Neljapäev, 5. juuli 2012

Kuigi taevas akna taga on nii ebamaiselt kaunis

Midagi on viltu.
Kaotasin ära selle tunde, mis oli pööripäeva paiku. Selle õhulise ja üleni hapra ning vapra - ja dramaatilise. Kahetsen teda taga, seda enam, et asendus teine paraku millegi sama valusa, aga palju vähem kauniga.

Tegin oma loometöö lõpuni. Kavandan uusi.
Tegin ära veel selle ja selle ja selle ja selle ka. Suhtlesin. Käisin. Olin. Rääkisin. Lugesin.
Isegi koristasin, pagan võtaks! Kogu aeg püsin püsti, tegev ja tervislik.
Käisin sel nädalal juba teist korda ujumas, lakkisin küüned tallevere karva ja kogusin suvealguse jooksul iga päikselist hetke kasutades näole-kaelale-säärtele-käsivartele tiheda kullakarvalise päevituse, nii et õhtul aknal raamatut lugedes lasen jalal "hooletult" (tegelikult nõuab jala aknast välja tõstmine teatud pingutust, sest aknaserv on ju ees) välja kõlkuda ja olen oma rohelise pearäti ja rippuvate kõrvarõngastega siuke... maaliline. Äkki keegi vaatab üles ja rõõmustab nt.
(Omaenda välimusest rõõmu tundmine on siuke süütu ja meeldiv lõbu. See on vähemalt ikka veel lõbus lõbu.)

Aga ikka on midagi valesti, kuskil sisimas on selline kohutav nälg, et peaaegu valutab.
Ma ei oota suve toredaid planeeritud sündmusi, ma kardan neid. Iga kolme päeva tagant meenutan endale, et kui ma midagi kardan, noh, siis seda just ongi vaja teha, sest hirmust on ju vaja lahti saada. Ja talle vastu astuda on umbes ainus, mis toimib.
Aga see mõtegi ei aita püsivalt, vaid napilt nendeks kolmeks päevaks.
Kahtlustan, et see hirm inimeste ja sündmuste ees ei olegi üldse tõeline. Ka igatsus ei ole tõeline. Ma isegi ei tea, mida ma nende igatsetavatega peale hakkaks.
Isegi iha ei ole tõeline.
Need on kõik mu aju leiutatud vabandused, et selgitada seda kohutavat tühja tunnet sisimas. Mitte midagi ei taha teha tegelikult. Millelgi ei ole mõtet. Nägusad noored mehedki virvendavad mööda nagu varjud. Oli? Ei olnud? Äkki ainult tundus, et oli? Ja misasi?

Probleem ei ole muidugi nendes ega üldse inimestes. Probleem on on selles, et ma korraga enam ei usu iseendasse. Oma adekvaatsusesse. Et ma näen seda, mis on, mitte seda, mis meeldib. Et ma tunnetan ennast. Et ma - olen üldse keegi.
Äkki ma üldse olen kogu aeg kuskil võsas olnud oma mõtetega? Võib-olla ma lihtsalt - teengi valesti? Olengi valesti? Tahan liiga palju liiga lihtsalt?
Äkki ma ei olegi nii hea inimene, kui mulle tundus?

Või on mul lihtsalt bipolaarne allamägi loo lõpetamisest? See on alati kohutavalt raske hetk: panen oma südame karpi ja saadan maailmale välja, aga minu jaoks on see ju MINU süda, toores ja tuksuv ja ainuke. Maailma jaoks on see parimal juhul "oo, see on päris kena süda siin karbis!", pigemini "oh, jälle mingi süda,  ma'i viitsi tegeleda" ja 99% juhtudest keegi isegi ei märka, et suurde südametehunnikusse on jälle üks uus lisandunud.
Oot, ei, mis bipolaarne! Ma pidin ju õrnalt autist olema. Autist JA bipolaarne?
Kardetavasti lihtsalt ahnitsen rinna alla neid õigustava sildiga sulgi, mis natuke tuttavad välja näevad, ja olen tegelikult üleni normaalne ning võin oma närvisüsteemilised vabandused mati alla lükata. Keda need ikka kotivad.

Või tegelikult...

Tegelikult on vist nii, et lihtsalt täna õhtul on nukker, ebapiisav ja rabe olla. Ja homse kohta ei ütle see midagi ja eilse kohta ei ütle see midagi, isegi tänase (ilusa) suvise päeva kohta ei ütle see midagi.
Ega minu ja maailma kohta, jah, isegi minu kohta ei ütle see tegelikult eriti midagi.
On hetk. Ja ei midagi muud.

vastik on ikkagi.

2 kommentaari:

  1. Tervitused teiselt bipolaarikult.
    Esiteks täiskuu,
    teiseks - kriis on sõber, selleta pole arengut,
    kolmandaks - rohkem jumalat! (ära naera).

    VastaKustuta
  2. Hah, täiskuu jah vist. Mul oli ka eile õhtul ja öö esimeses pooles (tagumise ma magasin maha) ja kohutavalt vilets, mis siis et päev kenasti möödus. Sõpruskondade purunemise paranoiad, maailmahalvav mõttetus.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.