neljapäev, 27. november 2014

Feministlikud küsimused

Teile on rääkimata see, kuidas ma korduvalt (viimati eile) üritasin teesse ja lahustuvasse kohvisse uppuda.
Käin küll. Räägin küll. Mõtlen küll. Ja siis saan seepärast köhahoo, et üritasin korraga neelata nii toitu kui vedelikku, ja peaaegu upun. Köhin ja köhin, kohv või tee on igal pool hingamisteedes laiali, asi läheb aeglaselt paremaks, ja siis teen ma seda hajameelselt uuesti ning köhimine algab otsast.
Tundke nüüd mulle kaasa.

Olen segaduses. Mõnes mõttes ma ju väärin kogu seda kaastunnet. Köhin ju reaalselt, korduvalt ja ikka veel. Olen reaalselt IKKA VEEL haiglas - kui kaua ma siin nüüd olengi olnud? Ei näe reaalselt, täitsin eile ära puudetaotlemispaberid (kui mulle puue antakse, hoi! autoga sõitjad! Saan ka parkimiloa umbes igale poole!) reaalselt, saan reaalselt käia, aga selle ohuga, et kukun, hoian täiesti reaalselt seinte ligi. Ja nii edasi.

Aga kuna mul oli (reaalselt) palju halvem olla, tundun endale paraja petisena samas. Mul on energiat, et tunda end halvasti, kui hambad on pesemata? Kui ma ise olen must ja igalt poolt karvane, kolmat kuud meigivaba ja juuksurivaba muidugi ka? Kui mu oskused mind alt veavad ja ma mõnd asja ei mäleta? Mul peab ikka paganama hea ju olema, kui sellised tühised eluelemendid mind segada suudavad! Ma pole mingit kaastunnet väärt!
Ja väärtolemine on tähtis.

Mis on imelik. Eile mõtlesin ja arutlesin selle üle. Et kui nt mu vanaema (muuseas mul on teine vanaema ka, kellest harva räägin. Ka seekord mitte) loobuks vajalik ja väärt olemisest, me tunneks tast teatud kurbade sündmuste korral hoopis rohkem puudust. Muidugi ta ei loobu, aga sedasi teoreetiliselt. Ta on kasulik ka praegu, aga võib-olla tasuks olla lihtsalt tema ise, võib-olla (üsna kindlasti) armastataks teda tegelikult rohkem, mitte vähem? Võib-olla ei olegi tema väärtuskese ta võimekuses?
Võib-olla polegi kellelgi?

Aga see väärtolemine on nagu kood paljude naiste (seekord on diskrimineerimine õigustatud) veres. Kui sa pole väärt ja vajalik, polegi sa keegi.

Mingil määral on see taandatav tittede kasvatamisele. Et titele sa oled vajalik, olles tema ema, ja seks ajaks, kui sa enam ei ole, oled juba harjunud. (Sealt ilmselt minu vajadus saada uus titt kähku, kuigi esmakordselt elus ma teda teha, sünnitamisest rääkimata, küll hästi ei julge. Isasest hoolimata lihtsalt - tahaks titte!)
Aga sama tendents on märgatav ka lastetute naiste juures, nii nende, kel vbla veel pole (mis mu tütrest saab???) kui nende, kel pole enam lootustki (vanatüdrukutest vanatädid, kes ootavad sult võimatut, tuleb tuttav ette?), kui kõigi vahepealsete variantide juures, ainult vahetud titeemmed välja arvatud.
Mu sel vanaemal, kellest muudkui juttu, on üks laps. Nagu vähe sõltuvuse tekkeks?
Aga oi, ta samas tahab olla vajalik.

Kas me kõik püüame olla ideaalsed? Kas 90-aastaselt 35 aastat remontimata köögi remontimine on hea (uus asi = põnev) või halb (teed asja, millest endal nagunii kasu pole kauaks) märk? Miks me oleme, kes me oleme? Millele me tugineme, kas kultuurile või inimloomusele? Kas see on ainult naiste värk ja seega ilmselt soojätkamisega seotud, või on mõned mehed ka sellised ja tegu rohkem peretavaga? Kas, mis, kus? Kes?

