Esmaspäev, 8. november 2021

Miks ma teen neid juberaskeid asju, noh

Poeglaps pildistas
Pärast mängu järgmisel
päeval oli nii
Oh, larp oli imeline. 

Kulus koos eelmiste päevade ja järgneva päevaga ainult 10 migreenitabletti, paar sukkpükse (mu kojutulekust elevil koer tõmbas küüntega puruks), 8.50 lõunasöögile, 3.10 muusikapalale ning koju tulles rongipileti jagu + 2.95 gayringi XL lattele.
Ja valutas pea ikka ka, miks ma muidu valu üha maha võtsin. 
Unehäired samuti, muidugi.

Ibukaid ma kuludesse kandmiseks ei loenda, aga neid tegelt ei olnud eriti rohkem kui migreenitablette, sest mu loogika käib: "Võtan ibukat ja kui see ei aita, sumatriptaan otsa".

Vastu sain ... noh, palju kiidusõnu mu esinemisele, mõned isegi mänguvälised, imelise armastusloo mängimise (❣️), vapustavalt toreda found-family klubi-pere kaheksaks tunniks ning põnevad lood kõikjal. Hiljem sain inimeste tegude ja sõnade niite kokku vedada ja paremini aru ja noh - ma olen VÄGA rahul.
Oli kulukas, aga oli ka seda väärt. 
Inimesed aitasid samuti, eriti emme, kes tegi mulle õunamoosi ja juustuga võileibu, transportis laenatud tualettlauda ning oleks mu öösel ka koju toonud, aga ma omas peas olin juba rongiga teel, nii et ei võtnud pakkumist vastu. 
K. viis mu pealinna eelmisel päeval, mhmh. 
Tütarlaps tegi ööseks voodi üles. 

Mulle meeldivad sellised aitamised mitte aint seepärast, et teevad elu kergemaks, vaid seal on minu jaoks juures ka suur silt: "NÄE, KEEGI HOOLIB!"
Mulle väga meeldib, kui keegi hoolib, kuidas mul läheb, ega mul halb pole jne. Kui mul on rõveraske, ma võtan teeneid kui teadet: "Ma näen, et sul on raske, ja tahan koorma kergemaks teha".
Kui mul on kerge, tänan siiralt - ja rohkem ei mõtle sellele.
Sest seal ei ole siis imelist mõistetud-olemise-tunnet juures, lihtsalt kena tegu, tähh. 

Mõtsin posti avaldamisega oodata, kuni mõni mängupilt tuleb (seda enam, et ma sain mõnesid pilte oma esinemisest juba näha ja arvasin, et laadin sealt alla, kui muid pole - aga fotograaf kustutas värgi dropboxist kohe ära, kui olin öelnud, et vahet pole, kõik võib avalik olla), ent tundub, et neil läheb aega. 

Ja siin on pilt. 
Hästi kohane selline. 
Nii et läheb. 

2 kommentaari:

  1. Jah.
    Jah, see "ma mõistan su valu, ma tahan, et sul ei valutaks" ongi mu jaoks see - päris asi, kontakt, mida usun.
    Seepärast ma vist ka ei karda - et läbi valu tuleb ühendus inimestega, nii tihe ja ehe nagu muidu ei teki. Ja noh - kuna veri on ainus asi, mis kleebib teistega, ma olen valmis verd jooksma küll. Mu valu ja veri on hind, mida maksta selle eest, et ühtsust tunda. Alternatiiv oleks teisi veristada, ent seda ma teen aint siis kui enda pihta suunatud nuga ka teistesse tungib.
    Sest mul on ENDAL valus, kui teisel valus on. Hullemini, kui ainult enda valu, sest kui mina olen see, kes katki läheb, vähemalt mul pole süütunnet "tal on halb minu pärast".

    Muidu, on muidugi neid, kel võib mu poolest olla halb minu pärast.
    Ma suudan seda küll - mitte näha, kuidas kõik on inimesed, on õrnad, on kallid, vaid lihtsalt leida, et nope. Tema ei ole inimene.
    Ja ei teagi, kus ja miks selline piir läheb.
    Selle üle ma pean veel mõtlema. Aga tegu on ERANDITULT meestega, kes on mulle mingit isast tähelepanu osutanud. Minu absoluutne jälestus sellise olukorra ees + mölaklus ja lollus annavad tulemi, et "need ei ole inimesed".

    VastaKustuta
  2. Oh...

    Mõneti oleme siin sarnased, mõneti erinevad. Ma unistan vahel samuti sellest, et tänu valutamisele ühtsust tunda. Üks mu lemmikfantaasia! Aga kui päriselt mingi häda käes on, siis on kök mök ja midagi väljendatud ei saa - heal juhul verbaalselt ütlen midagi, aga maskeerin oma mure kerglase hääletooni ja neutraalse sõnastuse taha, esitan faktid ilma tunneteta.

    Sest niipea, kui ma päriselt inimestega suhtlen, hakkab mul kohe tunne, et kui keegi minu kurbuse pärast kurvastab, siis just nimelt "tal on halb minu pärast" ja minul süütunne.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.