pühapäev, 24. juuni 2018

Pööripäeva paiku

Ma arvan, jaanipäeva kant mu jaoks aasta halvim aeg.
Jep, isegi halvem kui maikuu, mil ma Rongimehega korraks kohtusin ja siis taas lahkusin - aga see läks üpris sujuvalt ja ainus, mille peale ma sisikonnakrambi saan, on hiliskevadised Burlesque-showd.
Sügisesed on näiteks täiega ligitõmbavad.

Nojah, aga jubedast jaanipäevast.
Üks aasta käisin jaanilaupäeval A. sünnipäeval, tol korral oli hea.
Enamasti ent  on see läbi häda ellujäämine. Asja ei tee eriti paremaks, et 22. juuni õhtul 2006. läksime (telefoni teel) Poeglapse isast päriselt-lõplikult lahku ja järgmisel päeval üritasin ma ronida üle üheksa aia ja korjata üheksat lille, rase nagu ma olin. Kui ma meie maa-naabrite värava otsas kõõlusin, tuli nurga tagant nende väga ärritunud päris krdi suur koer välja.
Aga kõik oli juba nii persses, et küll ehmusin, tulin tagurpidi aia otsast alla, kriimustasin jala ära, aga vaimset traumat ei saanud.
Kõmpisin läbi hallikasvalge hämaruse koju tagasi tundega "mida ma lootsin, mul ei õnnestu ju miski!", viskasin oma kaelakee, mida väga armastasin ja siiamaani mõtlen, et väga ilus oli, karjamaale, lootes, et see võiks olla ohverdus nimetule loodusjumalale, ja aidaku miski-keegi mul Poeglapse isa tagasi saada, miski muu ei ole tähtis! ja nutsin-nutsin-nutsin.

Polnud väga hea hetk elus.

Edaspidi on jaanipäev olnud minu jaoks "tuleb kuidagi lastele meelehead pakkuda" ja kuivõrd ma paaril viimasel aastal ka sellest vaba olen (ema võtab lapsed ja teeb nendega midagi), võin ette võtta, mis tahan.
Tahan üksi kodus olla, kohvi juua ja kooki süüa.
Aga tõsi on, et ega ses ikka midagi võluvat ole. Kõik teevad midagi kuskil mujal kui internetis, keegi ei nunnuta ja paita mind küsimata ja isegi kui küsin, tuleb ühelt ja ainsalt vesteldavalt isikult täiesti arusaamatu vastus.
Ma olen tubli ja tore?
Nagu: esiteks ei salli ma üldse sõna "tubli", see tähendab ju "teeb, nagu talt oodatakse, ilma et selle tegevuse mõttekuse või mõttetuse üle mõtleks ja ise otsustaks". Ja teiseks: mida ma siis olen tublilt teinud? Mismoodi? Millal? Milles tublidus ja toredus väljendub?
Kusjuures mul ei oleks midagi selle vastu, et ise kauniste sõnade nimekiri koostada. Kui mul on hästiütlemist vaja, näed, vali nende hulgast!

Aga millegipärast inimesed ei taha nii.
Ei olevat siiras.
Selgelt on siiram öelda, et ma olen "tubli ja tore". Või üldse mitte midagi öelda, sest emotsionaalne väljapressimine ja väkk.

Üldse, mida "siiras" tähendab? Kunagi Murcaga arutlesime selle üle ja tulime järeldusele, et siiras on inimene, kes ei mõtle, vaid teeb, nagu tunne juhatab.
Elik "siiras" nüüd küll hästi pole öeldud enamasti. "Siiras" tähendab ju "juhmivõitu". Ainult nende inimeste juures on siirus tore, kel on hästi toredad tunded kogu aeg.
Enamasti siiski on soovitav, et inimesed MÕTLEKSID, enne kui ütlevad või tegutsevad.

Ja kuna mina ei oska siiras olla, mõtlen alati, kogu aeg ja kõigele - täpselt nagu ma ei oska tantsida nagu keegi ei vaataks, ka üksi olles tantsin nähtamatule publikule - ma üldse ei saa aru, miks peaks keegi tahtma siiras olla. Miks ei saa küsimise peale kellelegi hästi öelda, vajadusel kasvõi ette öeldud asju.
Sest miks sa küsimise peale hästi ütled - et teisel parem olla oleks, kahtlemata. Nagu - ja miks siis seda eesmärki täites on kuidagi pädev öelda talle midagi, mida too inimene tegelt kuulda ei taha? Eriti kui ta on sulle juba ÖELNUD ka, mismoodi komplimenteerida?
Et ise siiras olla? Aga MIKS, MIKS tahta siiras olla, miks see hea on?!?!?!

Jap, jaanipäev on traditsiooniliselt sitt.

Lõhkusin ära kristallkausi emakodus. Kauss oli raudselt vanem kui mina, suur, raske ja seal sees olid murelid. Kuni enam ei olnud ja ma otsustasin ta ära pesta ning kappi tagasi panna.
Siis polnud enam kaussi ka.
Täiesti planeerimatult (loe: viis päeva enneaegu) algas menstruatsioon ja mu kupsik on kodus ja mul on valida, kas sellele veel täna järgi sõita või üritada päevake kotis leiduvate tampoonide ja maja pealt kokku kraabitud hügieenisidemetega läbi ajada.
Munad on ka otsas.
Kõik on halvasti!

