pühapäev, 6. mai 2018

Asjad ja inimesed

Oo, näedsa, inimestega suhtlemine pole mitte mahavisatud aeg!
Jälle avastasin, et Kõik Ei Ole Nagu Mina.

Teema hakkas hargnema sealt, et olin väsinud ja kuna siis on mul pidurid nõrgemad, ei olnud mu ainus reaktsioon "suur inimene, ise tead, mis teed", vaid avaldasin valjuhäälselt imestust, et krt, kodanik, kelle majapidamises elab kaks inimest, mõtleb kolmanda televiisori soetamise peale.
Mul oli ikka väga tugev WTF?!?!?!

Kusjuures kui nende kahe inimese peale on kaks ja pool korrust maja, ei olnud ometi muud kohta, kuhu äraväsinud mind magama saanuks panna, kui  elutoa nahkdiivan, kus end väga krõnksu tõmmates sain külili olla, aga pikkuselt see küll pikutamiseks ei sobinud.
See ei ole etteheide, aga on tohutu hämmeldus.
Et kui minu jaoks on asjad inimeste jaoks ja igal sajal juhul sajast ma mõtlen, kuidas neid paremini võimalikult rohkemate inimeste jaoks ära kasutada, on nende juures maja asju täis ja siis need ... seisavad.
Jõulupiparkoogid (ma tean, millal need tekkisid, mina tegin nimelt) püsivad kausis maikuuni ja ühe mitteminutehtud tsellofaanis piparkoogi kohta öeldi mu pojale, et ära seda ära söö (wtf! nad peaks RÕÕMSAD ju olema, et keegi sööb nende kaugelt üle aja seisnud maiustused ära?!)

Ja siis me rääkisime temaga.
Teemal "asjad ja inimesed".

Mulle meenusid igasugused võimalikud ja võimatud juhtumid ajaloost, kus ilmnes, kuidas ma suhtun asjadesse ja inimestesse hoopis teistmoodi, kui paljud teised.
(Jaa, minu moodi suhtujaid on ka. Mis, ka minul on sõpru, näiteks!)
Teistmoodi-inimeste suhtumise kokkuvõtmiseks sobib tema öeldu väga, aga no kõik need "Sellepärast sa polegi mehele saanud, et sa oma ümbrustest ei hooli" ja aastaid takkajärgi meeldetuletatavad jubesegadused, mida keegi ukselt nägi, ja ise olen päev otsa kodus, kuidas ma siis laste mänguasju kokku ei saa korjatud-värgid tulevad muidugi ka kohe kaasa.

Elik kodanik, kes kaalus tõsimeeli koju veel ühe teleka hankimist, jutustas, kuidas talle meeldivad uued kaunid asjad, kuidas uut telefoni pakendist välja võttes on "Oh, nii ilus!"-tunne ja see tunne säilib, kuni telefoni ekraanile tekib esimene kriim. Mis üldse ei sega kasutamist, aga võtab tal hea tunde telefoni vaadates kohe maha.
Kuidas ta hoiab oma raamatuid hästi ja ei kortsuta pabereid just seepärast - et täiesti korras asi on ilus ja annab hea tunde.

Ja mul on absoluutselt vastupidi.

Mulle TÕESTI meeldibki rohkem, kui mu asjadest on näha ja tunda, et ma olen neid kasutanud, et raamatutes on toiduplekid ja riideid on parandatud. Sest mulle on see tunnistus, et olen olemas olnud, elanud, tegutsenud, mõelnud.
Uus asi ühegi kriimu või plekita on "ma pole seda puutunud, ok". Aga hästi hoitud asi ei ole mulle mitte "aww, ikka nii ilus", vaid "kas ma olen üldse olemas? Ma kasutan asja kaks aastat ja see näeb välja nagu kaks nädalat kasutatu, ma võin teha ja teha ja teha, aga et ma midagi muudaks, miski päriselt muutuks tänu mulle - unista edasi!"

