Teisipäev, 11. november 2008

ELu puudega


Mu netipesa (füüsiline pesa, kuhu käib kaabli ots) andis viimaks julmale kohtlemisele, mis talle aeg-ajalt mu laste poolt osaks on saanud, alla ja ma elasin veidi aega netita.

Mida ma avastasin:

* minu võrgusõltuvus ei ole tagasihoidlik vaid intensiivne. Vähemalt neli korda päevas ma juba sirutasin käe, et rebane lahti teha, enne kui meelde tuli. Pidevalt oli tunne, nagu oleks käsi või mingi muu minu jupp küljest ära ja väga raske oli meeles pidada, et seda juppi praegu kasutada ei saa.

* kulutada 3 tundi solitaire'i mängides on kukepea. Kulutada 6 tundi on samuti kukepea. Aga jooksvat skoori mul üle 758 ei õnnestunud saada. Pagan! Tahtsin tuhandet.

* sain valmis kaks kirjalikku tööd ja parandasin tervet hunnikut teisi. Sest aega oli korraga jube palju käes.

* Mul on arvutis väga vähe lugemist. Arvasin, et omaenda vaimusünnitiste lugemisega võin mitu päeva ära sisustada, aga juba esimese päeva õhtul kiskusid valikud väga kasinaks. Lugesin selle asemel Liisi Ojamaa uusimat kogu. "Jõgi asfaldi all". Sel on sabas sihuke väike proosavihik. Luuletused olid päris head, aga proosavihik jättis suisa sügava mulje. Põhiliselt seepärast, et esimest korda, kui ma selle lahti tegin, lugesin poolteist lehekülge ja mõtlesin: "Ah, jälle mingi nutt ja hala". Teisel korral lugesin kahe mõtlemispausiga läbi. Kuigi lõpp oli vahest liiga ülemlaululik, oli kuidagi hingeülendav avastada, kuidas teisedki käivad läbi lompide ja komistavad vahel pilvepiirile ka. Ja kuidas nende lombid on sügavamad ja villid kannal ulatuvad selgrooni välja.
Ja tõdeda, et mul on ikka õnne nagu koeral, jah.

Nt minu Väikevend ilmub kord aastas paariks nädalaks ikkagi nähtavale, ma saan teda kallistada ja temaga isegi natuke rääkida, enne kui ta jälle kaob.
Kuigi ma olen kartnud kaua, et äkki kaob ükskord päriselt ära. Ei tule enam kunagi.

Pole kadunud.
Ma olen oma väiksest vennast hirmasti sisse võetud, et te teaksite.
...ja ma tunnen tast praegu puudust nii et kõrvetab.

* Kell 11 magama minnes tuleb uni küll. Tuleb ainult MINNA.

* Minu mulje, et ma olen jätkuvalt kõva lugeja, on täiesti ekslik. Mälestusena ajast, mil ma lugesin keskmiselt raamatu päevas, arvasin ma siiamaale, et loen suheliselt palju. Aga tegelikult ei loe ma isegi raamatut nädalas. Heal juhul ühe kahe nädala jooksul. Kui kaasa arvata need raamatud, mida ma juba olen lugenud ja nüüd üle loen. Ja need, mida pudinatele ette loen. Muidu tuleb vahest ehk raamat kuus.
Olen degenereerunud. Täiesti.

P.S Veetsin terve igaviku, otsides netist oma väikevenna pilti. Nagunii oleks ta olnud seal kuskil 14 või 17 midagi, nii et eriline isikuandmete lekitamine ja ahistamine poleks see olnud, aga ma ei leidnud üldse ühtegi. Mul pole ka arvutis ainsatki. Ma googeldasin tema nime ka ja saate aru - 0 vastust. NULL! Põhimõtteliselt on mu vennas Eestimaalt lahkudes jätnud maha väga kitsa vao, mis aasta-aastalt üha enam lumme tuiskab.
Korraga on mul seestpoolt külm ja kurb. Ja ma igatsen teda.

Panen siis selle Liisiojamaa kogu kaane. Parem kui mitte midagi.

2 kommentaari:

  1. Mul on ka väikevend, keda ma väga harva näha saan ja seetõttu kõvasti igatsen, kuid-kuid! Lõpuks ometi ma sõidan talle külla! Sest ta elab ikkagi Eestis, mul veab ses suhtes.

    VastaKustuta
  2. Alustame sellest, et elab.

    see on juba hästi =D

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.