raamatut lugedes märkasin, et tema kujutamine pole autoril sugugi nii hästi välja tulnud, kui poiste kirjeldamine, mõned iseloomujooned ei sobi väga hästi omavahel kokku jne. Kusjuures, kui naiskirjanikud mehi kirjeldavad, siis seda võõristusemomenti ei teki (kui jätta kõrvale Barbara Cartlandi kirjeldused, kus põhirõhku pannakse meeste lihasmassile ja jäigastunud liikmele). Ja väike My oli ka üks minu iidolitest, tahtsin isegi teda endale kuskile tätoveerida, kavandki peaks kuskil olemas olema, kuigi tätoveerimiseni pole jõudnud ja nüüd olen juba selles vanuses, et mõtlen, kas ikka tasub. :D

väga salalik naine ütles ...

Mu meelest on Eva-Lotta täiesti pädev tegelane.

Lihtsalt mul ei ole temaga samastumisruumi eriti: mul oli kaks poisist peaaegu-sõpra, aga kindlasti polnud nad päris sel tasemel sõbrad kui tüdrukud.
Inimesi lüüa ei oska ja meie (tüdrukutest koosneva) kamba tegevus põhiliselt seisnes ühe mahajäetud garaaži koristamises, et sellest endale peakorterit teha. (Mitte et me oleks olnud koristamisefännid, aga omavahel kaklemine tundus kuidagi - pentsik.)(Garaaž paraku remonditi ka ära ja pandi sissetungijate elik meie eest lukku peaegi.)

Muu Eva-Lotta atribuutika - armastus kuklite vastu siis eeskätt - on nii ebaisikuline, et sealt täisvarustuses inimest hästi kokku ei saa. No veel oli, et laulis omaette ja avastas laiba - seda võib ometi igaüks teha, ükspuha, milline iseloom tal muidu on?

Kirglik armastus mingi Rasmuse-nimelise tati vastu jättis mu samuti külmaks, sest ma ei armastanud väikeseid lapsi omaenda nooruses ÜLDSEGI. Nukkudega seevastu mängisin innuga - oluline polnud seejuures mitte kujuteldava tite kantseldamine vaid minu enda roll täiskasvanuna, daamina, kes kübar peas ja lapsevanker näpus, pargis jalutamas käib.
(Ma räägin, et Mary Poppins, noh.)

notsu ütles ...

aah, kuidas ma küll väikese nõia unustada võisin, temaga samastusin ma RÄMEDALT. Kogu see üritamine mingisse kampa kuuluda, kes teda tglt ei taha, ja oma identiteedi otsimine, mis osutub palju lahedamaks kui selle kamba oma. Pehmed väärtused pealekauba.

Kõva samastumisobjekt oli ka Filifjonka, kes uskus katastroofe.

a Pipi kohta mõtlesin nüüd vahepeal, et ta ei ole mitte niiväga poisilik, vaid pigem jumalik.

notsu ütles ...

a mis muinasjuttudesse puutub, siis seal on ka Imetark Vassilissa ja palju muid osavaid nõidprintsesse, kelle kosilane ellugi ei jääks, kui naine teda aina ei päästaks. Kõik need, kes viskavad kammi selja taha ja kasvab mets.
"Massaro Verità" raamatus oli veel üks huvitav tark Caterina, kes abiellus oma mehega kolm korda eri nime all, et teda kasvatada.

Absolutely Fabulous ütles ...

A mul ei ole su meiliaadressi, nii et seni istud kuival.

väga salalik naine ütles ...

murumuna(a)gmail.com

Maks Hull ütles ...

Ronja filmi käisin vaatamas vist 9 korda...ja ma olin siis juba hilispuberteet :) Väikesi Mysi joonistasin suisa terve lehekülje kui olin muumitrolli raamatu läbi lugenud....aga filmidest, kus on väga ägedad naistegelased...resident evil, lendavate pistodade maja, kangelane, peituv draakon/kraapiv tiiger,

väga väga naine ütles ...

See on mõnevõrra hiline kommentaar nüüd, aga krt, hakkasin ka dramaatiliselt hinge heitma.

Päris jube! Enam polegi ühtegi eeskujulaadset toodet ees, pean ise olema =)
No olgu, Inimkroketi" Eliza ikka.