Hea ootamatus

Ma käisin eile hambaarsti juures.
Pidime tegema selle kõige hullema hamba. Arvestasin pooleteise tunni ja 900 euroga. 
Arst vaatas enne alustamist röntgenipilti, vangutas pead ja ütles. et no loodetavasti saab selle hamba päästa. Proovime. Ma noogutasin, sest noh: mina, ja arvan, et pole proovimist väärt? 
Ha. 
Ma võin proovida valesti ja halvasti, aga ma proovin.
Nojah. Istusin siis hambaarstitoolis (muuseas on Läänemere Hambakliiniku hambaarstitool kõvasti mugavam kui Ida-Tallinna Keskhaigla Nõmme haru oma), lõdvestasin meeleheitlikult käe-, õla- ja seljalihaseid, sest ega pinges lihased midagi paremaks tee, ainult halvemaks, ja tohutu kogus tuimestit, mis nelja eri kohta süstiti, siiski 100% tundlikkust esimestel minutitel ära ei võtnud. 
Hiljem toimis täiesti. Vajadusest teadlikult lõdvestuda see ei päästnud,
Ma ju tunnen ennast - kui otsustavalt lihaseid ei lõdvesta, siis on nad pinges sellest hoolimata, et miski haiget ei tee. Ootan, et äkki teeb!

Mul oli suus mingi võru, päris mugav kusjuures, ja ma arvasin, et see pandi selleks, et poolteist tundi suud lahti hoida väsitaks hirmsasti ära muidu. 
Puuriti, surgiti ja ma kuulsin mitu korda seda lampi sisse lülitatavat, millega valguskõvastuvat plommi kõvastatakse.
Õde ulatas mulle salvrätiku (siiamaani ma ei tea, milleks) ja tool tõsteti üles.
"Nii, millise hamba me järgmiseks võtame?" päris arst. 
Ma ei suutnud ikka veel aduda, et see oligi kõik. Vaatasin seinal asuvat kella - 23 minutit oli möödas mu kabinetti astumise ajast.
"Ma ei tea. Valige ise?" vastasin lambalikult. 
"Olgu. Läheme, ma lasen registratuuris teile uue aja panna."
Naeratasin õnnelikult ja ütlesin õele: "Ma arvasin, et palju kauem läheb."
Aga üllatused sellega ei lõppenud. Arst andis mu registratuuris üle, naeratav näitsik pani mulle uue aja ja suunas mu teise naeratava näitsiku juurde arvet maksma. 
Ma vaatasin kaks korda summat, suutmata oma silmi uskuda. 
See oli kordi madalam, kui ma ootasin. KORDI (ehk rohkem kui kolm korda).

Jaah, eile andis hammas tunda nii, et võtsin paratsetamooli ja veel ibuka otsa. 
(Jaah, arst hoiatas ka, et paar päeva võib valus olla.)
Aga täna on ainus probleem hambapesul veritsev ige. 
Auklik kepp, kui tore!

Nii et parandan eelmist ootamatuste kohta käivat "ma ei talu!" -väidet. On üks sort ootamatusi, mis mulle meeldib. Kui ma ise ei pea mitte midagi tegema, mitte midagi rohkem panustama, kui plaanisin, asjad lähevad ise libedamalt, kui ootasin.
Need ootamatused ma võtan.