neljapäev, 17. märts 2022

Kaledus kerkib

21 päeva ja ma olen juba: nojah, Ukrainas on laiaulatuslik sõda, aga kuna nad ei kaota kiiresti, olgu, mõtlen teistele asjadele. 
Mitte mõistuse tasemel, eks ole, mõistus tõmbub ikka rõngasse ja ajab end siis hooga sirgu ja krampleb, kui mõtlema hakkan. Tundetasandil. "Ahah, nojah ... tahaks midagi värsket, midagi C-vitamiinist ... kiivit!"

Njah.
Tahaks mingit Ghiblit vaadata ja magada. 
Oleks päev tehtud.
Tähendab, see on seepärast, et eile tegin asju kaugelt üle oma jaksamise piiri, täna oli kohe hommikul kahetabletimigreen ja ma ei ole isegi üllatunud ega enda peale pahane, vaid tõden: "Seda oligi oodata."
Ent ei ole pidevat Ukrainast mõtlemist. See on tausateadmine, aga vajub järjest kaugemalt taustale. Ning see tundub samas nii vale.

MisMÕTTES mul on: "Nojah, pommitatakse puhtalt tsiviilidega asustatud alu, tapetakse kümnete tuhandete kaupa ... peamine on, et nad vastu peaks!"
Võiks ju erutuda. 
Üldse ei erutu. 
Ostan Ristiku kohvikust Ukraina makroone, mille kogu tulu läheb ukrainlaste abistamiseks (mul oli eile RASKE päev, mingit rõõmu oli vaja) ning mõtlen, et olen midagi teinud, jai, minu osa probleemilahendamisel olemas.
Noh, minu osa on olemas (mitte ainult makroonide ostmise näol) ja mitte kellelgi ei oleks parem sellest, et mul halvem on. Tasakesi teen rohkem ja edasi, ikka.
Imestan lihtsalt oma reaktsioonide üle. 2014 oli küll kauem otseselt halb. 

Magus mannapuder ja mõru must kohv sobivad nii hästi. 
Mm, oivaline. 

Muide, ma ei oska "leitnant" kirjutada. S.t. praegu kirjutasin hoolikalt õigesti, aga kui loovkirjutasin ja nüüd seda läbi toimetan, selgub, et vähemalt 2/3 kordadest olent "leitnant-i" asemel kas "leitant" või "leitnat" kirjutanud. VÄHEMALT 2/3 juhtudest.
Õige variant oli ikka haledas vähemuses.
Ja siis ma olen veel hädas käänamisega - millal läheb t d-ks, ei ole mulle üldse enesestmõistetavalt selge. 
Siiamaani on imelik mõelda, et ses sõnas on kaks n-i. 

Koer on alustanud näljastreiki. Kümnekilone pakk suht kvaliteetset toitu, veidi üle poole on ära tarbitud - ja korraga ta seda enam ei taha.
Süüa tahab küll, väga tahab, aga isegi selle hinnaga, et pärast saab konti, ei suuda ta tühjaks süüa oma krõbuskikaussi, kus natuke põhja peal. Niutsub. Vaatab mulle haledalt otsa. Paneb pea mulle sülle. Nii armas, nii hale. 
Aga ikka ma ei anna talle. Olgu, pudrupoti sai puhtaks lakkuda. Aga seda ma oleks talle igal ajal pakkunud, ainult ta ei oleks muidu ilmaski viitsinud nii põhjalikku puhastust teha. 

Krdi halastamatu kodanik on Totoro omanik =P

3 kommentaari:

  1. Olin postituse ära avaldanud, kui koera eriti nunnu olek veenis mind kööki kontrollkäiku tegema.
    Krõbuskid otsas!
    Nüüd närib vaibal konti ja on nii õnnelik, nii õnnelik.

    VastaKustuta
  2. Ma nägin poes kiivisid ja tundsin sel samal hetkel, et neid ma pean kohe saama. Koju jõudes istusin köögipõrandale maha ja sõin esimese asjana mitu kiivit järjest.

    Umbes nagu kevad ja rasedus korraga oleks peal.

    Ilusat päeva, Kellakagu

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma sõin ainult ühe kiivi =) Oleks veel söönud, aga ma siuke "aga mu lapsuke armastab kiivisid, jätan talle!"

      Kustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.