Pühapäev, 7. november 2010

Üks asju, mida igaüks võiks elus kogeda püüda

Täna hommikul leidis minus aset kirgastumine.

Selliseid kirgastusi tuleb vahel ikka ette, aga ei muuda ühtegi konkreetset valgusehetke madalamaks või vähem eredaks see, et ma olen sääraseid ka varem kogenud.
Vastupidi. Teadmine, et see on kordunud, et selline hetk tuleb tõenäoliselt veel, annab jõudu lohiseda läbi kõige ilgemast ja porisemast ja tüütumast mehhaanilisest vaevanägemisest, mis on samuti töö- ja loomeprotsesside lahutamatu osa.

Ma tahan sellest kirgastumisest rääkida.
Ühest küljest on antud postitus tänu ja tunnustus inimestele, kellega koos ma olen selliseid lendava mõtte momente kogenud. Teistest küljest on see kinnituse otsing - eks ole, teie ju ka tunnete nii, teil on ju ka niimoodi olnud? On ju?
Kolmandast küljest on see üleskutse - väga raske on ette teada, kes just osutub olema sinu hingesugulane loomevallas, aga alati võib ju loota, et leiad veel mõne. Niisiis on see üleskutse neile, kes v-o otsivad kedagi endaga koos midagi looma - kui tahate, võtke minuga ühendust!
V-o me ei klapi. V-o ma ei suuda tiivustuda, isegi kui asi mulle meeldib, lihtsalt see pole minu teema. V-o sina ei suuda minuga kaas mõelda. Aga asja vähemalt kaaluda võiks ikka! Proovida ka!

Seepärast, et see hetk, kus 1 idee+1 idee ei võrdu enam kompromiss kahe vahel või läbirääkimise teel saavutatud ühe eelistamine teisele vaid veel uus idee ja veel parem idee ja veel laienev ja omaenda elu alustav idee, on absoluutselt imeline.

Mõned teist teavad, et ma vahel korraldan LARP-e. Mis minu jaoks on igatahes vähemalt sama oluline loometegevus kui kirjutamine, kuigi kirjutamine annab püsivama ja mõõdetavama resultaadi ja seetõttu tundub vast kuidagi tõsiseltvõetavam.
Mõned teavad ka, et ma teen seda (seni eranditult) koos inwega.

Hiljuti küsis üks äge inimene meilt, et miks me seda teeme (meie vormis, sest tema ka) ja me jäime kokutama ja lõpuks andis tema ise vastuse, mis sel hetkel oli nii vaimukas kui tõene.
Aga täna tuli mulle uuesti meelde, miks mina neid asju teen.

Selle hetke pärast, mil ideid ei pea enam otsima, küsimuste lahendusi jõuga välja mõtlema või loogiliselt mingite punktide põhjal tuletama, vaid kui mõte hakkab loo taktis voolama. Üks ütleb pool lauset ja teine jätkab (ning ideaalis lisab kolmas ka oma osa). Ühest ideest kasvab teine nii naturaalselt, et ei saa enam öelda, kelle mõte miski oli, ja ainus pingutus, mis loomiseks kulub, on see, et tuleb oma lendu nii palju pidurdada, et jõuaks grupiteadvuse ühendlainet kuidagi salvestada-üles kirjutada-hiljem läbitöötatavaks muuta.
Ja seda ma koos inwega töötades kogen.
Seda ma kogesin täna hommikul veel 2 inimese seltsis.
Ja selle eest olen ma lõputult tänulik.

Loomulikult tuleb selle kirgastumise jaoks teha eeltööd - vahel palju palju eeltööd, nii palju, et sa kaotad lootuse, et üldse mingi inspiratsioon KUNAGI tuleks ja sind edasi lennutaks nagu orkaani jõuga taganttuul - ja pärast kirka lennuhetke möödumist tuleb see loodud asi taas pingutust mängu pannes detailhaaval paika sättida ja ellu äratada.
Aga kui see sünergiamoment, see teineteisemõistmise- ja lennuhetk on olnud - siis on ka kogu muu töö end vähemalt minu isiku jaoks juba ära tasunud. Hilisem teiste tunnustus - oi, mulle on tunnustus alati oluline, sest ma ei usalda omaenda hinnaguid kuigivõrd, aga... see on see kirss-koogi-peal värk, onju. Kook - see on lennuhetk.

See on põhjus, miks teha meeskonnatööd. Ei tööpanuse ühtlane jaotumine ega igaühe võimalus teha just neid asju, milles ta tugev on, oleks minu jaoks päriselt piisavaks argumendiks, et taluda kõiki meeskonnatöö piinavaid miinuseid. Ühise vaimusähvatuse valgus, vat see on toimiva (loome?)meeskonna tunnus. See tähendab, et miski on õigesti läinud, koos on õiged inimesed, kes ajavad õiget asja.

Seda kirgastumist juhtub larpi ette valmistades, seda juhtub ka platsigemmina asju jälgides ja mängijatele väikesi õrnu tõukeid andes ühistöös nendega.
See võib juhtuda koos kirjutades (mul oli kunagi nt pinginaaber [keda ma tahaksin siinkohal tervitada mingi lauluga], kellega me kirjutasime 2 juppi filmistsenaariumit. Selle teise tegi tegelikult juba suuremalt jaolt tema, aga üks ühine moment igatahes oli.)
See võib juhtuda isegi lihtsalt vesteldedes, spontaanselt - mida minuga pole vist juhtunud oma 10 aastat, aga kui ma mõnd kunagist oma sõpradega kogetud tormavat mõttesünkroonsust meenutan, siis ma tean, mida sõprus tegelikult tähendab.
(Sõprus on samuti loominguline ja elus kooslus, teadvuste ühtepõimumine, mis võib viia imeliste lendudeni.)
(Kui järele mõelda, leidub sellist ühise rütmiga inspireerumist ka seksis, aga mitte selle teemani ei tahtnud ma praegu jõuda.)

Selline kirgastumine, selline ühendteadvuse tunne on tõesti päriselt olemas, ausõna!

Selle nimel juba tasub sotsiaalse suhtluse asjus ponnistada. Selle nimel võib lausa eladagi!

1 kommentaar:

  1. jah. see ei ole isegi mitte olenev sellest, kui pikalt ühe või teise inimesega koos olla (eeldusel et siis mõtted hakkavad sünkroniseeruma), vaid sõltub ilmselt mingist egregori tasandi haakumisest. ja see on ilgelt lahe, sest annab iga kord jõudu juurde, mitte ei väsita. :)

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.