Laupäev, 2. juuni 2012

Tekstid ja kunst, raha ja kirg!

Mul on paberil ilmunud kaks pikemat ulmejuttu, luulekogu, lasteluuletus "Heas Lapses", kuu ja natuke rohkem aega uudiseid ajalehes "Post" ja paar artiklit-luuletust-nupukest mingites väljaannetes, mida ma isegi ei mäleta.
KesKus maksis suhteliselt kõige paremini, see on mul meeles: üks luuletus ja 500 raha aastal 2009.
Normaalne!

Ma panen sellesse, mida ma kirjutan, üldiselt kõik, mis panna on. See on minu eripära ja uhkuseallikas, et ma ei kirjuta (muidu kui plokki, onju, aga siis ma teen seda ka viieteist minuti kuni kolme tunniga, mitte kuudepikkuse ponnistusega :P) kunagi lihtsalt "enam-vähem" ega "nii tundub väga maitsekas" asju. Ega ka "haha, nüüd ma neile alles näitan!"-asju.
Ma lähen alati välja panga peale, maksimumi peale - verd, tatti, naeru, melodraamat, kõike seda loogiliselt läbi töötatuna, paksude värvidega maalituna ja alati, alati on eesmärkide hulgas ka see, et lugejal oleks huvitav. Võib-olla on mu lugu kohati labane või ülepakutud, liiga magus või liiga hapu, aga mitte kunagi liiga siivas, stiilne ja beež.
Mulle endale meeldivad mu tööd. Siiralt.  Nad ei ole kunagi päris need, mida ma alustades kavatsen, aga nad ei ole ka kunagi pettus, midagi, mida ma kirjutaksin lihtsalt seepärast, et midagi kirjutada.
Ja ma viimistelen neid nagu oleks mu ametlikuks usutunnistuseks "täiuse poole püüdle sina lõppemata!" Viimistlen kuude kaupa. Liialduseta. Mõnda asja olen aastaid viimistelnud. Kui ma näen raamatuna välja antud, esmapilgul päris hea potentsiaaliga teksti, mida tema autor ei ole viitsinud kirve, viili, nikerdamisnoa, peitli ja liivapaberiga üle käia ja mis on toores nagu juunilõpu õun, täidab mind üldjuhul sügav nördimus.
Kui ma loen sellisele tekstile kirjutatud positiivset arvustust, tõuseb mus mõru pahameel ja kadedus.
Aga kui selle teksti autor on vahepeal ära surnud ja arvustus räägib asjast kui eesti parimast filosoofilise romaani näitest, kaob kõik see eelnev ära ja ma istun lihtsalt nõutult diivanil ja mõtlen, et ma ikka mõtlen hoopis teistmoodi, kui Eesti kirjanik või kirjandusesõber mõtlema peaks vist.
Ma mõtlen nimelt, et kirjutama peaks haaravalt ja hästi, mitte ainult ühte head mõtet omama.
Sellest hoolimata ei ole mul kavatsust töötada teistmoodi kui seni. Ei ole ju mõtet teha asja, millesse ei usu.
 
Aeg-ajalt mõtlen ka, et ma kirjutan ju piisavalt hästi, et sellega võikski natuke rohkem raha teenida kui umbes kahe nädala toidu- ja transpordieelarve umbes neljakuulise pingelise töö eest. Siis mõtlen sellele, kuidas me hakkame juba kohale jõudma uude maailma, kus vahendajad kaovad ära ja kunstniku asi on viia oma looming otse lugejani, ja mul pole kirjutamise eest makstavas näljapajukis süüdistada kedagi peale iseenda. Ma mõtlen, noh, et guugelda nt Amanda Palmerit, eks ole! Tema puhul iseseisvus ju töötab!

Mul on ju tegelikult algus tehtud kah juba.

Näete, see võrgupäevik siin.
Iga päev klikib siia ümmarguselt 100 inimest (minu pettumuseks ei tundu küll eksisteerivat mitte mingit korrelatsiooni viimati kirjutatud postituse kvaliteedi ja külastajate arvu vahel, aga samas takkajärgilugemiste põhjal tõuseb osa paremast kraamist ikkagi esile. Kuigi mitte postitused eelmise aasta juulist + augusti kõige esimene, mis mu enda arust seda vääriksid. A mis seal ikka, maitse asi!), parematel päevadel 180, ja kuus käib siin ümmarguselt 1000 erinevat inimest.
Ütleme tagasihoidlikult, et kümme protsenti neist võiks ju nimetuda minu fännibaasiks.

