Legendaarne kaamos, põhjamaade pimedushaigus novembrist veebruarini peaks nagu olema minu kui ängivaenlase üks alamvaenlastest. Oh me vaesed põhjamaarotid, me vajame valgusteraapiat, me vajame spetsiaalseid vahendeid ja käitumisi, et novembrist veebruari välja vedada.
Nagu mu toonist on aru saada, ei võta ma kaamost kuigi tõsise vastasena.
S.t. kui meil oleks polaaröö, siis ma saaks natuke aru, milles probleem. Aga praegu? Kuulge, vabandage. Ega ma muidu kui suvel ka tundide kaupa õues ei konda, et 5-tunnist valgusedoosi saada. Ning paariks tunniks päevas läheb meil valgeks ka pööripäeval, vaja ainult oma istmik nendeks paariks tunniks õue vedada. Jah, see pole võib-olla heledaim valgus, mida kunagi nähtud, aga pisut D-vitamiini tuleb ära ja ülejäänud ajal... ostke üks lamp juurde, kui muidu ei saa.
Vitamiinid iseenesest on meie sõbrad. Selline toit, mis sisaldab TOITaineid ja ei sisalda muid aineid kui TOITained, kaldub tegema rohkem kasu kui kunstlike vitamiinidega üle valatud värk. Aga tegelikult on peamine vist jälle suhtumine - kuni ma usun, et mingi asi teeb mulle head, on tõenäosus, et teebki head, üsna suur. Ja kui ma seda enam ei usu - noh, tuleb mingi järgmine asi otsida, mis teeks. Ehk - ega tegelikult suurt vahet pole, mida süüa, kuni kere sellega õnnelik ja funtsionaalne on. Ükskõik milline teooria maksab vähe praktikaga võrreldes. Ükskõik kui tervislik ja tasakaalustatud mingi söömiskava ka ei oleks, kui mul hakkab seda järgides pea kuuendal päeval ainsagi arusaadava põhjuseta ringi käima, on midagi viltu. Või kuitahes geniaalselt poleks ka tõestatud mõne teise toitumsplaani hea mõju mu tervisele, kui mul tekivad seedeprobleemid, on midagi viltu.
Eks muidugi tuleb mõnes kraavis ära käia, et tabada, kustkaudu kulgeb kuldne kesktee.
Millegipärast oskan ma teha joovastavalt head tomatisuppi, kalasuppi ja kanasuppi klimpidega. Ükski pirukas ei tule nii hea kui supp. Ju siis on supp minu asi.
Püha tervise varaait, ängivastane vahend SUPP.
Jah, ma mõistan. Üledramatiseerimine.
Muidu on nii et jooksin.
Üldse ei jõudnud ja jube ja miks ma kõige suurema ringi pidin täna valima, iga ülespoole kallak on nagu korsett ümber rindkere ja emake maa, ole tänatud, et lõpuni jõudsin.
Vaatasin kella.
Mis mõttes 5 minutit vähem kui tavaliselt???
mina jooksin eile. lumega. jube äge oli. olen üle pika aja suhteliselt heas vormis. jooksin oma tavalise ringi ja siis veel väikese ringi otsa ja siis oleks veel võinud joosta. aga taskurätik jäi koju. ja nina vajas nuuskamist.
VastaKustuta