Reede, 29. oktoober 2021

Alla, alla, alla

Päev otsa oli migreen. Valu õnnestus kahe sumatriptaaniannusega maha võtta, aga vahel on lisaks peavalule ka sellised lisad nagu täna. Kohutav meeleolu, totaalne jõuetus. 
Iiveldab päris tihti, aga täna süda vähemalt eriti paha ei olnud. 
Nüüd on enamus migreenivaevusi läinud, aga selle asemel valutab kõht. 
FML.

Võimalik, et selles on mingi roll mustal kohvil ja maapähklivõil.
Võimalik, et pole. 
Nii et hästi pädev on oma kohvikruus ammu külmaks läinud lõpuni juua, eks ole. 
Ma ei ole eriline purist toitude ja jookide temperatuuri osas. Poeglaps oigab ja uriseb, kui ma jälle külma suppi või putru söön, sest TEMA jaoks kvalifitseeruvad need toiduks ainult soojana ja minu versioon on: "Öäk!"

Õues on soe. Toas on sellega seoses rõvedalt palav, kuigi ma keerasin radiaatorid peaaegu kinni. Pea hakkab jälle tuikama, kuigi kõht valutab ikka veel. Kas ma ütlesin, et FML? Ütlesin. Kordan üle. 
Lisaks tuleb mul larp, kus lubasin esineda burleskikavaga. Selleks on niiiiiiiiiiiiiiiiii palju asju aetud (muusika, kostüümid, rekvisiidid, viimaste transport autoga), ja ikkagi on mul KAVA ise tegemata. Kaks proovi on ainult öelnud, et laul on liiga lühike, et sukki jalga tõmmata või meiki teha, mitte midagi ei jõua. 

FML.

Eip, ma ei teinud täna proovi. Ma viisin taara ära ja käisin poes, tegin süüa, hoolitsesin loomade eest ja hommikul, enne kui halb hakkas, tolmuimesin ja pesin köögipõranda. 
Niigi palju teinud, kuramus. 
Arvestades, kui HALB mul on. 
Ent mõtlesin küll, miks ma tegelen hobiga, mis nii krdi stresseeriv. Olen kuu aega asju ajanud, et selleks mänguks kõik korda saada, elanud üle pettumusi (mis mõttes KUMBKI veotakso mulle vastu ei kirjutanud???) ja nüüd on mul lihtsalt nii halb olla, et ma ei suuda rohkem teha ja ... 
... ja kingi mul ikka ei ole. 
Panen oma igapäevakingad ja ärge kaevake.

Muide, keegi ei kaeba. Nagunii. Ma võin laval ainult edasi tagasi joosta, paanika ja jaanika, ja keegi ei ütle halvasti. Ses osas on kogukond väga viis, et nad ei halvusta. Aga tahaks ikka ENDALE ka meeldida!

Huvitav, kas ma jääksin magama, kui voodisse lähen? Üpris kindel, et õnnestuks kõik see valu ja vaev välja magada, kui magama jääksin. 
No üritan. 

7 kommentaari:

  1. Ei jäänud magama.
    Mõtlesin järele ja sain aru, et nälg.
    Ilmselt see on ka kõhumurede põhipõhjus. =P
    Ja inimesed lähevad magama tühja kõhuga, sest ilge asi nüüd =P

    VastaKustuta
  2. Aa, mäng on JÄRGMISEL laupäeval, tegelikult on aega küll. Mulle lihtsalt ei meeldi asju viimasele hetkele jätta või (khm) tähtajaks jõudmise nimel pingutada.
    Mina olen see inimene, kes teeb kõik valmis varuajaga "äkki juhtub midagi, nii et on aega juurde vaja" ja siis olen pahur, kui päriselt ka juhtub; varu lähebki käiku. MisMÕTTES?!

    VastaKustuta
  3. ma olin vanasti rohkem viimasel minutil tegija; hakkasin siis oma närvide säästmiseks varuaega võtma nagu sinagi; ja närvide mõttes ei muutunud kahjuks suurt midagi, sest nüüd lähen ma närvi, kui tekib viimane minut enne varu-tärminit (rääkimata jah sellest, kui varuaeg läheb käiku, sest seljaaju arvates on nüüd juba viimane minut möödas ja õnnetus juhtunud).

    VastaKustuta
    Vastused
    1. ja rahaga on muide sama lugu. Kunagi mõtlesin, et küll oleks hea rahulik tunne, kui isegi enne uue honorari laekumist oleks kontol raha. Seejärel jõudsin sinnamaale välja ja tundus hoopis, et oleks hea rahulik tunne, kui seal oleks lausa kahekohaline number raha. Ja edasi lükkus rahulik tunne kolmekohalise numbri taha.

      Samamoodi oli riigimaksude maksmisega (see on mul igal aastal selline paarituhandene väljaminek ühe ropsuga ja põhiline, et see tuleb kõigest kaks nädalat pärast nende maksude maksmist, mida tuleb ette maksta - mis tähendab, et alates septembri keskpaigast tuleb kahe nädala jooksul mingi 3000+ välja käia). Algul tundus, et küll ma tunneks end täiskasvanu ja finantsvõimekana, kui ma ei peaks maksumaksmise päevaks enam kellegi käest laenama. Siis hakkas tunne, et küll oleks tore, kui mul oleks ka vahetult pärast maksumaksmise päeva mingi söögiraha alles. Ja nüüd tunnen juba, justkui oleks läbi kukkunud, kui pärast maksumaksmise päeva on järel ainult 100 ringis, "sellest jätkub ju ainult söögiks, aga mis siis kui ma leian poest need Õiged Püksid, mida ma kaua-kaua otsinud olen?"

      Kustuta
    2. Ma raha osas ei otsigi rahulikku tunnet =) Või noh - teisipidi võttes on kogu aeg rahulik tunne, sest isegi kui mul pole muid sissetulekuid kui töövõimetoetus, lastetoetus ja Poeglapse isa makstav üüritoetus, mul on IKKAGI eahaliselt palju paremini, kui aastaid oli.
      Kuni rasked päevad pole nii rasked, et kohvipakki ei saa osta ja kohv on otsas, on emotsionaalselt ok.

      Kustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.