Mulle PÄRISELT meeldivad vanad märkused raamatutes, allajoonimised, rasvaplekid, kahekorra leheküljeservad, mulle on armsamad mitu korda kantud sukkpüksid, suitsuauguga kleit (seda auku pole näha, kui hästi ei otsi, aga ma TEAN, et ta on seal), nõelutud koht tekikotil - see kuidagi teeb asjad minu omaks.
Või kui asjad on kellegi teise poolt täiskirjutatud, rasvaste näpujälgedega või Poeglapse püksid on minu poolt 4x nõelutud, sest ta on nende jalgevahe korduvalt lõhki käristanud, kui ma ostan kaltsukariideid, mulle ikka meeldib niiviisi tekkiv tunnetus.
Sest kõik see näitab, et elu käib, et maailm toimub, et asjad juhtuvad.

Tunne, et elus elatakse, mitte ei ole kõik muuseum või näitus, kuhu asjad kokku kogutakse ja siis on ... noh, mul ei ole isegi kena vaadata. Ausalt öelda.
Mul on õudne.
Nii palju asju, aga keegi ei kasuta! Sest kui kasutataks, see oleks ju näha ja tunda, onjo?
Appi!
Miks nii?!

Mulle meeldivad antikvariaatidest pärit raamatud, aga ma lähen pahuraks, kui ei ole näha, et antikvariaadist, kui on "nagu uus". Mulle meeldivad täissoditud ümbrispaberid ja kild-väljas nõud.
Mulle meeldivad vigastused asjadel, mis samal ajal ei riku nende funktionaalsust.
Phmt jah, mulle on muidugi oluline, et asi oleks funktsionaalne -
aga pea sama oluline on, et ta oleks individuaalne.

Kui asju kasutatakse, kui neid ei peeta tähtsateks, vaid tähtsad on inimesed, elu on, nagu ta minu arust olema peab. Aga kui inimeste asemel keskendutakse asjadele või rahale, on õudne, õudne, õudne. Miks maailm on selline, kas tõesti nii saama?!?!

Nüüd meenutan endale teadlikult, et maailm saab hakkama. Ma ei pea teda ära parandama. Ei ole minu asi, minu asi on elada endale parimat elu ja teised elavad enda omi.

Aga iga kord kui (enamasti siia võrgupäevikusse) tuleb "häh, sa üldse ei hooli inimestest, nt oma (olevatest või tulevatest) lastest, sest sa ju muidu hooliksid rohkem asjadest ja rahast!" mul on "KUIDAS te mitte millestki aru ei saa?!?! Mismoodi nii mööda üldse saab mõelda?!"
Jah, minu ettekujutus asjadest ja rahast on "head, et inimestel nende arvelt toredam elada oleks". Mind konkreetselt häirib, kui Asjad on eesmärk, Asjad on tähtsamad kui inimesed, Asja puhtus ja korralikkus tähtsam, kui inimese soov asja kasutades süüa, juua, kõhuli vedeleda ...

Ma ei saa aru sellest, et Asjad on iseenesest olulised.
Minu jaoks mängib rolli ainult see, et nad inimestele mõnusad kasutada on ja inimesed saavad neist võimalikult rohkem rõõmu. Aga rõõm puhtast ilusast asjast, mis on nagu uus, jääb mulle arusaamatuks, sest mina seda ei tunne.
Phmt on mulle võõras hirm "kõik läheb katki ja kulub, entroopia lõhub nii esemed kui inimesed", minu hirm on "mitte miski oluline ei teisene nagunii, maailma on lootusetu isegi natuke muuta, kõik seisab nagu klaasi taga ja lihtsalt ON."

35 kommentaari:

Nele ütles ...

Minu jaoks on ka olulised inimesed. Diivan on valid selline, et sellel oleks külalistel mõnus magada. Ikka tahaks, et headel inimestel oleks hea olla. Aga nõmedate inimeste suhtes kehtib üsna nulltolerants, oma kodu uksest sisse ei lase ja niisama nendega koos aega ei veeda. Isegi kui tegemist on sugulastega ja mõned tavad täpselt, et "peab ju!". Ei pea! Inimesed mu ümber peaks tekitama ikka positiivseid emotsioone mitte stressi ja frustratsiooni.
Asjade puhul ei ole oluline mitte hind ja kaubamärk vaid funktsionaalsus ja sobivus. Käigus on palju vanu asju, mis lihtsalt on head ja mitte miski ei kisu neid välja vahetama kuigi mõnes mõttes juba võiks. Riided kannan ka lõpuni. On needki hoolega valitud ja just endale sobivad.

väga väga naine ütles ...

