Õnnetused äratavad mõtteid

Suvel ma ei andnud endale taastumiseks aega ja tulemus oli Viljandi. 
Nüüd püüan anda. Olla enda sõber, kes ütleb, et ma ei pea. Taastun, ei ole täisvormis, endalt nõuda teeb asjad hullemaks, ei tasu. 

Asjad lähevad omasoodu. 
Kui üritan tagant tõugata ... aa, maksan peavaluga, õige. 
Maailm ei lähe hukka, kui ma ei tee. 

Aga lõin vahepeal ühe teooria. 
Mõtlesin intensiivselt ja mõtlesin midagi välja ka.
Alus - meeste autism ja naiste autism - tuli sõbralt, ent mina panin sinna peale tuvastatud kahe autismi jooned ka. Siuke dihhotoomia jälle. 
Mulle ei meeldi dihhotoomiad. Tunded ja mõistus ei ole vastandid, vesi ja maa ei ole vastandid, mees ja naine ei ole vastandid, must ja valge ei ole vastandid. (Kas ma peaksin seda rohkem lahti kirjutama? Et nii tunded kui mõistus elavad kehas ja mõlema eesmärk on oma omanikku parimal moel juhtida? Et nii vesi kui maa on ainelised keskkonnad maakera peal, neis elavad selleks kohanenud organismid ning sarnasusi on neil kaugelt enam kui erinevusi? Mees ja naine on lausa ühe liigi liikmed, NII sarnased, et suurte gruppidena on nende vahel vaid imenatuke erinevusi ja üleminek ühest teiseks kah kenasti sujuv. Must ja valge on mõlemad värvid, inimese silmale nähtavad ja tuvastatavad. Peaaegu kõik "vastandid" on tegelikult sarnased asjad, kuigi valgus ja pimedus võivad päriselt ka vastandid olla.)
Nii et mulle peaks ju meeldima jutt, et autism on spekter. Poleks "üks ühtemoodi, teine teistmoodi", oleks "võib olla igat moodi, lihtsalt kui tulemus on autistlik, on need jooned autistlikud".

Aga ma ju näen! Kui sõber meeste- ja naiste autismi mõtte tõi, ma kohe panin tuttavad skaalale, kes on kes, ja kuigi meheliku autismi esindajad ei ole omavahel ühesugused ega naiste autismi esindajad omavahel ühesugused, on selged ühisjooned.
Kes märkavad ja kes mitte. Kellele meeldivad reeglid, kes vaatab kõiki reegleid kahtlustavalt ja ootab, et need talle näkku kargaksid.

Et selge oleks: mu mõtteline joon ei käi tegelt piki sugusid. Ma tunnen naiste autismiga mehi (muuhulgas mu oma poeg) ja meheliku autismiga naisi. See ei ole niimoodi jagatud, nagu kirjeldus ütleb, ent mul ei tule paremat pähe ka.
Pealegi arvan, et sellisest sõnastused saadakse paremini aru kui "paljusid märke nägev, ent nende tähtsuse osas segaduses" ja "väheseid märke nägev, ent neid väga tähtsateks pidav" autism.
Enamik naisautiste on naiseliku autismi esindajad ja enamik meesautiste meheliku omad.
Piisab.

Kõik see jutt empaatia kohta kuidas autistitel ei olevat kognitiivset empaatiat, ainult emotsionaalne, kehtib meeste autismi kandvate inimeste kohta. Emotsionaalne on neil tugev, täiega kaastundlikud, ent nad lihtsalt ei saa aru, mida teine tunneb.
Naiste autismiga kaasneb nii palju kognitiivset empaatiat, et mul (ma olen naiste autismiga) on vahel raske vahet teha, kas tunneb tema või tunnen mina. Ta tahab, ma arvan, et ju ma tahan ka. Talle meeldib, ma arvan, et ju mulle meeldib ka. 
Hiljem mõtlen järele ja saan aru, mida tegelikult tundsin. Asja käigus on see vaevaline, nõuaks aja mahavõtmist ja keskendumist.

Või "kas sa hoidud rikkumast pisimatki reeglit" autismitestis.
Minu jaoks täiesti arusaamatu küsimus  Kurat ma aru saan üldse, mis on reeglid ja mis ei ole. Miks punase tulega üle tee minna on okei, kui liiklust pole, aga varastada ei ole okei kunagi, isegi kui keegi ei näe ja omanik asjast puudust ei tunne. Miks on okei maast prügi üles korjata, mis siis, et see pole minu oma, aga panna see prügi siis võõrasse prügikasti ei ole. Miks "ma tahaks praemuna" ja "ma tahaks, et sa minu peale ei karjuks" on erineva kaaluga laused, kuigi algavad mõlemad "ma tahaks". Miks olla alasti saunas või avalikus duširuumis on okei, aga olla alasti tänaval ei ole okei. Miks saata kodutöö tähtajaga 24.10 ära 24.10 kell 23.52 on täiesti okei, aga ei ole okei saata lennufirmale olulised dokumendid nädal enne taotlemise tähtaega - mina arvasin, et see tähtaeg tähendab üldse, et selle aja sees peab taotlema hakkama, mitte et selle aja möödudes on rahasaamise lootus kadunud - kuna keegi ei hakka nendega tegelemagi, sest ega nad siis TAHA raha välja anda? 
Ma ei saa üldse aru sellest reeglitevärgist ja olen seega omaks võtnud reegli "reegleid ei tasu tõsiselt võtta. Tee, mis tahad!"
Need on mingid VÄGA teistmoodi inimesed, kes üritavad mitte rikkuda ühtegi reeglit. 
Mingid inimesed, kes saavad reeglitest aru. Vähemalt enda meelest.

Ega ma ei tea ka, kas tegu on mingi bioloogilise värgiga või kasvatuseküsimusega. Et miks nii on. Vabalt võib olla kasvatuse küsimus - et tüdrukud (enamasti tüdrukud) arendavad endas välja joone "ma pean kõike märkama, kõik on oluline!" ja poisid (enamasti poisid) saavad rahulikumalt keskenduda sellele, millele nad tahavad keskenduda ja lihtsalt mitte märgata asjaolusid teemadel, mis neid ei haara.
NB! Ma ei taha sellega öelda, et meheliku autismiga on kergem elada. Ei ole, aga probleemid on teistsugused. 

Ja ma olen üsna veendunud, et näen õigesti. 
Märkan õigesti. Seda asja ka.
Ega ma ei märka muidugi kõike ja vahel jätan märkamata just selle olulisima, mida ses olukorras ometi kõik märkaksid, see on ju iseenesestmõistetav. Aga dihhotoomia on nii selge, kui vaid vaatama hakata, mismoodi autistide mõistus töötab. Kohe jääb silma, et osad märkavad tuhandet asja ja ei tea, mis nende hulgas tähtsad on, ja teised lihtsalt ei märka. Ei saa aru, ei suuda üldse sinnapoolegi mõelda. Nagu pimedale erinevate mustritega salle näidata ja siis imestada, et miks ta nende erinevustest aru ei saa.