esmaspäev, 3. november 2008

S-tähte kuulates: kiitusest

Ma ei suuda otsustada, millest seekord kirjutada.
Kiitusest ja paidest?
Kriitika talumisest?
Sellest, et S-tähega bändid nagu Stranglers ja Stooges ja Sparks ja Siouxsie & the Banshees ja Sweet ja Triste Sire jne murravad mu südame oma suurepärasusega (ok, see ei ole ängiteema, aga emake maa küll, Always the sun või Koeralugu!!!) (Jah, ma olen vanamuusika austaja, vähemalt S-tähega bändide osas, mul pole vähimatki erootilist võnget seoses - maeitea, Soulja Boy või Sugarbabesiga).
Unerütmidest?
Korrast ümbruses ja peas? Korra loomisest oma ümbruses ja peas?
Teest?
Sellest, et mul on tegelikult õnne nagu koeral (vt. ka Koeralugu)?
Sabadest ja nabadest ja millestki muust samavõrra frivoolsest?

Sõprusest?
Armastusest?
Elu mõttest? (ok, ok, ma ei tea sellest midagi uut /veel vähem huvitavat/, see on lihtsat see koht, kus tahaks olematut musklit näidata).
Analoogiatest?

Hmh.
Teeks lühidalt ja võtaks kiituse.

Kiituse järgi hooramine olevat eriti omane nartsissistlike kalduvustega inimestele. Nartsissistlikud kalduvused olla omased inimestele, keda titeeas palju vanematest lahus hoiti (nt nende töö ajal) ja kes ei tundnud tingimatut armastust. Või midagi sinnakanti. Külmad vanemad jne.
Ma arvan, et tegelikult on enamik vanemaid ideaalist kõrvalekalduvad. Lapsevanemana on mul sageli tunne, et vanematele esitatakse ebareaalseid nõudmisi, aga see on pisut teine teema. Antud hetke iva on see, et vähemalt pooled mu lähemad tuttavad ja sugulased on häbitud kiitusehoorad (Ja see ei tähenda, et neil kõigil oleks külmad koledad vanemad. V-o keskmine eestlane ongi selle teooria järgi külm ja kole inimene? Ja nartsissistlik?)
Mina hooran kiitust täiesti piinlikul määral. Kui keegi mulle millegi kohta hästi ütleb, mingit minu tegu tunnustavalt mainib, jumal küll, kas või kuidagi kiitvalt KÄITUB, puhken ma õide kut tublipeenar mais. Mulle on iga kiitusega kroonitud keskpärasus kallim kui tunnustamata jäänud (kuigi mulle endale väärtuslik ja töömahukas) suur ja uhke asi.
Aga tegelikult ei mõju kiitus mulle üldse hästi. S.t muidugi on tore ja hea tunne, aga kiitus pärsib mind, selle asemel, et ergutada. Kui mulle nt mõne mu kirjatüki kohta hästi öeldakse, loen ma seda 18 korda üle, parandan vigu ja meelisklen, selle asemel, et midagi uut (ja paremat) kirjutada. Ükskord kaugel aastal 2005 läksin pärast kiitasaamist ujuma ja ujusin oma kilomeetri mööda basseini muudkui edasi-tagasi, korrates peaaegu peast seda kiitasaanud (äärmiselt ebaolulist ja üsna segast) unenäokirjeldust. Omaenda sõnaseadest ekstaasis. Sest hei, see meeldis kellelegi ja järelikult ma polegi täielik viljaikaldus nahast kotis, paar pruuni patsi sõlmeks peal.

Valus.
Seetõttu on mul raske midagi head teha. Kui keegi ei kiida, olen ma vapper, enda üle uhke (sest ma igatahes olen enda üle alati uhke, kui midagi endale meeldivat valmis trein) aga alati natuke õnnetu. Proovin järgmine kord paremini, aga kibedus on hinges.
Aga kui keegi kiidab, kukun ma puhta kokku. Enesimetlus haarab mind nii täielikult, et muud funktsioonid (peale kõige esmaste nagu hingamine, söömine, magamine ja emadus) lakkavad töötamast.
Aja jooksul olen ma end kiituse vastu soomustanud. Pingutan rängalt, et seda mitte südamesse võtta. Säilitamaks töövõime sellest hoolimata, et keegi ehk tunnustab mu tegevust. See pole lihtne, kuid mingil määral olen ma saavutanud oskuse teha vähemalt mingit muud laadi tööd kiitasaamisest hoolimata.