Kui igaüks neist sajast inimesest ostaks mu järgmise loo mult nt 3 euro eest, teeniksin ma sellega 300 raha, mis on õigupoolest üle kahe korra rohkem, kui võiks loota teda "Täheajale" müües.
Pealegi, kui see on tõesti hea, v-o nad soovitavad seda ka sõpradele? Ja kui ma lisaksin mingi vinge boonuspaketi neile, kes maksavad rohkem, äkki saaks isegi keskmise kuupalga suuruse summa mingi kuust oluliselt pikema ajavahemiku järel kätte ka?

Tõsi, loo sellisesse formaati panemine, et ta oleks elektrooniliselt kena ja loetav, ideaalis loetav nagu korralik e-raamat ikka, nõuab osavat inimest (kes on õnneks end välja pakkunud juba), ponnistust ja eelnevaid ressursse.
Ning siis on veel see värk riigi ja maksudega. Kui ma midagi müün, ma pean vist selle pealt käibemaksu maksma? Kellele? Kuidas? Miks? Sellega tuleks ka tegeleda ja asjaajamine tõesti ei ole üks mu tugevaid külgi.
Asja kolmas külg on piraatlus, mille suhtes tuleks ka seisukoht võtta. Kuigi ma ei näe seda hetkel väga suure probleemina: usun, et kes saab kolm eurot maksta ja tahab mind lugeda, on valmis need kolm eurot ka maksma, ja kes tõesti ei saa, ent väga tahab, kuigi tal no ei ole neid kolme eurot kuskilt võtta, jumala pärast, sõber laenab (kopeerib) siis sulle, mis seal ikka. Ma ei lähe ometi kaebama :P
Võib-olla too vaene kunagi ostab oma variandi ikkagi ka, kui meeldib.

Miks kolm eurot?
Noh, alati võib soovija maksta ka rohkem, nö. fair trade e. autorile vääriline tasu! mõtte nimel. Kui asi nii kaugele läheb, ma mõtlen midagi ekstralahedat välja neile, kes maksavad rohkem.
Aga mulle meeldib, kui mu jutte loetakse. Kui ma hakkaks neid ise siin müüma 10 euroga, oleks mul vast kümme ostjat ehk, sest 10 euro eest saab pärast allahindluse kehtima hakkamist raamatupoest terve päris raamatu.
Vähem kui kolm küsida ei ole mõtet (juba pangaülekanne hakkab muidu võtma ebaproportsionaalselt suurt osa teose hinnast), rohkem nõuda oleks inimeste arvu, kes asja endale lubada saaksid ja tahaksid, alla viimine.

Kui päris aus olla, olen ma sellisele enesemüümise variandile juba tükk aega mõelnud. Et nii võiks. Asi seisab natuke tehnilise lahenduse taga, mille jaoks ma pean mingeid südamlikke sõpru ära kasutama, aga rohkem veel kahe muu asja taga:

Esiteks: kui juba niimoodi otse müüa, pean ma olema kuradi kindel, et see on hea asi, mida ma müün. Et see on mitte väärt kolme eurot (kammaan, kuus pakki piima kõige odavamast poest? nii palju ta kohe kindlasti väärt on!) vaid see on väärt olema minu nime all loomingulise tootena müügis. Et see parandaks (mitte ei kisuks maha) mu väikest, aga head renomeed, ja et ostja tunneks: whoa, ma ootasin, et ta kirjutab hea loo, kuid nii head poleks küll oodanud!
Sest ma ju tahan, et too ostja tuleks tagasi ja ostaks veel. Et ta kunagi aastal 2016 ostaks v-o isegi minu antoloogia. Võimalik, et koos autori topless-fotoga, sest nagu eelpoolmainitud Amanda Palmer on öelnud - ekstra-materjal lahedatele tellijatele sisaldab vähemalt kahte aktifotot, "because I know how to run a fucking business" (täpne tsitaat), ja ma ei näe mingit pattu professionaalidelt eeskuju võtmises.
Pealegi olen ma kogu aeg tahtnud põhjust võimalikult pentsikute aktifotode tegemiseks (ja rasedus ei ole hea põhjus) =P
Ja nii hea asja tegemine nõuab mitte ainult aega (aeg on väga piiratud ressurss hetkel) ning tööd vaid ka head toimetajat. See peaks olema inimene, kellele läheb korda, kes suudab teksti värske ausa pilguga vaadata ja anda vajadusel soovitusi. Kes jagaks mu perfektsionismi ja maitset, aga ei oleks mingi takkakiitja. Ja tagatipuks ma peaks teda ka austama ja usaldama. 
Kerge tahta, raske leida. Seda enam, et inimese töölevõtmine, nojah, ei tundu mulle hetkel olevat kõige realistlikum plaan. Ma elan isegi ära ainult tänu arvukatele toetustele erinevatelt juriidilistelt ja füüsilistelt isikutelt ja ainus põhjus, miks ma saan mõtiskleda mingi muu tehnilise lahenduse üle tekstimüügis kui wordi fail, on see, et üks võluv isik pakkus, et ta võib sellega tasuta tegeleda.

