Reede, 5. november 2021

Olen valmis

Ülehomme on mul larp.
Olen üpris elevil, sest erinevalt eelmisest, kus otsustasin juba ette, et enamiku aega olen üksinda looduses, on seekord oodata mängu, mis tihe, suhtlev, väga tugevalt  teiste inimestega seotud ja olen sellest ELEVIL, mitte leplikult nõus.
Etteaste on ka enam-vähem. Ma ei saa täpset koerograafiat teha, sest praktika näitas, et vahel jääb ülemine särginööp kinni ja tuleb pusida, vahel püksid labajalgadesse nagu karulõks ja vahel ei õnnestu öösärki ühe tõmbega selga saada. Aga no idee on, põhiasjad ka, ülejäänu tuleb teatraalsete silmapilgutuste, tagumikuvõngutamise ja ürituse laval mitte midagi varjata, vaid vajadusel aplombiga esitleda-tegevuskavaga hästi. Nii et ma ei muretse üldse. 

Olen elev ainult.

Ja värvin juukseid. Kulmud värvisin juba ära. 
Kleidi ostsin eelmisel suvel, seda larpi on tasapisi aastajagu edasi lükatud. 
Mulle niiiii meeldib igast välimuslikke asju kujundada ja ette valmistada. Kõik vaevad on pisemad, kui saan mõelda, mis selga panna.

Tõsi, kui enne on mingi mure vaja murda, mul ei ole ajus ruumi tuleviku nautimisele, ja mul oli mure. 
Ei, kedagi pole süüdistada, ise olin roolis. Ainult et kui telefonikõne mind hommikul üles ajab, mul ei ole päriselt selge, mis toimub ja miks ja kuidas nüüd reageerida, ja ennast ma seega ka ei süüdista ÜLDSE.
Aju töötas küll. Sai aru, et "Olete võitnud ahju-pliidi-akna-vanni-millegi, mille ise valite, tasuta puhastuse!" tähendab, et mult tahetakse raha saada. Ent ma ei ablanud ära, mismoodi, mis värk, ja kui olin kaks korda kinnitust saanud, et täiesti tasuta, leppisin neljapäevaks kell 1 aja kokku.
Pärast algas migreen, sest mulle ei sobi sellised ootamatud asjad, arusaamatud kokkulepped ja nagunii saan mina kuidagi kahju ka veel.

Okei. Guugeldasin. Vahetasin Kga sõnumeid. Ilmselt nad ei taha otsida kohti, kust varastada, vaid üritavad mulle oma toodet maha müüa. 
Seda ma ei kartnud. 
Kui mind ootamatult tabada, võin olla habras ja see naine, kes ei suuda öelda "ei", aga kui ma olen ette valmistunud, kui TEAN, mida on oodata, olen vankumatu. 
Ok, ja mingi asja tasuta puhastus on lahe. Sest ... olgem ausad, kas ma viitsiksin IIAL ahju puhtaks pesta? IIAL?!?!?! 

Nojah, aga ma ikka muretsesin, sest ... ja nüüd käis müügiesindaja oma aurupuhastiga päeval ära.
Ühe terve ahju puhastamise asemel puhastas 2/3 ahju ukseklaasi, pool vaipa, veerandi ühe pliidiplaadi ümbrusest, üritas välja võtta plekki, mis mu voodil oli juba enne, kui see voodi minu omaks saigi, ja ebaõnnestus sellega, selle asemel võttis ühe kontoritooli käetoelt, puhastas poja toa ukseesise, ning kuigi selgelt tema tegevus oli "jätan pooleli, et ta ise tahaks tervenisti puhtaks teha ja ostaks mu kohutavalt kalli aurupuhasti endale päriseks", mina ei kurda. 
Nii palju asju sai puhtamaks. Puhas võit. 
Lisaks osutus ta ise nii nõmedaks, et mul ei olnud üldse südametunnistuse piina, et kasutan toredat inimest ära, kavatsematagi talle raha anda.

Ma ütsin kokkuvõtteks, et mul ei ole elus tema toode puudu. Ei ole tunnet, seda oleks vaja.
Tema: Aga mis su elus on puudu?
Ma mõõtsin teda pilguga, siis mõtlesin K-le, siis mõtsin, mis mul õieti puudu ON.
Tema: Mees?
Mina läksin kergema vastupanu teed: Nojah.
Tema: No kui kõik on puhas, tuleb ju mees ka!
Mina: Tühja ma siukest meest tahaks, kes tuleb, laseb oma valged käed rippu ja eeldab, et mina teen kõik puhtaks ja säravaks!
Tema: No kui iseennast armastad ja kõik puhtaks teed, tuleb ka armastus!
Mina: Jajah, see on selline "võib iva olla" arvamus. Aga ma armastan iseend niivõrd, et mul ei ole vaja mingit läikimist selleks, ma armastan end niigi!
Tema: See ei ole arvamus, nii ongi!
Mina ...
Tema (kaotanud lootuse oma aurupuhastit mulle maha müüa): Kuule, tee see otsik puhtaks (mis oli koera- ja kassikarvane). Kraani all võib pesta.

Ma tegin ka, aga mu sisemuses oli selle koha peal "ahah, mhmh, sinu arust on puhastamiseks naised, mhmh" ja no ei olnud tore mees ta ise järelikult. No EI!
Vaktsineerimisest me otse ei rääkinud, kuid ta oli juba korteris sees ja me rääkisime millestki muust, kui mulle tuli pähe, et oot, koroonaaaeg ju. Ütsin, et ma olen vaktsineeritud, mina haigeksjäämist ei karda, aga tema ...
Tema: Mina ka ei karda.

Ja kui ta vaktsiini üldse ei maininud, tegin järelduse, et ach, samasugune, kui see mu suvine fling. Ainult vähem kena.
Kusjuures otsiku puhastamise osas ta ei öelnud isegi "palun" või "kas sa võiksid ehk ..." See oli sula korraldus ning ilmne kättemaks selle eest, et ma ta puhastit ei tahtnud osta. Samas ka teade "naiste asi on puhastada".
See suvine oli seisukohal, et naiste asi on õmmelda ja süüa teha, muide. Kuigi ta oli nii kurvalt armunud, et oli valmis ümber õppima.
Koera sügas müügimees isegi pärast mu inimeseks mittetunnistamist veel ikkagi - ja siis küsis mult karvaeemaldusrulli.
Misiganes.

Tore on, et mul ei jäänud tunnet, et vaesekene, ma ikka tahaks talle rõõmu teha. 
Nii et mina, esikus: Jah. Head aega.
Tema: See on selline viisakas väljaviskamine, jah?
Mina: Just. 

Nii et nüüd on mul juuksevärv peas ja meel kerge, et see jube asi selja taga. Saab keskenduda mängule, jai.
Mängime muidu selle põhjal:

1 kommentaar:

  1. mõtle sellele, et kogu see aeg mis sa müügimeest kinni hoidsid ei olnud ta kellegi teise juures!

    ja kuna see on teada, et nad teevad näidislappe, siis enne masina käimapanekut tuleks teha selgeks reegel, et misiganes asju ta tahab demonstreerida on ta sunnitud kogu detaili ulatuses töö ära tegema

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.