Täpselt. Hea rõivas on ju HEA, miks krt teda vahetada muul põhjusel, kui et mina lähen tema jaoks liiga suureks või väikeseks ja seega suurus ei sobi?
Ning kui inimene on mulle vastik, ta teab seda. Sama nagu sul.

Ok, peaaegu. On ÜKS inimene, kes tegelt mulle ei meeldi, aga kuna tal on hoiak "ma ei meeldi nagunii kellelegi" ja ta on kogu aeg selili ja pakub kõri hammustamiseks, ma ei suuda hammustada. Aga kuna me puutume kokku umbes korra aastas, kannatan ära.

väga väga naine ütles ...

Oh, ja üks asi veel, mida postitusse ei kirjutanud. Maailm on TÄIS inimesi, kes ütlevad/kirjutavad: "Ega ma kõiki su postitusi loe, mul on oma elu ka" jms.
Ja nad ON OLEMAS.
Mina ei saa sellest apsaluutselt aru. Nagu APSALUUTSELT. Kaua ma ka VÄGA PIKKA postitust loen - kõva neli ja pool minutit vast? Mis krdi oma elu?! Mulle just meeldibki oma elu sedasi elada, et ma nt hommikusöögi või lõunakohvi kõrvale sirvin blogid läbi. Peab ikka oluliselt igav post olema, et ma pooleli jätaksin - seda tuleb ette ainult inimeste puhul, kes väga palju kirjutavad. Üle päeva kirjutajate hulgas - no keda mina loen vähemalt - küll nii ei juhtu.
Ja päevas ma vähemalt 4-5 korda vaatan oma loetavate võrgupäevikute listi, et ehk keegi on midagi uut kirjutanud.
Oma elu ka? Mida ma selle oma eluga teen, kui ma teistest ei huvitu?
Minu jaoks täiesti arusaamatu kontseptsioon.

Kaur Virunurm ütles ...

Loe ka:
https://en.wikipedia.org/wiki/Kintsugi

Asjade kasutuses olen ma sinu poolel. Näiteks ei oska ma (eriti) pahandada, kui lapsed midagi rikuvad ja kaotavad. Sest alternatiiv on, et nad ei kasuta seda asja üldse - ja see on ometi kõige hullem, mis üldse juhtuda saab...?

notsu ütles ...

mina armastan mingeid asju, animistliku kirega, aga see käib nende kasutamise ja kulumisega koos (olen suur nõeluja ja tunnen lausa uhkust, kui olen suka-augud ilusasti ära nõelunud).

mida vanem asi, seda kallimaks ta läheb.


nii et kui ma sain uuskasutuskeskusest tuttuue renessansi-antoloogia, siis rõõmustasin selle üle osalt just seepärast, et vaene raamat, keegi teda ei kasutanud, nüüd mina loodetavasti ikka kasutan.

(vt ka nuttev riisipuding külmkapis ja nuttev rosinakukkel poriloigus.)

notsu ütles ...

Kintsugi põhimõte on väga südamelähedane - ma nõelusin ühe musta pluusi punase siidniidiga ära, sest 1) hea tore pluus, muidugi ma nõelun; 2) nagunii jääb nõelumine näha, ma teen siis juba nii, et jääb meelega näha, nagu tikand.

Rents ütles ...

Ma hoolin ENDA inimestest. Näiteks on meil üsna suur korter, aga see on puhas juhus, et diivanile ka magama mahub, sest MEIE ise seal ju ei maga. Üks tuba on raamatukogu/töötuba, mul ei ole mingit huvi seda nö külalistetoaks ümber teha, sest MEIE tahame seda ju kasutada ju selleks, et raamatut nautida või tööasju teha, see, et keegi seal pikali saaks visata, ei ole eriti oluline. Jne jne.

väga väga naine ütles ...

Mul on pigem "eraldi tube küll ei ole, aga kui sa väsinud oled, viska siia minu voodisse pikali. Või kui see miskipärast ei sobi, näe, siin koikul pole voodiriideid, mingi padja ja teki ikka leian kapist - palun, maga!"

väga väga naine ütles ...