Igasugused küsimused. Natuke seotud sellega, et kuhu edasi - aga mitte ainult. Täiesti asi tegelikult, sest me kõik tahame kuuluda, iseasi, kuhu ja mis alustel.
Mismoodi ollakse täiuslik iseeneses, olemata vajalik?
Vat see nõuab lahendust.

7 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Oh, see on sul nii suurepärane segadus! Kas see pole mitte võluv, kui inimesel on nii palju vastamist tahtvaid küsimusi? On!

Mul on kah üks feministlik teema. Aegajalt haarab mind paanika, et mu abikaasa on totaalne lurjus ja ülbar ning peaksin minema kolima ja uue leidma. Mõnel sellisel paanikahetkel olen uute tutvuste loomisega ka päris tõsimeeli tegelenud. Kandidaate on tekkinud nii ja naasuguseid kuid pikemalt järele mõeldes ja asja kaaludes olen avastanud midagi kummalist. Kaaludes uusi kanditaate on ilmne, et praeguste konfliktide asemel tekiksid uued. Uutel teemadel ja uuel moel kuid sama vääramatud nagu praegused. On's siis mõtet midagi muuta, kui üks äng asendub vaid teise ängiga? Kui üks konflikt muutub teiseks konfliktiks? Või on viga selles, et defineerin meeldivust ja kiindumust üksnes läbi konflikti? Kaitsen end liialt? Muretsen võimalike rünnakute pärast? Kas ma tõmbusin endalegi märkamatult umbkaitsesse nagu siil?
Sellega on vist nii nagu peksasaanud koeraga. Iga võõras on potentsiaalne jõhkard, iga käsi on relv, iga inimene on oht?

Eks proovi sedasi hoolida ja armastada! Jube raske!

Kaur Virunurm ütles ...

Oot. Kuidas see nägemine, puue ja parkimine omavahel kokku käivad? Mind ka huvitaks.

Rents ütles ...

Haa, aga millest siin on kasu? Näiteks trennitegeminegi on ju niisama oma lõbuks - vaevalt et keegi teeb seda, et 90 aastaseks elada. Iial ei tea, mis homme juhtub või millal kasvõi rongi alla jääd. Kuigi tõsi küll, sullegi ilmselt tuleb suuresti kasuks see, et olid enne heas vormis ja harjunud füüsiliselt rassima, kiirendab kindlasti taastumist. Lihtsalt mis siin meie üürikeses elus ikka mõtet omab - see, millele me ise mõtte anname.

P.S.Anonüümikule - see sõltub nüüd inimesest, kes eelistab olla ainult nendega, kellega on suurema osa ajast hingel ikka hea, kes tahaks lihtsalt kaaslast, pangu ta siis pool ajast mäkra, aga vähemalt on kepp lähedalt võtta ja eks tast on vahel ikka kasu ka ja kellegagi kasvõi Bingo lotot vaadata. Selle, kumba tüüpi sina kuulud (kui kergelt oled valmis mõne koha pealt silma kinni pigistama) ja kas kaaslane on kasvõi väljakannatatav (= ka valmis silma kinni pigistama, ega sinagi ideaalne pole), pead sa ikka ise välja mõtlema.

udupea ütles ...

Sa oled ju piisavalt tugev et muiata, kui ma ütlen, et vastus Su küsimusele on 42 :)

Anonüümne ütles ...

Anonüümne: tahtsin kommenteerida, et miski pole kurnavam kui pidev viibimine kaitseasendis. Lahkumine annaks sulle võimaluse. Püsimine laseb ainult Stockholmi sündroomi pihta.

väga väga naine ütles ...

jah, olen, hei, olen.

Kõigele muule on Rents ära vastanud. Et nii ongi. Konfliktidest pole pääsu nagunii, see on täiesti õigesti märgatud. oluline on eeskätt, milline SINA oled.

Või vähemalt minu arust. kellelt muult siin ikka küsida =P

Tarka juttu rohkem ei aja, teen lihtsalt uue, küsimusi täis postituse.

väga väga naine ütles ...

Aa, ja ma täitsin ära väikese raamatu.
Tulemus on näha 15 päeva pärast. pole aimugi, mis osa sel nägemisel seal on või kas üldse tuleb midagi.