Kuidagi

Mul on Pojaisa poputamisest kõrini ja samas mu sisemine people pleaser ikka kipub seda tegema. Kui Poeglapse häält taustal ei oleks ütlemas, et Pojaisa teeb asjad meile palju raskemaks mingi hea põhjuseta, ma vist läheks lolliks.
Nüüd on. 
See aitab palju.

Kuidas öelda people pleaser eesti keeles nii, et rahvas lugedes aru saaks? Meelitaja? Pole nagu päris see. Rahvarõõmustaja? Heakskiiduteenija oleks vast kõige täpsem, aga see on siuke lohe sõna, et ka ei kõla.

Asjad on niigi rasked. 
S.t. enam ei ole väga kiire millegagi, kuid ma ei jaksa aeglaseltki eriti teha. Eile oli mälestusväärne hetk, mil ütlesin endale: "Kui sa ei jaksa teha, sa ei pea," ja õlad langesid vabanenud pingest mingi kümme cm vähemalt. 
Igast imelikud kohad valutavad. Mõne aja eest (kui mõni lugeja mäletab, siis algas eelmisel sügisel ja detsembris käisin arsti juures) oli paremas reies eespool permakrambi moodi tunne. Mitte kõva kramp aga kogu aeg natuke. 
Füsioterapeudi antud harjutused aitasid viimaks.
Nüüd on sama tunne vasaku reie tagumises küljes ja vasakus kannikas. 
Ma ei viit-siiiii .... Ok, ei jaksa end jälle arsti juurde lohistada.

Teisipäeval on jälle hambaarst. Selja taha jäänud teisipäeval pani ta ravimi alla ja ajutise plommi peale. Loomulikult on see ajutine plomm vahepeal hakanud läbi laskma ja ma söön väga ettevaatlikult teise suupoolega. Kui unustan ja paremas suupooles hambad käiku lasen, on valuhoog pimestav. 

Õnneks kestab ainult 4-5 sekundit umbes. 

Pea ei valuta (kuigi varahommikul tuikusin migreenitabletipoolikut võtma). 
Ma olen mingi sant. Aa, muidugi olen! Dohh.
Ikka pole ära harjunud selle mõttega. Kindlasti teesklen enda ja teiste ees. Ainult kui mõtlema hakkan, saan aru, et päriselt olengi sant. 
Mis krdi "puudega"? Sant on palju parem sõna. Mina olengi sant ja sandid on nagu mina ja see ei ole halb sõna.
Või veidra seksuaalsusega. Mis krdi "kväär"? Väärakas! Ma olen seksuaalselt väärakas ja väärakas olen mina ja sellised väärakad ongi. 
Pfff.
"Kväär." Ma saan aru, et nad tahtsid normaalset sõna LGBT+ asemel. Aga mulle on termini tagasivõtt liiga armas asi, et sellest loobuda. "Queer" oli sõimusõna. "Väärakas" on ka. Andke mulle õigus väärakas olla, mitte ärge peitke kogu uhkusega väärakas olemist kenasse kväär-olemisse! 
Ainus, mis mind sellega lepitab, on paljude noorte inimeste rõõmus kväär-olemise omaksvõtt. Neil ei ole vaja võidelda "vääraka"-terminiga, nad tahavad lihtsalt rahus elada.
Mitte et mina oskaksin lihtsalt rahus elada.
Tahaksin? 
Ma tahaksin tunda end rahulolevana lihtsalt rahus elades vast? No aga ei tunne =/ 

Ikkagi võiks elu olla lihtsam. Et kõige eest ei oleks vaja võidelda. Et saaks ise oma võitlused valida, noh. Nt väärakas olemise õiguse eest ma võiksin vabalt võidelda =)
Aga ei jaksa võidelda nt selle eest, et Pojaisa saadaks oma sissetulekutõendi Poeglapsele, et too saaks majadusliku eritoetuse avalduse sisse anda, mitte ei üritaks leida meetodit, kuidas see otse koolile saata. Me niigi teame, et ta teenis palju, dohh.
E jaksa võidelda selle eest, et Poeglaps läheks optometristi juurde ja laseks endale prillid kirjutada, mitte ei ütleks, et tal on niigi palju tööd - ma tahan talle prille eeskätt seepärast, et siis tal oleks muud tööd lihtsam teha. 
Vaja vähem võidelda.
Mille nimel võitlen temaga ise.

Võitlused Finnairi ja AirHelpiga, Pojaisaga loodetava temapoolse toetuse üle (hetkel on tegemist alles eritoetuse jaoks vajaliku tõendiga), omaenda tervise eest (mis pole hambad) ja üleüldise kõikevõitva kurnatusega lükkan edasi aega, mil hambaarsti juures käidud ja kass vaktsineeritud.
KURAT! 
Sellega seoses tuli meelde, et unustasin koerale eile tema jõhvikaekstraktitabletti anda. 

***

Jälle üks asi tehtud.

***

Oh, sain aru: mulle meeldib võidelda uhkelt, palja rinnaga lippude all, veri ja relvad ja laul. 
Ma ägisen jõuetult pidevalt pisiasjade nimel võideldes, kusjuures see pisiasi muutub tee peal veel kolmeks eraldi probleemiks. Minu jaoks on probleem probleem. Kas võidelda õiguse eest väärakas olla või selle eest, et Pojaisa saadaks oma sissetulekut tõendava dokumendi, tunduvad üheraskused asjad, aga uhkust ja sära tuleb mulle juurde aint esimesest.  
Kõik see pisiasjade nimel pingutamine on täiesti tühi. Jah, ma teen seda, sest no mis alternatiiv oleks, aga mul ei ole ei indu ega (kui ka lahendub mulle meeldival moel) võidutunnet. 
Lihtsalt "Täiesti persses ei ole. Mis ma peaks tänulik olema selle eest v? KELLELE?!"