(Elik mõte "külalistele peaks pikali viskamiseks eraldi tuba olema" on mulle täiesti võõras. Nagu - nagu mul oleks eraldi ressurssi "äkki läheb vaja" alla panna!!!!)

Lauri Naber ütles ...

Linnalähedasel maal elades on madratsite/magamiskohtade ressurss arvestusega, et "kui külasid tuleb, siis ca 8 inimest mahutame ööseks ikka ära!" päris kasulik, korduvalt on vaja läinud (tõsi, enamasti kõigest paari-kolme inimese mahus). Alternatiivsed logistilised variandid on kohati märksa tüütumad, arvestades et enamus meie potentsiaalseist külalistest ei oma kas lube või autot. Tõsi, viimasel ajal töötab sageli ka variant:"vaadake ise, kes teist kaineks rooliks jääb, laename ühe oma autodest välja".

väga väga naine ütles ...

(mul on öökülalistega "kolmele lisainimesele saab enam-vähem mõnusad asemed, kui inimesi on rohkem, läheb klapitamiseks, aga viis majutan veel suht hästi ära." Isegi asemeta ja tekiga, mis lapsesuurusele, üle kaheksa tubadesse enam ei mahu, aga kui nad on valmis köögis magama, saab mõned veel majutada.)

Rents ütles ...

Sa lihtsalt imestasid, et mis mõttes pole kuskile pikali visata, ma selle peale imestasin vastu, et ega mul ka ei pruugiks peale oma voodi olla, kui poleks juhtumisi siin juba suur diivan olnud.

Muidu olen nõus, et kasutusrõõm on ka oluline ja mõned asjad võivad ajaga armsamaks saada.

Pihel ütles ...

Minu mõtted asjade kohta on sinuga samad. Kui mõni sõber väga vabandab ja muretseb, et laenatud raamatule kohvipleki tegi. No mis. Mida rohkem kohviplekke ja lipendavaid lehekõrvu, seda parem raamat järelikult on. Lugu ju loeb, mitte kest.
Aga mu abikaasa on oma olemuselt rohkem selline paneme-uued-asjad-kapi-otsa-ja-ärme-puutu mees. Ega need asjad minu kodus küll kapi otsas ei püsi, aga veidike ta siiski tasakaalustab mind. Vähemalt mõnda aega püsivad näiteks laste legokomplektid sel moel tervikumad ja puldiauto ei sõida päris kohe vastu seina lömmi.
Aga külalised on mulle kallid, eriti öömajalised. Valmistan beebidele tudupesad, panen suurtele puhtad linad ja teen uhke hommikusöögi. Loomulikult ei tähenda see, et mul kuskil korteris puutumatu ja sile külalistetuba seisaks. Sest vaata jutu algust.

Kader ütles ...

Mul on hästi vähe riideid. Kannan kõik ribadeks ja uue ostan alles siis, kui tõesti enam kuidagi teisiti ei saa. Ja see uue ostmine on tõeline piin, sest ma tean, et kui peaks selguma, et me ikkagi ei sobi, siis ma seda kandma ei hakka, aga raha oleks kulutatud ja kandmata riie seisab ja ... Mu lapsed ja mees on samasugused :) Ja muude asjadega on samamoodi nagu Notsul - mida vanem asi, seda armsamaks saab.

Kader ütles ...

Aga kui ma olen ükskõikne selle suhtes, mis inimestel, kaasa arvatud mu lastel, seljas on (ma ei suuda tavaliselt meenutada, mis nt tänaval kohatud tuttaval või külas käinud sõbral seljas oli, täitsa võõra inimese puhul on rohkem lootust, et rõivast märkan, sest, noh, ma ei tunne ju teda ennast), siis selle suhtes, mida mu lapsed söövad, olen küll valiv. Muidugi on teatud koguses ebatervislikku kraami lubatud, aga lõviosa toidust peab olema korralik kraam. Jah, inimesed ikka enne asju.

notsu ütles ...

