Esmaspäev, 25. juuni 2012

Suvi oli maikuus ära

Vihmases jaanipäevas on midagi kohutavalt väsitavat. Magasin ju küll. Mitu päeva juba möödas ja puha.
Ikka väsinud, hall ja hall ja hall.


Pea valutab.
Süda on paha.
Valu minema mõelda ei paista seekord õnnestuvat.
Ja autist on ka raske olla.

Tegelt on niimoodi, et ma tahan ja kardan ühte ja sama asja. See olukord ajab mu pingule ja rõngasse nagu vedru ja kogu aeg viskab uusi ringe sisse. Kahtlustan, et peavalu on ka minu (mitte väga uudne) viis ennast saboteerida, et seda ihaldusväärset, aga hirmsat asja ikka ära teha ei saaks.

Ma kardan seal igasuguseid asju. Nt et ma ei suuda olla piisavalt aus ja päris ja asi jääb poolde vinna. Või et ma panen endast nii palju sisse, olen nii veritsevalt aus, et kui see resultaat ei tule mingi üldrahvalik lemmik, siis mul on halb tunne mitte ainult loo, vaid ka enda pärast. Et mitte ainult et lugu ei meeldi sellele ja sellele, vaid see tähendab ka, et mina ei meeldi. Sest ma ometi panin sinna kõik, mis mul oli, ja mina ja lugu peaaegu et olemegi sama asi korraks.
Jah, ma tean küll, et kõigile ei saa meeldida. Minu töö ei olegi kõigile meeldida. Kui ma olen andnud oma parima ja kellelegi ei meeldi, siis - noh, siis nii ongi lihtsalt. Endale meeldida on olulisem.

Hirm on ent ikka.

Oh vaeva ja ikaldust!

1 kommentaar:

  1. Keegi tark kriitik kunagi ütles, et tegelikult arhitektid ei projekteeri maju, nad hoopis püüdvat luua võimalikult ideaalset vastet oma arusaamale paradiisist. Ilmselt siis ikka uuesti ja uuesti.

    Kirjanikega on võibolla natuke nagu kuidagipidi samamoodi?

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.