Kolmapäev, 5. november 2008

Vahepala, jälle



Keegi ei kiida.
Jube.
Peab vist midagi silmnähtavalt kasulikku tegema. Umbes nagu... kohe.

Muidu on nii, et mu suurushullustusel võeti veidi tuure maha ja ma vist siiski ei saa kümme korda kuulsamaks lihtsalt seetõttu, et Tumen tegi kogule imeägeda kujunduse (2 pilti stiilinäiteks. Nad on siin pisikesed, viimsitlemata ja mustvalged, aga annavad eelmaigu pärisasjast =D) ja üle lugedes mulle endale asi suisa meeldib. Kui kellelgi on erapooletuid kirjanduskriitikutest tuttavaid, võib küsida (kunagi jõulu eel ilmsesti siis) tasuta eksemplari, et see siis tollele kriitikule sokutada ja anuda avalikku arvustust kuskil ajakirjanduses :D

Ja ma olin eile parem kui üleeile ja püüan olla täna parem kui eile jne.

Sest muidu ma plahvatan ängist. Sest "just praegu" kestab ikka veel ja tegelikult ma ju TEAN, et aeg muudkui tiksub ja varsti on mul jälle liiga kiire, et teha neid asju, mis mulle meeldivad nende asemel, mis natuke raha sisse toovad. Nii et tasuks teha meeldivaid asju ja mitte pühenduda "Supernaturalile" ja muule elamise eest põgenemisele.
jah, mhmh, kohe...
mhmh, kohe, mhmh.
Eks ma tulevikus annan teada, kas õnnestus täna olla parem kui eile.

See ei ole tegelikult eriti raske. Ja just seepärast ongi raske, et ta raske ei ole, sest ma ei viitsi end kokku võtta - raskustega võitlemiseks küll võtaksin. (See on nüüd sõnastuselt eriti briljantne lõik, või mis).

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.