pühapäev, 15. juuli 2012

Meie vaikimised

Vesi murrab igalt poolt sisse, aga kuna seni olen mina siiski see väike rämps, mis ulbib laine peal, möllab vahusäbarate vahel ega vaju allapoole, põhjast rääkimata, on veel ok.

Seni veel on.

Kui ainult ei oleks tunnet, et iga kordaminek ja rõõm on võlgu võetud teiste käest, kel seda rohkem tarvis. Kui oskaks ennast süütundest puhtaks elada!!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.