21 kommentaari:

  1. Ei ole kõik halvasti, nt jaan saab kohe mööda ja varsti on jõulud 😊.

    VastaKustuta
  2. kui ma kasutan "siirast" positiivses tähenduses, mitte sarkastiliselt, siis on seal oluline... ee... kohalolu komponent. nt inimene, kes mind masseerides keskendub masseerimisele, masseerib siiramalt, kui keegi teine, kelle jaoks see on lihtsalt vahend püksi pugemiseks.

    mingi päriselt-tegemise vs. instrumentaalse tegemise vahe.

    ja pideva pea sees taustal möliseva spordikommentaatori puudumine ka.

    et ma kuulan siiralt, kui ma päriselt ka kuulan ega mõtle teise rääkimise ajal oma mõtteid ega üksnes teeskle kuulamist.

    ja kui ma ise olen kadestanud neid, kes tunduvad siirad, siis on seal veel see komponent, et "ei mõtleks kogu aeg, mis mulje ma jätan".

    VastaKustuta
  3. ja üks mälestus, mis on vist siiruseteemaga seotud: mul oli kunagi kerge tõukumine teoloogidest, sest nad rääkisid minu jaoks kuidagi liiga korralike lõpetatud täislausetega. mul oli nendega suheldes tunne, et me mitte ei vestle, vaid nad kannavad pidulikult ette lauseid, mille nad enne kodus ära õppisid ja millel on väga vähe pistmist sellega, mida mina-vestluskaaslane olen öelnud või võiksin öelda.

    VastaKustuta
  4. Ma nimetatud näidete juures (need on tabavad, jaa, kui inimene masseerib, pidamata seda vaheastmeks püksipugemisele, on see ometi parem kordades!) kasutangi sõna "kohaolu". Või "ehe", "päris".
    Aga olgu, "siiras" õigesti kasutatuna läheb ka sinna auku enam-vähem.

    VastaKustuta
  5. See on hea mõte, koosta jah kaunite sõnade nimekiri. Kipun ka erinevat hääletooni või näoilmet kasutades kiitma sõnadega oikuitubli. Ja kusjuures, teen seda täiesti siiralt! No et arvan, et tõesti hästi tehtud :)

    VastaKustuta
  6. "siiras" ongi vist üks "eheda" hüponüüm, st täpsustatud tähendusega ehe.

    VastaKustuta
  7. a ma toon näite ka muljejätmise aspektist - ma olen elu jooksul kohanud inimesi, kes on mulje pärast nii mures, et praktiliselt võimatu on neid ennast selle seest üles leida. meeldidatahtmine on loomulik, aga kui selle käigus meeldidatahtjat enam üldse näha ei jää, on minu arust midagi viltu.

    no näiteks kui küsida kelleltki lemmiktoidu või meeldiva muusika kohta ja selle asemel, et keskenduda niigi keerulisele küsimusele "mis toit/muusika mulle meeldib", keskendub inimene küsimusele "mis oleks praeguses olukorras ja sellele küsijale õige vastus?"

    selline käitumine on samuti minu jaoks ebasiira käitumise näide, kuigi vähem salakaval kui tagamõtetega masseerimine vms tegevus. ühtlasi ilmselt selline ebasiiras käitumine, millega ma ise olen rohkem patustanud, eriti noorena.

    VastaKustuta
  8. Aga minu jaoks on "aus" ja "siiras" VÄGA suur vahe.
    Vbla see ongi mu probleemi taga "kuidas rääkida tõtt, nii et seda usutaks". Sest TÕE rääkimine eeldab asja eelnevalt läbitunnetamist, mis siis ON tegelt mu lemmikvärv - samas kui kohe väljapurtsatav oleks "neli tüdrukut enne mind ütlesid, et sinine, üks vahele, et roosa, aga tema ei loe. Ilmselt siis sinine, kõigile meeldib sinine".
    Aga heas mõttes siiras ei ole neist kumbki variant.
    Siiras saabki seal kohas olla vaid tüdruk, kellele tõesti meeldibki üle kõige sinine värv ja tal ei kulu ka selle teadvustamiseks mõtlemisaega, ta juba teab.

    VastaKustuta
  9. Oli mingi seltskonnamäng, mille eesmärk oli tabada ära teiste maitse. No küsiti "mitu maailmajagu on olemas?". Ja sa võid teada, et viis või kuus või seitse, aga kui kõik ülejäänud vastasid "kümme", siis nemad võitsid. Mis sest, et sul oli tehniliselt õigus.