Üks raamatuliik, kus plekid on kindel kvaliteedinäitaja, on kokaraamatud.

muidu mõtlesin korraks oma magamistuppa magama laskmisest, et mul sõltuks see vist selles, mis olekus magamistuba parajasti on - noh, et kas mingid intiimsused a la eilsed aluspüksid ja kasutatud kondoom vedelevad nähtaval või mitte. sellega seoses sõltuks minul mingil määral ka inimesest, kes sinna läheb - kui palju ma teda häbenen. tutvuse intiimsuse astmest. oletan, et see intiimsuspiir võib eri inimestel eri koha pealt joosta, nii et järsku mõnel on oma magamistuppa laskmine enam-vähem sama intiimne, mis paljalt kaissuvõtmine.

väga väga naine ütles ...

Jap, küllap nii ongi.
Minu jaoks on ok, kui mu poeg ja tema sõbrad minu voodis müravad ja kõik segi keeravad, ainus tingimus on, et nad hiljem endise olukorra enam-vähem taastaks.
Mõne jaoks pole.
Ja kui mina elan meeilmas, kus "kõik on kõigi oma, kes siin elavad" ja pole kohta või kappi, kuhu mu laps ei tohiks pugeda või sealt asju välja võtta (tingimusel, et hiljem tagasi paneb), mina küll mäletan lapsepõlvest korduvaid ja korduvaid keelde (mida ma ei kuulanud) ema kosmeetika- või riidekappi avada, veel vähem tohtisin seal sobrada.

notsu ütles ...

ma ei tea, kas see "kõik on kõigi oma" käis samuti intiimsusteema kohta või oli juba uus teema, aga mul oli põhiseos piinlike, kehavedelikuliste detailidega. kui tegemist on nii korralike inimestega, kes selliseid asju laokile ei jätagi, siis langeb see probleem muidugi ära, aga vbla on isegi hästi korralikel inimestel oma privaattsoonist selliseid asju laiali. küllap tundub selle paljastamine neile veel hirmsam (umbes "paljalt avalikus kohas") kui minusugusele, kellest keegi väga suurt korralikkust ei ootagi, ise teavad, millega riskivad, kui mu magamistuppa astuvad - elutuba annab juba piisavalt hoiatust.

notsu ütles ...

grr. *privaattsoonis*. kohe näha, et 4 tundi magada saand.

Allegra Graciosa ütles ...

Nn oma elus võib teinekord kiireid ja keerulisi aegu ette tulla, ehk seetõttu? Ei jõua lihtsalt kõikjale. Hoiad energiat kokku. Vōi siis lusikaid.

notsu ütles ...

ning on hämmastavalt palju inimesi (ka intelligentseid), kelle jaoks teksti lugemine on ometi pingutus. mitte tingimata suur pingutus, aga pingutus. ei saa väsinud peast teha jne. suuline suhtlemine on nende jaoks lihtsam, ei pea seda lugemise asja tegema.

väga väga naine ütles ...

jaah, ma tean ka mõnda, kes vabalt räägivad telefoniga, aga kirjutamine (nt skaipimine) on raske ja hirmus =D

notsu ütles ...

mu ema suhtleb meili teel ühesilbiliselt, põhimõttel "su kõne olgu jah, jah ja ei mitte, ei mitte", aga telefonis võib suhelda pool tundi või tund aega järjest, kuni emma-kumma telefon hakkab piibitama ja saba taha nõudma.

Absolutely Fabulous ütles ...

Noh kui kokaraamatu vahel on nt spermaplekid, siis vast võtab veidi mõtlikuks ja pole ainult positiivne :D Hakkad lausa meenutama, kes seda sööki viimati tegi ja kas sai ise ka söödud ja kuidas maitses jne.
Et noh. On erandeid.

väga väga naine ütles ...

ei tea =) Minu arust "oo, inimesel on tore old!"
S.t. kui ma millegipärast aru saan, et sperma.
Ja mul on ikka hea meel =)

Absolutely Fabulous ütles ...

No ma tahaks teada, kas ta käsi pesi ja kuhu ta jobistas söögi tegemise käigus.

väga väga naine ütles ...

Ma pean tunnistama, et mul on sügavalt kama =)

notsu ütles ...

kui tegemist on kuivanud plekiga, siis kas keegi tõesti tuvastab ilma laboratoorse analüüsita, et spermaplekk?

sest kui ma näen kokaraamatu vahel suvalist plekki, siis ausalt öeldes pole see mul päris esimene plekiliik, mille peale mõte läheks.

tavaliselt on seal ikkagi rasvaplekid, tainas jne.

ja kehva kokaraamatu vahel ei ole, sest seda ei kasuta keegi.

notsu ütles ...

