teisipäev, 15. märts 2011

Liigub ainult tahte jõul


Ei saa aru, miks mul sitad ajad nii sageli peal käivad viimasel ajal.

Täiesti masendav on nende juures see miski, mida ma teen, kui tunnen, et ei saa üldse mitte millegagi hakkama ja ei oska ja ei jaksa ja aega ka ei ole.

Nimelt loobun ma sel juhul enese säästmiseks mõnest kohustusest, kus mulle endale ka midagi antakse (noh, sest alati on halb tunne midagi sitasti teha, kui sealt mingit tasu ka saad) - ja võtan samas selgest meeleheitest kukile hunniku teisi asju, mis on lihtsalt kellegi "aita hädast välja" või "tee see ära, sa ju oskad seda".
Sest selliste asjade juures võib nõtkuda: kui mina ise mingit kasu ei saa, ei saa keegi mult ju ka väga briljantset esitust ja 100% pühendumist nõuda?
Juurde üldse võtan aga neid kohustusi muidugi seepärast, et siis ma tunnen end hea inimesena. Kui on ilgelt sitt olla, siis tahaks ju hea olla (nii enda kui kellegi teise silmis), sest see parandab enesetunnet. Ju?
Ja ilma naljata nii ma võtanGI neid asju ja teenGI neid asju ja nutanGI sinna juurde, sest selliseid vanu asju, mida juba tehtud ka, veel võib kuidagi ära öelda, aga vast-antud lubadus on tugev, toores, värske ja nõuab pidamist.

Aga ei aega ega jaksu juurde ei tule ja vanad tegemata asjad, mille nimel sai üldse üldkoormust koomale võtma hakatud, on ikkagi tegemata ja kuhjuvad. Tagasi saadav tasu (olgu sotsiaalne või rahaline) väheneb.
Enesehinnang nii lollide otsuste tegemise tagajärjel ka.
Api.

Ei tea enam, mida endaga peale hakata.
On hägune lootus, et kui suudan end jälle jooksma lohistada regulaarselt, äkki läheb paremaks.

Pilt sai võetud siit, kust tema selle võttis, ei tea keegi peale tema.

2 kommentaari:

Oop ütles ...

Jooksmine ja muud rutiinid on head jah. Meditatsioon ja hommikuvõimlemine ja õhtune hambapesu. Tean omast käest (vähemalt seda viimast). :)

Kober ütles ...

Mina tean esimest.
Kiidan jooksmisele takka!