Konfliktid

Vaikselt võtavad mu fb-s ja blogiringis maad maailmalõpumeeleolud. Raske ja kurb, hala ja õudus. 
Mina muidugi olen suht elevil, väga põnev on.
Peaaegu wõit-wõit situatsioon: kas juhtuvad eredad ootamatud hirmsad asjad või saavad pahad kolinal kaela, ja mõlemad asjadekäigud oleks omamoodi lahedad - kuigi teine variant eelistatavam, sest paljude kenade inimeste, sealhulgas mu laste elud jääksid purunemata. 
Lissalt enam ei saa hästi nägu teha, et mölisegu see Trump, mis tahab.
Selge maailmasõja maik on sel mölal ja kuigi ma ei kujuta hästi ette, MISMOODI ta korraldaks ameeriklaste Taani või Canada vastu sõttamineku - s.t. kui vast kümnendik sõduritest-digisõduritest-koordinaatoritest-asjapulkadest üldse nõus on, on suht keeruline - ta igatahes juhatab asja sisse. Venemaal on Putin innukalt ootel ja no Hiina ja Taiwan ... 

Põnev.

Muidu nukerdan jutukogu kokku panna ja armuasju ajada ja raamatuid lugeda, süüa teha, koera jalutada - kahe sõnaga: nagu ikka. 
Isegi armuasjadega on "nagu ikka" ehk just praegu veits seganepahane ja mittehea, aga ma õnneks olen maailmasõja teemadel suht elevil ja seetõttu ei häiru väga. 
Temal on elu (erinevalt minust) ja mitte aega ja jaksu kohe klattida.
Loodetavasti saab korda. 
Ilmselt saab, aga noh: ma olen väga ettevaatlik kohe, kui mingi jama on. 
Ei tohi loota, muidu läheb sitasti.

Misiganes. Head targad inimesed, me saame korda.

Maailm on natuke suurem. Seal on väga erineva tarkusetasemega inimesi. Ja isegi võiks-nagu-arvata-et-mitte-päris-idioodid ilmutavad kohati, et noh, mis seal ikka, kannatame hullud ära ja kõik saab korda. 
Mina sellele ei panustaks. Keegi ei hakka lihtsalt lambist rahulikku situatsiooni teravaks ajama. Kui on näha, et meelega aetakse, mitu ja mitu korda järjest, on sel mingi muu eesmärk kui lihtsalt jaurata. 
Aga noh - mul vaatjana on ka sõdalase loomus. 
Rahu iga hinna eest lihtsalt ei ole minu maailmapildis üldse mingi asi ning kui mulle öeldakse, et tahan vallutada, ma usun.
Sest ma eeldan, et teistel võib samuti vägivald veres tuigata. 

***

Sai korda. TLiga.
On üks teema, kus meil on vastupidised kogemused elus, aga täpselt ühevõrra hirmsad haavad ja ma muidugi pidin monoloogima "käige kuradile kõik, kes te mulle niimoodi haiget tegite". Õnnestus virutada nii, et teisel kõrvust veri väljas, isegi teadmata, et löön. 
Ja noh. Arvestades, et see on mulle väga hell teema, ei ole imeks panna, millise reaktsiooni temalt sain. Pidurdatud. Aga VÄGA selge.
Polnud eriti tore.
Läks veidi aega, et talt pikemat tagasiside saada, ja siis veel veidi, aga mõtlesin välja. 
Muidugi. Nii mul kui tal.
Ma olen inimene, mitte rahakott.
Lissalt - noh - kes pole inimeseks peetud, sest iga vähegi väärt inimene ju teenib raha, kes ongi hinnatud aint selle arvelt, et oi, tal on ju raha, see ta ongi. 

Nüüd mul on see õhusrippumise-kasmeolemetülis-mistoimub-tunne loomulikult juba meelest läinud.
Igavene praegu ja praegu on suht lill. Aga kuna tulemata on mingi viimane tunnustus selle eest, kui vingelt ma taipasin, milles asi, ja selle paralleelsusinfo ka kohale viisin, ikkagi kirjutan teile sellest.
Natuke kripeldab.
Vaatan end läbi tema silme ja saan, et faking oivaline. Kuid ma tahaks, et ta ikka päriselt ka näeks ja tunnustaks. Öelgu välja!
Kogu aeg on teinud, kindlasti kiiidab ja tänab nüüd ka. 
Kui ei, küsin ise =P
Olla targa inimese poolt imetletud on imeline. Anna seda tunnet mulle veel, palun anna! Nii meeldib!

***

Ikkagi on elevdav näha ja kuulda, kuidas pole enam Ukraina, Gaza ja veel mingid kohtad, mis on nii kaugel, et ma ei tea nimesidki, vaid vahetu: "Mida nad teevad? Kui ruttu saavad asjad liikuda? Mis juhtub?!"
Mõistan, et on hulk inimesi, keda antud olukord surub ja rõhub. 
Aga mina tunnen jalgades pidevat keksimissoovi. 
Jah, ok, võib minna väga halvaks. Aga seda teab aint mõistus. Tunded on: las ma võitlen õige asja eest lõpuni välja! Mis siis, et sellest mingit kasu pole, ma saan võidelda! See on hurmav ja hurmatud tunne korraga. Imeline!