Ma tegelikult mõtlesin välja mitu asja, millest kirjutada, a hetkel on mul peaaegu hea.
Pea peaaegu ei valuta.
!6 sekundit peale ärkamist juba hakkas, aga tõmbas tagasi.
Nii et head surma-aastapäeva mulle, jee mina, olla tugevam kui rong on päris krdi muljetavaldav, ja sisulist teksti virinat tuleb nii palju, kui eilsest kirjas. Mina naudin oma hommikust mangolisandiga-lassit (ehk koosneb peamiselt keefirist ja veits pruuniks läinud banaanidest, maitseks juures kardemoni ja külmutatud mangot) ja surmapäeva "maeipeamidagitegema" turvalisust + rahu.
***
Pea valutab valutab valutab valutab. Päevas on vast 4 umbes tunniajast pausi, kui peaaegu ei valuta. Aga siis hakkab jälle. Miski ei aita. Migreenitabletid ei toimi, aga tavalised valuvaigistid võtavad teravuse maha. Vietnami salv laubal koos retseptivabade valuvaigistitega aitab kõige tõhusamalt.
Aga mitte kauaks ja mitte täielikult.
Kuum dušš aitab ka.
Kõige rohkem aitab iga emotsionaalne pai kuskilt.
Aga keegi jaksa mind nii palju paitada, et päriselt hea hakkaks.
Loogika ütleb, et dopamiin. Dopamiin kui valuvaigisti on aidanud igasuguste vaimsete ja füüsiliste valude vastu ja hästi loogiline on tegelikult, et kui seda pole, on valus.
Pole dopamiini, on valus.
Mu jalavalud kadusid ära, kui stimulandid peale sain, eks ole. Dopamiin hoiab valu eemal. Miks ma ei saa kuskilt rohtu, mis lihtsalt olekski dopamiiniasendus? Nagu naistele on keha suguhormoonide rasedus-seisu simuleerivad rasestumisvastased pillid? (Mida mina võtta ei saa, sest mulle on need antiorgasm-pillid, lihtsalt ei saa orgasmi.)
Nii krdi tüütu on elada dopamiininappuses.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.