Äkisti ei loe miski muu

Mõtlesin, et ok, vbla sellepärast ma elan.
Sellepärast elasin Rongi üle. 
Universumi käsusõna kõlas just tänase pärast.
Mismõttes niimoodi saab.
MisMÕTTES niimoodi saab? 

Mis. Mõttes.
Kuidas saab keegi mulle nii palju anda ja samas tunda, et tema saab minult?! 
Mitte keegi mitte kunagi ei ole jaksanud minuga kaks päeva asju klattida. Mitte jätta poolde vinna, enam-vähem kärab, vaid päriselt mitte lõpetada, enne kui klaaritud? Ja pärast ongi päike ja heinamaa, kullerkupud ja imeline kuldne loojang, sest saime selgeks?
Kuidas keegi nii kallis olemas saab olla?

Vabandust, keen üle.
Aga see on nii kummaline, kuidas oled 45 ja sul on ikka veel esimesi kordi. 
Jah, jah, maailmasõda vist, jah, jah, päriselt pekkis vist, jah, jah ...
 --- aga.

Näe, selle kirjutasin vahepeal, teiste asjade seas. 

Maailmad

Ühes maailmas
tuleb kindlasti peagi sõda,
küsimus on ainult,
kui suur ja kes. 

Nats olla on okei
ja empaatia patt.
Võime ju halada,
olla segaduses,
aga aeg on küps.

See on fakt.

Teises maailmas
veedan terve päeva
kallimaga vaieldes.
Pisarad päris ei jookse,

aga nii valus. 

Saa must aru,
saa must aru,
saa must aru.
Sõnade tähendused,
isiklikud piirid,
oh, kui tähtis. 

Ja ongi tähtis.
Seda ma saan mõjutada,
seal ma saan otsustada,
valida,
minu panus loeb.

Mida ma sõja vastu teha saan?
Minna plakatiga vehkima?
Kedagi ei huvitaks.
Panna end Toompea lossi ees põlema?
Ajalehes ilmuks lühike artikkel
"Hull naine langes meeleheitesse".

Aga kui ma kuus tundi seletan,
ta seitsmendal vast saabki aru.
Nii et täiega tasub ära. 

Tasuski. Mul ei ole mitte kunagi niimoodi olnud, et keegi jaksab minuga päevi klattida. 
Mitte kunagi.
Ma arvan, selle tunde nimel tasus ellu jääda.