Laiale kivile

 Just kuulsin Poeglast mingile oma inimesele ütlemas: "Ma olen ainus inimene oma klassis, kes luges "Rehepappi". Nagu actually "Rehepappi". Kõik teised lugesid kokkuvõtet."
Surnud kunst see kirjutamine.
Aga noh - midagi muud ma ei suuda, nii et jään kirjutama. 

Mõtsin vahepeal, et kirjutaks teile postituse rahateemadel. Kui ma nagunii TL-ile juba kirjutasin, kuidas rahasse suhtun, kopeerin siia, muudan natuke ja olemas.
Ainult ... noh, vähesed mõistaks, paljud saaks pahaseks, kas tasub?
Siis selgus, et TL sai mu jutust nii haiget, et juhtus eelmise postituse peaaegu-konflikt. 
Nii haiget.
Jaah, klattisime ära, ilmutasin oma tohutut emotsionaalset intelligentsi, ta sai minust samuti aru ... aga ma vist ei pane seda teksti laiale kivile.
Selgelt see ei ole kergesti seeditav. 

Mida ma siis laiale kivile panna võiksin?
Oh, see teema ... 
... ei sobi hetkel ka. 
Pekki. Mis te tahate öelda, et ma pean minema ja jutukogu jaoks juttu toimetama v?

***

Ja siis ma tegin veel toorjuustukooki, panin pesumasina käima ja pesu kuivama, pesin natuke külmkapipealset ja pliiti, veetsin voodis aega, isegi magasin, käisin koeraga poes, epateerisin mitmel pool, lugesin raamatut, ladusin hästi palju kaarte, pesin nõusid, tegin kassi liivakasti puhtaks ja ikka veel ei ole mul midagi öelda. 
Väga ebatüüpiline.

Eks ma olen oma narkomaaniast veits uimastatud. Uue laksu ootus mässib kõik mu mõtted ja tunded oma lõksu ja mis mõttes ta ei sööda mind ikka veel? Mul on vaja!
Aga kuni annus viimaks tuleb ja hea tundub, pohh. 
Ja ma olen oma tavalisest märgatavalt tõhusam. Sest kuidagi peab ära kulutama aja, kuni ta tähelepanu mujal on, ja kogu aeg ju näpukat ka ei jaksa teha. Ma siis teen kasulikke asju. 
Nagu ma ikka teen kasulikke asju - aga kui vahele pole naudingupuhanguid, vaid ainult väsimus, jaksan vähem.
Kuigi mu jõudlus on ikkagi piiratud ning ma teen end ikka katki. Lissalt saan katkiminekute vahel rohkem tehtud. 

Mõtlesin vist välja, miks ma jälle muusikat kuulan.
Sest ma elasin nii kaua selles maailmas, kus mu tunded olid imelikud, valed, olin liiga palju, liiga intensiivne. Ainus teine inimene, kes mulle lähedane ja kes sama palju tundis, oli mu tütar. Tema suhtes ei olnud mul aga "jess, ta on samasugune, jess," vaid ainult kaitsmissoov ja kui ma saanuks, ma võtnuks talt selle haavatavuse ära.
Ja nii väga, kui ma ka lõrisesin ja kinnitasin, et mina olen mina, ma ei muutu, ikkagi üritasin alateadlikult kohaneda. Vältida liiga palju tundmist - ja muusika on kindel viis endas tundeid kõrgemale, kõrgemale ja tugevamale tasemele tõsta. 
Nii et lõpetasin muusika kuulamise.

TL tunneb (vähemalt) sama palju. Sama intensiivselt. Valu on hingemattev. Rõõm on vabadus on lend. Jaa, mõistus valvab kõige üle, kuid see, mis ei ole mõistuslik, on tohutult vägev.
Korraga on mu ees teade: "Nii intensiivselt tunda ei ole sinu puue, väga väga naine, see on lihtsalt osadele inimestele omane."
Lisaks on see teine tundlik inimene ebamaiselt imeline. 
Palju tunda on ok.Tunded ei ole saatanast, tunded võivad olemas olla isegi sellistena, nagu nad minul on.
Nii et - ma kuulan jälle muusikat. 
Playlistid ei ole vahepealsete aastatega halvemaks läinud, oo ei.