Neljapäev, 14. juuni 2012

Kui pea ei jaga vol II

Minu võime oma elu huvitavaks teha üllatab vahel ennastki.
Näiteks oli tänaseks ette nähtud ühe õigel ajal analüüsimata jäänud artikli analüüsi suuline esitlus.
Vastu igasugust edasilükkamisloogikat tegin selle analüüsi juba eile hommikul ära, kell 4 oli asi valmis ja pikk vaba pärastlõuna ees. Avasin siis oma postkasti, koostasin endale kirja, panin kodus asjad ja lapsed kokku ja sõitsin teise linna ema juurde.
Kui mul see järelevastamine nagunii selles teises linnas oli, eks ole.
Tegin seal igasugu asju, kuni öösel kell 23.43 tekkis mul tahtmine suulise esitluse tarvis oma analüüs veel korra läbi lugeda.
Mis te arvate, kas ma olin artikli endale saatmata jätnud või jaa?
/peaga vastu lauda.

Niisiis ärkasin hommikul kell kuus ja sõitsin esimesse linna.
Kell kuus kakskümmend näeb rongis igasugu huvitavaid inimesi. Nt oli seal kaks verinoort neidu, kes nägid välja täpipealt nagu ühtaegu süütuks ja väsinuks grimeeritud teismelised prostituudid kaheksakümnendate Hollywoodi filmides. See, kes istus minu vastas, oli pealegi veel olulisel määral Demi Moore'i nägu ja sellise soenguga, nagu nimetet daam mõneski filmis kandnud on (pikad pruunid juuksed ja paks tukk).
Istun mina oma mõtetes ja äkki tuvastan, et Demi Moore'i nägu neiu räägib telefoniga ja nutab samal ajal. Pisarad muudkui jooksevad mööda tema kaamet väsinud nägu allapoole.
"Aga ta ei taha ju mind!" kurdab neiu. "Ma ei tea, mida ma tegema pean!"
Vaatan teda natuke aega, jälgin, kuidas kollase kunstküünega sõrmed pisaraid laiali nühivad, aga mõtlen siis, et sedasi passida on privaatsust rikkuv, ning süüvin hoopis parasjagu kaasas olevasse raamatusse "Tiiger! Tiiger!"
Uuesti neiu poole vaadates selgub, et talle on seltskond tekkinud. Koos temaga (ja tema kaaslannaga, kes korraks oma blondi pead pöörab, paljastades paksult mustaks värvitud silmaümbrused - tema meik on ilmselgelt vastupidavam kui sõbrannal) istub nüüd kaks meest. Häiriv on see, et üks neist tundub vähemalt minu eakaaslane olevat, teine võiks ehk vanuselt kuskile 25 kanti jääda. (Neiud on väga noored selgesti.) Vähem häiriv on see, et Demi näoga neiu enam ei nuta, vaid ütleb: "Ma ei taha sellel teemal rääkida, tõesti! Rääkige midagi muud ise!" ja naeratab kenasti.
Järgmise peatusevahe kõik neli vestlevad ja naeravad, ja siis on mul aeg väljuda.
Selgub, et aeg on väljuda ka neiudel.
"Ei, ma ei taha praegu peole. Ma lähen koju magama. Aga väga tore oli teiega rääkida. Aitäh, et tulite!"
Neiu on sotsiaalselt väga võimekas! mõtlen ma. Niimoodi kenasti ära öelda, et meestel jääb hea tunne ka! Osav!
Siis kuulen oma selja taga blondi sõbrannat küsimas: "...aga miks sa mind üles ei ajanud?"
"Ma lõin sind jalaga." Aa, et sotsiaalselt väga võimekas  või? "Mitu korda lõin. Sa ei ärganud."
"Ju mul oli siis väga vaja magada," märgib sõbranna mitte eriti kahetsevalt.
"Nojah," jätkab pruunide juustega neiu, "ja mis sa arvad, kas ma helistasin jälle Markusele ja Kasparile?"
Sõbranna laseb kuuldavale vaikse kaasaelava oige.
"No ma pidin neile helistama! Sina magasid ja ma olin üksi. Ja ma nutsin!"
***
Lisaks nägin rongis raamatut lugemas kena noormeest, kel oli kõrvas suur must sakiline hammasratas, kahte kapuutsiga isast isikut, kes magasid risti üle kolme istme, ja veidrat kaabu ja jalutuskepiga vanameest, kes kõiki (ka piletimüüjat) vaenulikult põrnitses, nagu rikuksid nad õhku või maailma kõlbelist palet.

Nojah, niisiis. Ärkasin kell kuus, sõitsin teise linna. Saatsin seal endale kirja KOOS ARTIKLIGA, mõtlesin, miks ma küll dropboxi kasutan ainult loominguliste kirjutisasjade jaoks, idikas siuke, ja sõitsin tagasi.
Raudteel oli remont, nii et liikusin asendusbussiga, mis peatus oluliselt valemas kohas, kui rong peatunuks, ja jäin kooli seetõttu üle poole tunni hiljaks.
Vabandada polnud ka mõtet, sest see, et mul sel ühel korral oli hilinemiseks hea põhjus, ei paranda kuidagi tõsiasja, et enamasti ma nagunii saabun kooli veerand kuni pool tundi pärast loengu algust ja õppejõul on see tõenäoliselt meeles.
Nii et näete - päev kohe varakult palju põnevamaks tehtud!

4 kommentaari:

  1. 1) Tiiger Tiiger on väga hea raamat.

    2) ma tahaks endale mõnd jutu peategelaseks kujunenud tšiki sarnast tuttavat. Lihtsalt seepärast, et hoolimata kõigest tundub sellistel rohkem elu olevat kui ükskõik kellel teisel. Miks? Sest sellised niiiii pingutavad, et elu oleks nagu mudel ette näeb. Tõupuhtus ruudus.

    3) Kirjutavale inimesele muutub Eesti keskkond taas huvitavamaks just tänu sellele, et ühiskonna ebavõrdsus ja teatud sotsiaalne ebaratsionaalsus panevad inimesi kummaliselt käituma. st rollimäng kui ellujäämisstrateegia tekitab juurde rohkemn punkareid, räppareid, hipisid ja pipisid. Karakterina sellised kindlasti saavad olla inspiratsiooniks.

    VastaKustuta
  2. Oot, mis tshikist on jutt? Ta on mis jutu peategelane?
    "Tiigris" olid ju naistest punapea, neeger ja albiino, kõik üsna võrdselt tegelased, peamine neist keegi ei olnud?

    /pikkjuhe

    VastaKustuta
  3. aaah =)

    Mu arust see on üsna üldlevinud probleem, et verinoored naised tahavad just seda, kes neid ei taha =). Ja kuigi on igast kolmandaid isikuid, kes neid nurgast näljase näoga vahivad, ei huvita see neid sugugi.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.