See on tõsine põhjus.

Teine põhjus on tobe.

Nimelt meeldib mulle hirmsasti kiita saada. Kui ma olen kangelaslikult mõne loo suutnud viimaks valmis kirjutada, tahan ma selle kohe kuskile saata ja kuulda vastukaja "Oo! Nii äge! Me väga tahame seda avaldada!" Mul ei ole piisavalt sisemist pidurit, et teda (lugu) kinni hoida ja hakata tasapisi ise müüma ja promoma ja lootma, et äkki inimesed ostavad ja siis ühel hetkel mõni kuskil kiidab ka.
Ma nii väga tahan kohe tagasisidet, professionaalset tagasisidet ja palju tagasisidet!
Mulle meeldib ka uue raamatu värske läikiv kaas ja hoopis teistmoodi vaatenurk, mis teksti raamatust lugedes tekib. Mulle meeldib paberraamat! Aga kirjastaja tagasiside meeldib isegi rohkem. See on kuidagi palju usutavam ja ehedam kui erinevate testlugejate vabalt väljendatud mõtted, sest kirjastaja paneb avaldamisele mineva loo taha ka oma renomee ning isegi natuke raha. Tema sõnadel on niisiis kaalu!
Mis siis, et ta on kindlasti avaldanud ka hulga jama, vahel koguni samas raamatus, kui mu oma materjal.
Ikkagi. Kirjastaja tagasiside "mul oleks au see lugu avaldada" tekitab eneseusku kvantiteetides, mida üldiselt tuleks hangida hulgikiitjatelt.
Ja mul on alati nii kiire. V-o 100 otseostvat fänni on järjekordsest antoloogia-avaldumisest tegelikult palju mõjusamad, tulusamad nii enesehinnangule, rahakotile kui renomeele, aga ma ei jaksa pärast oma armastatud loo valmimist kohe hirmsa asjaamistööga edasi rassida. See võtab ju siis veel terve väikese igaviku, enne kuni asi tagasiside-andjateni jõuab!
Nii et iga päev mõtlen ma: "Ah, mul pole selleks aega. Ma järgmisel korral, järgmise looga!"
Ja siis jälle "Järgmisel korral!"
Sest võib-olla ei ole mu pisike fännibaas üldse piisav veel? V-o ei ole veel aeg? V-o tuleks enne Fantaasia - ja et see oleks selge, siis Fantaasia on täiega sümpaatne! Lihtsalt nukker, et neil ei ole raha mind õiglaselt tasustada - ja tubli projektikirjutaja Eva abiga feimi koguda? Võib-olla polegi mul mingit alust arvata, et inimesed, kes tasuta mu plogi loevad, üldse tahaks mulle mu kirjutiste eest raha anda?

Teisalt, kui poleks inimesi, kes tahavad ilma rahata mu võrgupäevikut lugeda, poleks üldse mingit põhjust eeldada, et keegi iganes tahaks mulle raha anda, et minu kirjutatut lugeda - sest nad ei tee seda ju isegi mitte tasuta!

Ja võib-olla on õige aeg tegelikult juba käes ja kui ma oma loo ära lõpetan, kirjaoskajate testlugejate abiga vormi löön ning tuttavalt toimetajalt tekstiülevaatuse tellin, olekski maailma parim hetk ta maha müüa otse Teile (Sulle, sinule seal teisel pool!), mitte Fantaasiale?

Kas Teie, mu armas, Teie konkreetselt, ostaksite mult 3 euro eest 25 000 sõnalise elektroonilises vormis edastava loo, kui ma vannuksin, et see on hea ja õigupoolest hulga rohkem väärt? Väike tekstinäide tuleks ka ette. V-o isegi illustratsioon.
(Ma ei vannuks valet, ausõna =) Ma olen väga ausameelne inimene. Eriti kirjanduse osas, sest seda ma armastan.)