(tüübiline hea kokaraamatu vigastus on ka kööginiiskusest lokkivad lehed.)

väga väga naine ütles ...

(no just, kust krt ma peaks üldse teadma, et need spermaplekid on =P? Mitte et mind segaks nii ehk teisiti.)

Morgie ütles ...

Kritseldused raamatutes mulle ei meeldi, ma ei taha lugeda kellegi teise mõtteid autori mõtete vahele, seltskond läheb liiga suureks ja need kritseldused on enamasti lollid ka.
Aga kolletavad lehed, narmendavad nurgad, see kõik teeb raamatust natuke rohkem raamatu. Vana kulunud "Kääbik" on palju rohkem kui uus ja valgete lehtedega.

Mis tehnikasse puutub, siis uue ihalusest saan ma aru, kui see uus teeb midagi oluliselt paremini kui vana. Mul oleks endal ka suuremat telekat vaja, vana jääb ikka pisikeseks. Aga mul hoopis see... Kuhu ma selle vana teleka siis panen? Jube raiskamine. Vana ju töötab. No lohistan ennast natuke lähemale, kui tahan vaadata. Raiskamist ma ei poolda.

Mööbliga on ka nii, et mul on kõik kellegi teise vana või hädapärast ise kokku klopsitud, sest uus ja odav ei vasta iial minu vajadustele, aga uus ja kallis ei ole jõukohane. Tulemusena on mul täiesti kaootiline ja stiilivaba kodu. Uuel ja odaval on pealegi halb omadus väga vähese kasutamise peale nii ära kuluda, et seda enam kasutada ei saagi.

Morgie ütles ...

Ah, see külaliste majutamine.
Peab olema väga oluline põhjus, miks ma OMA voodisse kellegi peale enda (ja kassi) magama luban, näiteks seks või surmahaigus või selle lubatava äärmiselt ränk masendus, ütleme nii. Voodi on minu viimane kants, ja sedagi ainult peamiselt öösiti - päeval kasutatakse seda elutoa diivanina, kust mina pean endale mõnikord emaliku terroriga välja võitlema oma istumiskoha akna all seina ääres (This is my spot!). Aga muidugi on mul nurgas paar kokkupakitavat madratsit ja riiulis varutekk ootamatute ööbijate jaoks, kui nad lepivad ülikitsa toa külmal põrandal magades riskiga, et hommikul neile keegi kogemata peale võib astuda, sest ruumi lihtsalt pole.

Morgie ütles ...

See on ka põhjuseks, miks ma alati hommikul voodi ülikorralikult ära teen ja päevateki pingule tõmban, kuigi ma muidu pole üldse korralik inimene. Sest ema on ka inimene ja ei pea ennast üleni ja sada prossa ära salgama, emal võiks ka mõni koht olla, mis on ainult tema oma, nt tekialune ja see tagumine aknaalune koht ja oma arvuti, kuhu ma lapsi põhimõtteliselt ei luba. Mõni pisi-pisikene oma pesa kogu ses enesesalgamises, mida maailm üldiselt emadelt nõuab. Pesa, kuhu ennast kerra tõmmata ja mõelda absoluutselt mitte-emalikke mõtteid, nii et mitte keegi nendest midagi ei tea.

notsu ütles ...

Morgie kirjutas "Kritseldused raamatutes mulle ei meeldi, ma ei taha lugeda kellegi teise mõtteid autori mõtete vahele, seltskond läheb liiga suureks ja need kritseldused on enamasti lollid ka. " - see meenutab mulle üht kohta "Theophilus Northist", kus rikka mehe naisest intelligentne, kuid kohutavalt harimatu daam, jõudeelust totaalselt tülpinud, hakkas avastama raamatute lugemise võlu ja järgmiseks nõudis mehelt, et see ostaks majapidamisse nende oma raamatuid, sest raamatukogu raamatutele on inimesed äärte peale rumalusi kirjutanud: "Ma tahan, et mul oleks omad raamatud, nii et ma saaksin oma rumalusi äärte peale kirjutada."

Morgie ütles ...

Hõh-hõh, just. Omad rumalused on palju paremad, kui teiste rumalused!