Valu

Jäin haigeks. 
See tähendab, lisaks kõigile mu depressioonidele, traumajärgsetele kahjustustele, ATH-le ja autismile (ei, ma ei loobu end autistina isediagnoosimast), millest viimased kaks pole isegi haigused, aga mida on keerukas meie ühiskonnas läbi elada, tuli selline kõht valutab-pea valutab-nohu-kurk valutab-37.3 haigus ka.

Kohutav. Ma vihkan valu ja see pagana haigusepeavalu ei allunud mitte ühelegi tabletile, dušile natuke ja ainus, mis aitas, oli vietnami salviga lauba täpitamine. Või no mis lauba. Algul kasutasin seda laubal ja ninajuurel. Siis laubal, ninajuurel ja põsesarnadel. Siis laubal, ninajuurel, põsesarnadel ja silmalaugudel. 
Aga pärast ööpäev otsa valutamist oli haigusepeavalu migreeniks üle läinud, nii et migreenitablett lõpuks aitas. Mitte täiesti, vahel lõikab ikka vasaku silma taga teravselge valujoon, aga esmalt võttis tagasi nii palju, et ma enam ei laulnud: "Miks see valu peab olema, võtke ta ää-raa", vaid ainult pobisesin: "Oioioioioi," siis lõpetasin ka oioi-d ja nüüd kuulen juba, kuidas tatt pea sees ragiseb, sest olen nii vaikne. 
Väsinud ka muidugi. 
Valu väsitab.

Ikka on kummaline end valu osas jälgida. 
Kõige hullema seekordse valutamise ajal mõtlesin, et see pole ju täiesti talumatu veel, võiks olla palju hullem. Öökisin kuivalt ja olin isegi nördinud, et süda rohkem paha pole, sest siis saaksin vast oksendada ka ja ÄKKI oleks pärast veidi parem. Alles siis, kui lõpetasin laulmise ja kogu aeg häälitsemise (mille vahele korra ka nutma hakkasin, aga lõpetasin peaaegu kohe, sest mis seegi aitab) ning hakkasin oigama, vahepaladeks ."Mul on nii halb olla, oioioioi, nii halb ..." mõtlesin, et no tegelikult ju ei ole eriti halb, enne oli palju halvem. Ja kui siis vait jäin, olin üsna šokis - nüüd on veel parem olla, aga ikka ma ei suuda isegi kõndida nii, et jalad maast lahti tulevad. Lohisen mööda korterit ringi nagu mingi mopp. 
Mis viitab, et enne oli ikka PÄRIS halb. 
Enne, kui paremaks, veel paremaks, veel veidi paremaks ja VEEL PAREMAKS läheb, kusjuures ikka veel on tuntavalt halb, ei saa ikka arugi KUI halb oli. 

Mhmh, ma olen sellest varem ka kirjutanud, aga sellest on mingi 5-7-9 aastat möödas, nii et kordamine on täiesti ok. Onju? On-on,väga väga naine,  ära põe.
Izver, nüüd hakkab mu kõrv valutama. Tere minuti on juba valutanud. No ai-täh!

Mul oli mingi muu point ka selle haigeksjäämisejutu jutustamisega, ent unustasin ära, mis. 
Proovin hoopis magada. Äkki õnnestub.

***

Õnnestus. Aitas isegi peavalu vastu paariks tunniks. Nüüd hakkab jälle. 

Ma mõtlen ikka päris sageli, kas minu peavalud on kuidagi ebanormaalselt hullud või mis värk. S.t. ma leian teisi selliseid ka, mustkaaren siin tundub valuvaluga väga tuttav olevat, fb-s on mul paar tuttavat, kes iga migreeniteema peale arusaavalt ja nõustuvalt kommenteerivad ning üks nendest lasi mul taibata, et tegelikult pole kuulmatult veider nädalas päev peavalu alla kaotada, mis siis, et oled sumatriptaani kasutaja.
Ma olen veel tervemgi kui mõni.
Aga samas loen ilukirjandust ja seal ärkavad inimesed kohutava lõhkuva peavaluga, silmist lööb tuld välja, käituvad siis neli järgnevat stseeni, kus kulub nii füüsilist kui vaimset energiat, nagu poleks neil mingit probleemi mitte millegagi, ja istuvad viiendas stseenis maha ja mõtlevad, et peaks valuvaigistit võtma. Jah, ok, ilukirjandusse kirjutatakse teisigi võimatuid asju, inimesed suudavad ilukirjandust kirjutades paljut ignoreerida. Ent minu jaoks on peavalu kindlam surnud seisu põhjustaja kui jalaluumõra. Kui ma loen kasvõi kellegi blogist, et "pea hakkas ka valutama, kõik on hall ja halb," ma lähen kaastundest kergelt kahvatuks. 
Aga ikkagi - vbla enamiku inimeste jaoks on "pea valutab hirmsasti" umbes see, mis mul praegu on? Ehk valu, mida ma päris valuks veel ei arvagi, see on hetketi unustatav ning sellega oleks tõesti võimalik neli stseeni üsna adekvaatne olla ning viiendas mõelda, et vist oleks tark valuvaigistit võtta. 

Ohh, inimesed ... igaühel on tema enda kogemused ja ta näeb maailma läbi nende.
Me näeme maailma läbi nende.