Palun vasta! =)

***
Video Amandast, kes oma otsemüüdava plaadi jaoks üle miljoni dollarraha kokku korjas. Ma muidugi nii kõrgelt ei hüppa, sest ma kirjutan eesti keeles ja meid, eestikeelseid, ongi ainult miljon, aga ta on väga inspireeriv naisterahvas:

24 kommentaari:

  1. Aga lisa elektroonilisele veel ka print-on-demand võimalus juurde. (nt. http://www.gutenbergipojad.org asjadega täitsa rahul, ei lagune ega midagi)
    Ostaks küll.

    VastaKustuta
  2. oleneb,palju mul endal parasjagu raha oleks ja igasugustest muudest asjaoludest, nagu tuju :) Kindlalt ei julge lubada, aga põhimõtteliselt poleks võimatu küll, et ostaksin. Enne võiks pisut reklaami ka olla - näiteks blogis katkend sees, mis põneva koha pealt lõppeb.

    VastaKustuta
  3. Ostaksin.
    Ja katkendist oleks loo müümisel kindlasti abi.

    VastaKustuta
  4. Mis käibekasse puutub, siis ma usun, et on olemas ka ilma käibekata müümise variandid. Tähendab, kõige hullem on muidugi FIEna, kellel kuni 16 000 eurose aastakäibeni ei ole käibekakohustust, aga see-eest on vaja maksta sots- ja tulumaksu. Aga peaks olema ka mingid muud variandid. Vähemalt siis, kui näiteks kirjastuse kaudu tõlge avaldada, läheb tõlkija honorarist maha ainult tulumaks.

    VastaKustuta
  5. notsu! aga kes siis küsimusele vastab? "Ei" võib ka öelda, ma saan sis teada ja saan teha plaane vastavalt.
    Solvun "ei" puhul v-o ainult mõne väga spetsiifilise isiku peale =)

    VastaKustuta
  6. Ma ei ole sinu ilukirjandust lugenud, aga kui näiteks su blogi puhul oleks mingi tehniliselt lihtne võimalus raha maksta, siis ma vahel kasutaks seda küll.

    Mul on sageli olnud tahtmist mõne meeldiva koomiksi autorile raha maksta ja siiani on see jäänud ikka tehnilise tülikuse taha - et mul peaks olema paypali konto või muud keerulist.

    VastaKustuta
  7. HiMa ütlen ausalt, et ma pole päris kindel - asi ei ole selles hinnas, sest 3-4-5 eurot ma ikka maksaks, vaid pigem selles, et millegipärast on minu peas tekkinud irratsionaalne arvamus kui internetimaksest kui mingist äärmisest tülikast asjast. Kui sa näiteks mu kõrvalmajas elaks, võiks ma need eurod su kätte anda või su esiukse alt sisse libistada, aga ma millegipärast ei kipu asjade eest netitsi maksma, kui ma muidu ei saa või ei tunne, et pean selle saama, muidu suren. (Ultramelanhooli viimase plaadi ostsin pangaülekandega, sest sellega oli umbes selline teema) Kui katkend on muidugi selline, mis seda pean-lugema-muidu-suren-tunnet tekitab, siis ostaks ikka.

    VastaKustuta
  8. Mina ka ostaksin, sest mulle meeldib fantaasiakirjandus, julge pealehakkamine ja Sinu kirjutamisstiil (mul on vahel kohe päris naljakas! ja see on ju üks peamisi kvaliteedinäitajaid.)

    VastaKustuta
  9. Ma armastan sind!

    Tee ära!
    Eriti kui see rahas miskit (palju) maksma ei lähe.

    Kui mitte muidu, siis austusest Akunini vastu:

    "... Ei, lausus ta viimaks. "Kui ma astun rajalt maha, jääb see mind elu lõpuni vaevama."
    "Mind ka!" sosistas vanadaam. "Saagu mis saab, Nika. ..."

    Ja pealegi on selle kohta rääkinud ka Joel Sang - tuvidest ja hakkidest jutustavas luuletuses, kus oli korratud "saagu, mis saab" ja "tulgu, mis tuleb" - ei riski mälu järgi tsiteerida. (ehk teed ise ära)

    Nagu eelnevast aimata võid - mina ostaksin...

    VastaKustuta
  10. :D
    Ma Akuninisse suhtun jahedalt, kuigi leebelt. Aga võimalusse Sanga tsiteerida muidugi tuliselt:


    Süngelt lillatab laotus.
    Sügavalt ohkavad kuused.
    Haliseb haab.