    VastaKustuta
  10. VVN, mul on vahel tunne, et need inimesed ei ole selles mõttes ebaausad, et nad justkui ei saagi aru, et kui niiviisi küsitakse, siis see on see koht, kus öelda omaenda eelistus välja.

    kuigi siin saaks muidugi definitsioonide kallal urgitseda - järsku tuleks hoopis otsustada, et kuna nende kõige loomulikum reaktsioon on püüda teistele meeldida, püüda õigesti teha, sis on nad just sedasi käitudes siirad, kuigi tehniliselt võttes vähem ausad. ja kui nad on ausad (st annavadki vastuse oma lemmikute kohta), siis on ka näha, et nad tunnevad end ebamugavalt, ebaloomulikult, pmst käituvad just tõtt öeldes nagu valetaks. sest nende väärtusehiearhias on tõeste väidete ütlemine kaugelt ebaolulisem kui õigesti olemine.

    a sellepärast, et oma maitse üle on vaja sageli järele mõelda, ma muide arvangi, et mõnikord on kirjalikult palju lihtsam siiras olla. st minu tüüpi inimestel sagedamini kui lihtsalt mõnikord. sest kirjutamine võtab rohkem aega kui rääkimine ja selle aja jooksul jõuab juba küsimusse veidigi süveneda. rääkides võib suust välja tulla mingi automatism, mis on enam-vähem siiruse vastand - ma mitte ei ava ennast, vaid annan vastuse sellest kaitsekihist, mille ma olen enda ja maailma vahele pehmenduseks seadnud.

    VastaKustuta
  11. puhtaid tüüpe pole naljalt nagunii, aga ma vaatan, et ma olen siin konstrueerinud inimtüübi, kes on kõige rohkem tema ise siis, kui ta üritab "õigesti" olla. see on tema loomusund, midagi muud tehes reedaks ta oma kõige tähtsama püüdluse; pmst oleks sellise puhta tüübi kõige ausam vastus lemmikvärvi küsimusele "see, mis sinul".

    VastaKustuta
  12. täiesti kõrvalisel teemal - aga äkki meeldib - artikkel tehnosõltuvuse müüdi vastu:
    https://arvamus.postimees.ee/4506074/christopher-j-ferguson-kummutagem-kuus-suurimat-muuti-tehnoloogiasoltuvusest?utm_source=arvamus&utm_medium=wallpost&utm_content=4506074&utm_campaign=fb_post

    VastaKustuta
  13. (Ma umbes seda muide üritasingi siiruse ja aususe vahet välja tuues öelda. Mina OLENGI see tüüp, kes tunnetab teiste soovid, maitsed jms oluliselt kergemini ära kui enda oma. Mul tuligi "sinine" automaatselt, kui mul ei olnud aega OMA maitse üle järele mõelda. Nüüd juba tean, juba ei ütle automaatselt, aga see on ajavõtmise ja tunnetuse küsimus. Vt ka mu pikaajalist endapilti "girl, who can't say no". Kui kindlalt teadsin, et MITTE see (no roosa ei ole kuidagi mu lemmikvärv!), ma suutsin välja öelda, ei olnud isegi raske - aga kuna ma nagunii oleks sinise ja rohelise vahel kahtlev, oleneb ju toonist ka, aga äkki hoopis tumekollane? tuleks "sinine" vähimagi kõhkluseta. Sest nii arvavad teised ja ilmselt see on hea, õige ja siiras vastus praegu.)

    VastaKustuta
  14. nojah, need tüübid, keda ma vahel siiruse pärast kadestanud olen, ongi kuidagi maru sundimatult iseendaga kursis ja kontaktis. nad on kadestusväärsed selle poolest, et nad saavad korraga olla nii siirad kui ka ausad. kusjuures see ei tähenda halba impulsikontrolli või hoolimatust teiste vastu.

    ma oletan, et teoreetiliselt on kuidagi võimalik ka suur tundlikkus teiste soovide-vajaduste suhtes JA vahetu enesetaju. ma kardan, et enesetaju läheb halvaks, kui elus, eriti lapsena, on liiga palju vastu näppe saadud, siis pannakse ennast peitu ära.

    ja nii näengi ma kadestusväärsena, kuidas mõni ei olegi peidus ära.

    VastaKustuta
  15. ot, ma muudan veidi oma sõnastust, sest ma sain vist sabast kinni, mis ma siiruse all täpsemalt mõtlen. mitte "saavad korraga olla siirad ja ausad", vaid et seda ma siiruse all mõtlengi, kui keegi saab kohe esimese reaktsioonina aus ja ehe olla.

    VastaKustuta
  16. JA see on tore aint nende puhul, kelle puhul see on tore, onjo =) Kui see on teistele ebameeldiv, nt on nad esimese reaktsioonina turtsakad ja pirtakad, on mul küll "äkki ei ole vaja nii siiras olla siis?!"
    Et ma tean selliseid inimesi, kes on siiralt toredad.
    Vähe.
    Aga tean.

    VastaKustuta
  17. ma olen ses mõttes optimist, et usun, et suurem osa inimesi ei ole psühhopaadid ja seega on neil, kellel on iseolemine vähem hirmus, ka vähem põhjust turtsakas ja pirtsakas olla. ma pean silmas, et kui nad kogu aeg teavad, mis nad tahavad, siis on nende elu juba selle võrra nii palju lihtsam.

    VastaKustuta
  18. aga muidugi ei ole see ainus oluline omadus, mis inimese toredaks teeb.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.