Sündsad vestlusteemad

Tegin pannkooke.
Ma ei ole ega ole kunagi olnud pühapäeviti pannkooke küpsetav emme, aga iga kord, kui teen pühapäevale natuke lähemal nädalapäeval kui kolmapäev ja neljapäev, mõtlen, et peaaegu. Kerge ajanihe, aga näe, pannkoogid! Täna on lihtsalt pikenenud pühapäev, onjo!

Mul on uut panni vaja. Hoolimata suurest õlikogusest hakkasid koogid nii hirmsasti põhja külge kinni, et mul on praegu ees miski, mis näeb välja nagu puder moosiga. 
Poja kookide jaoks panen siis veel rohkem õli. Tema jaoks on toidu välimus tähtis. Olen vist korra või isegi paar kaevanud selle üle, kuidas tegin oma elu kõige maitsvama pitsa ja ta ei olnud nõus seda proovimagi. Sest tainas nägi välja nagu midagi väga kurba ja kaste nagu autoavarii.

Soe on. 
Käin iga päev ujumas ja kui jõerannani üle kilomeetri maad poleks, käiksin ilmselt veel tihemini. 
Kui pea vette panna, ei valuta. Kraani all märjakstegemine aitab ka, aga mitte kauaks.

Kuna mul on eraelulised pinged - ei, midagi ei ole halvasti, aga midagi on pingettekitav - ja on soe ka, valutab mul kogu aeg pea. Täna on parem, sest ütlesin ära, et krt, ma vist olen mures. Ja sain rahustatud.  Aga kireda "kõik korras" küll ei julge. Põhiliselt on korras see, et mu suhtumine oma hommikusse peavallu on: "Küllap läheb varsti paremaks, ei ole hirmus halb," mitte "praegu ei ole hirmus halb, aga varsti läheb, mida teha, mida küll teha?!"

Ei, triptaanid ei päästa. Mul on neid päris palju veel, sest tükk aega pea vaevu valutas, korra nädalas vast, ja siis aitas ka üks tablett, nii et viis päeva miinimum kahe tabletiga (vahel läks ka kaks ja pool) veel varusid ei ammendanud, aga. AGA. Need krdi triptaanid aitavad kaheks tunniks! Ülejäänud aja söön retseptivabu valuvaigisteid.
Paratsetamool on ibuprofeenist tõhusam hetkel. 
Ehk: keha muutub. Oli aeg, kui paratsetamool oli 0-toimega. Kui teil ka on kindlad teadmised, kuidas teie keha toimib, proovige vahel ikka: me ei ole kivid, me muutume.

Poes oli jube palju inimesi. Nii palju, et ma seisin kärusabas - polnud nii palju kärusid kui ostjaid. 
Korve tegelikult oleks olnud, kassade juures kuhjas, aga polnud ühtegi vaba töötajat neid ostjate sisenemiskohta viima - kõik kassad töötasid ja igaühe taga oli saba. Lihaleti ees oli saba. Suurem osa kapis olevast lihast oli ära ostetud, aga allahinnatud toodete letis oli vähemalt 20 karpi hakkliha. 
Paistab, et seda ei osata grillida. 
Mina oskaks, aga ei viitsi. Kuigi kaks karpi viimase päeva hakkliha ootavad nüüd külmukas.

Meie kodune jaanituli jääb ilmselt üldse ära, sest ma ei märganud aastatel, kui jaanpäeval küünalt põletasin, ja aastatel, kui ka seda ei teinud, mingit vahet. Ja no ma ei viiiiiiiiiitsi kuupäevade (või nädalapäevade) teemal erutuda. Ükski laps pole enam väike ka, et neile meeldivaid mälestusi ja midagi järgmiseks aastaks ootusväärilist peaksin tekitama.

Vbla tuleb veel, eks ma siis pean jälle jaanipäeva.
Ma ei ole loobunud mõttest hoolduspereks hakata, ent mul ei ole enam kramplikku vajadust selleks. Et elu on ilma lapseta mõttetu. 
Mul on kallim ja tema hoiab mu dopamiinitaset nüüd =) Ja no mul elab poeg kodus, ei jätnud tuba vabaks, et sinna uus laps võtta.

Mis viisakat vestlust veel pidada ... aa.
Püüan küll, aga ei jõua isegi kõiki vaadatud jalgpallimänge hinge võtta. Ja otsast lõpuni olen vaadanud üldse ... kolme? Aga mulle meeldib Alireza Beiranvandi. 
Väga head tõrjed, suure nina põhjustatud imetore kuljas ilme ja ülimalt veetlev soeng.
Pole lapsuke ka enam =)
Mulle üldse väravavahid meeldivad. Hakkasin mõtlema ja 9/10 mu lemmikmängijatest on olnud kas väravavahid või poolkaitsjad.