    Parvena viskuvad hakid
    vastu laskuvat taevast.
    Saagu, mis saab!

    Pimedas pööningunurgas
    uneleb rahutuvi.
    Silmadki suleb.

    Elu on ikkagi armas,
    elu on ikkagi ilus
    - tuleb, mis tuleb.

    VastaKustuta
  11. Väga lahe mõte, anna-minna.

    VastaKustuta
  12. Siis olen ma veel ringi vaadanud ja üks päris levinud variant on selline, et autor pakub oma blogi või koomiksi sisu tasuta, aga paneb juurde näiteks nupu "toeta raamatuna väljaandmist". ja kui kirjastamisraha koos, avaldab ära. ja siis saab raamatute müügist sellist raha, mis jääb endale. See tähendab, et kuna sisu on kõigile näha, siis kõik ka teavad, mida nad toetavad. Mulle on mulje jäänud, et sageli lähevad needsamad inimesed ka paberraamatut ostma.

    Mis puutub netimaksete lihtsusse, siis minu jaoks oleks lihtne näiteks selline tehniline lahendus, et nupule vajutades saan ennast internetipanka sisse logida ja ülekande naksti ära teha.
    Või mobiilimakse, nii et helistan teatud numbrile.

    VastaKustuta
  13. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

    VastaKustuta
  14. Tel-nr oleks tõesti hea mõte..helistad, saad koodi & loedki.
    Ainuke häiriv moment on sidefirmade käärkäed..

    VastaKustuta
  15. Arvan, et võiksin osta küll. Aga ma arvutist pikka teksti lugeda ei tahaks, siis ikka oleks hea mingi ilusa vormindusega väljaprintimise variant.

    VastaKustuta
  16. ma saan aru, et minu eriarvamus aitab kaasa ainult asja segasemaksajamisele, aga tegelikult ma ei maksaks niimoodi su loo eest. see võib muidugi olla osaliselt sellepärast, et ma tavaliselt olen üks su testlugejaid. :) küll aga toetaks ma suht kindlasti sind, kui sa korraldaksid kampaania stiilis toeta nälgivat kirjanikku või aita avaldada järgmine luulekogu. väljamaa blogides ma olen selliseid asju näinud, lisad mingi vidina, mis ühtlasi loeb annetusi ja näitab kõigile, kui palju sul koos juba on. nigu hasartmäng.

    VastaKustuta
  17. Ma jälle mõtlen, et mul poleks küll erilist probleemi see netiülekanne teha. Ma olen netis maksmises ikka sitax osav, teate.
    Aga mis meelde tuli - ma ju olen näinud poes su luuletusi. Ei ostnud ära. Vaabshe nõme eit. Tegelikult väga meeldivad. Viga läheb parandamisele.

    VastaKustuta
  18. Ma võiks maksta küll. Kohe püsiannetusena. Lihtsalt, et Sa oleks ja kirjutaks.

    VastaKustuta
  19. Ma pigem ostaks 15 euro eest raamatu, paberist. Mulle ei meeldi raamatut elektroonselt lugeda, üldse pikad tekstid ei meeldi elektroonselt.

    VastaKustuta
  20. naljakas. Majõudsin just mõelda, et miks PayPali pole, kui keegi kommentaaris ütles, et palun, paypali mitte. Mobiilimaksed on eesti pankadel aga täiesti olemas. Mõlemal osapoolel peab vastav leping olema ja siis saabki telefonikõnega raha üle kanda.
    3 eurot tundub hetkel palju, kuid ma võiks vabalt kaaluda lihtsalt veebis juba loetava jutu toetamist, kui see on hea, raha on jutu juures küsitud ja maksmine on lihtne. Mitte just tihti, kuid olen raha nii andnud/annetanud, kuidas keegi nimetada tahab.
    Kas Amazon või teised e-raamatupoed on ikka veel out lahendused? Nad võtavad raha vahelt, kuid mitte nii väga palju. 30% kanti. Siia blogisse saab lingi panna, et sealt saab osta. Kuigi jutt on sama ja ilmselt ka hind ning autor saab tegelikult vähem raha, tundub e-raamatupood kuidagi usaldusväärsem. Ma sind ju isiklikult ei tunne. Kõike siit lugedes või mujalt infot kuuldes oled usaldusväärne, kuid tunne jääb ikka. Küsisid, et tahad arvamust kuulda.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.