Kiitus on nartsissistliku inimese siht ja läbikukkumine ühtaegu. Sellega peab õppima toime tulema. Täpselt samamoodi, nagu läbikukkumistega. Viimastega on isegi lihtsam. Ühel hetkel saab isegi loll aru, et igas asjas ei SAA esimesel korral õnnestuda ning taipab hobuse selga tagasi ronida enne, kui hirm ja häbi hakkab. Ronib punastades ja pidurdamatult kinnitades, et eksimine on lubatud ja eksimatuid ei ole, aga ronib.
Kuid kiitus - enamik meist (õnnetutest nartsissistidest siis, teistel pole selle probleemiga ilmsesti asja) isegi ei taipa, et sellega on tarvis hakkama saada, et kiitus on ränk emotsionaalne väljakutse. Lobaajakirjandus õpetab komplimeti uskuma, seda rahulolevalt ja kinnitavalt vastu võtma ning keegi ei selgita sulle, kuidas kiitus su koost lahti võib võtta just sellepärast, et sa seda usud.
Arvad, et kui juba kiidetakse, peab olema kuidagi hea ja siis, ainult siis, kui kiidetakse, on sinul ja su tegudel ka mingi väärtus.
Mis loomulikult on jama, aga emotsioonidega mõistuse abil sõdida on ränk, aega ja visadust nõudev töö.
Ma vahel teen seda. Ränka tööd. Aga elu on näidanud, et ainult siis, kui kuidagi muidu enam läbi ei saa. Kui tekib revolutsiooniline situatsioon minu sisemuses.
Mul on tegelikult olnud õnne nagu koeral, et mul on olnud omad väga valusad litakad ja sellega seoses omad Valgustused.

Iseenesest võiks selle kohta isegi mingi aforism olla. Nt. "Ainult läbi valusa elu käinud inimeselt võib oodata mingitki elutarkust".
Kui keegi teab paremat sõnastust, lasku tulla. ("Kõik mis ei tapa, teeb tugevamaks" ei kõlba. Suur osa sellest, mis ei tapa, teeb hoopis nõrgemaks. Liiga nõrgad togimised peletavad lihtsalt sügavamale urgu. Hoop peab olema just paras - selline, mis ei tapa, aga samas piisavalt jube, et su organism tavaliselt häda-hala-viletsus-rezhiimilt otsese hädaohu ning võitlemise rezhiimile ümber lülitada).

5 kommentaari:

  1. teiste vigadest õppimine on kui vatist majas elamine

    VastaKustuta
  2. väga tükk aega hilinenud kommentaar: äkki on sellel, et kiitust või komplimenti tuleb uskuda, ikkagi mingi mõte sees? ma mõtlen seda, et kui mõnda kiitust või komplimenti PÄRISELT uskuda, siis võiks see lausa kiitusenälja ära kustutada. Nälg tuleb ju ikka sellest, et päriselt ei usu ja kogu aeg on väljastpoolt uut kinnitust vaja.

    Vähemalt mul on nii. ja see ei tundu nartsissistlik. Nartsissist peaks ju nagunii kogu aeg uskuma, et ta on suurepärane.

    VastaKustuta
  3. no see on mingisugune väga teistsugune kiitus, mida uskuma jäädes enam uut kiitust vaja ei ole.

    Maitea, nt "sa oled võrratu, täiuslik ja oivaline inimene, kelle juuresolek paneb rohkem särama ka päikeselisema päeva" - aga isegi seda kiitust uskuma jäädes jääd ju tegelikult usukuma vaid seda, et selle ühe inimese arvamus on selline. Mitte et oledki kõiki neid asju kogu aeg kõigi jaoks.

    S.t. kui keegi ütleb mulle, et mul on ilusad jalad või kõrvarõngad või hea luuletus, siis ma täiesti usungi seda, et ta seda tõsisel tmõtleb, aga see ju ei kataks kuidagi ära baasilist ebakindlust kõigis muudes eluvaldkondades, kui see mus olema juhtuks.

    Õnneks see on väga vana postitus ja vähemalt mina olen sestsaati kõvasti jalgu alla saanud. =)

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.