Teisipäev, 12. oktoober 2010

Mälestus

Kallis Elo!

See post on isiklikult Sulle.
Lugesin täna lehte ja silma jäi sõna "suguelu". Mida see sõna mulle meenutab, mida see ometi mulle meenutab, mõtlesin ma pingsalt. (Einoh, see kõlas nüüd ise naljakalt, seda enam, et kahtlemata oleks sellisel mälunõtrusel ka põhjus olemas, aga seekord polnud siiski asi seksi puudumises minu elust.)
Siis tuli meelde. Meenutas sõnapaari, mille ütles välja üks õnnetu noormees, kes kunagi umbes 13 aastat tagasi meiega Lasnamäel väitlema sattus. Munkade suguelu.
Ja veel rohkem tuletas mulle meelde seda, kuidas me antud sõnu veel aastaid hiljem kordasime, kui vähegi võimalus tekkis, ja iga kord naerukrampidesse sattusime.

Nüüdseks olen üsna täielikult unustanud, miks oli see "munkade suguelu" (mille vist argumendipõhiselt kirik ära keelas => kirik on repressiivorgan?) nii hullupööra naljakas. Aga sõnade maagia on jäänud. Tarvitseb vaid neid oma peas korrata, kui kohe tulebki muie näkku ja kuskil ajus pugistab miski päkapikk rõõmsalt naerda.
Küllap tema mäletab, mis värk selle munkade sugueluga siis algselt ikkagi oli ja mis nalju sel teemal hiljem tehtud sai.

Minu mälus on ainult kaks sõna ja juures silt "märgilise tähendusega nali".

1 kommentaar:

  1. Ma tean, mida te tunnete! Jajaa, tean ikka küll. Munkade suguelu, juhhuu! Kuidas ma selle ometi unustanud olin... Ma ei suuda mitte midagi muud meenutada, ei väitluse kohta (mis võis tõepoolest samahästi olla ka Lasnamäe), teemat ega seda, kuidas hr Munkade Suguelu välja nägi, aga nende kahe süütu sõna huumoriväärtus ei ole kahanenud, selgus praegu. Muhelen ja itsitan mis hirmus. Tollal oli tegemist arvatavasti situatsioonikoomikaga - siiruse ja tõsimeelsusega, millega need sõnad kuuldavale toodi. Ja siis hakkasid need juba oma elu elama:)

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.