pühapäev, 10. oktoober 2021

Tegin mitte-endast postituse ära, jätkan taas endaga

Rääkisin ka oma emale sellest hullust psühhiaatrikogemusest. 
"Tema? Oi, temaga on meil igasugust nalja saanud. Läks üks ema tema juurde 12-aastase intelligentse autistist pojaga. Dr. kuulas neid veidi aega, siis krapsas püsti ja pani käed poisi pea peale: "Aga kas ta ristitud on?"
"Eeeeii ... me ..."
"Aga mis te siis arsti juurde tulete? Laske ära ristida!""

Vähemalt on teised ka temaga hädas olnud.

Mis muidugi ei lohuta mind eriti võtmes: "Mul on nii rõve olla, et ma ei saa öösel magadagi, kui teatud väsimuspiirist üle olen, aga enam pole ka arstiaega ootamas."
Ta, muide, oli valmis mulle ravimit kirjutama küll. Seroqueli. Antipsühhootikumi. "Selle rühma ravimid leevendavad teatud tüüpi vaimsete tervisehäirete sümptome nagu hallutsinatsioonid (nt seletamatud hääled), võõrad või hirmutavad mõtted, muutused käitumises, üksildus- ja segasustunne."

Vist ei ole päris ... minu teema. 

Ma sain aru, et asi läheb ikka täiesti otse persse, kui daam ütles mulle mind vaadates: "Ma näen eufooriat."
Mina: Mida?!
Tema: Mhmh
Mina: Kas eufooria ei peaks nagu ... hea tunduma?
Tema: Ei, ma ei öelnud, et eufooria. Ma ütlesin, et et tundute psühhootiline. 
Mina: Just praegu ütlesite! "Ma näen eufooriat!"
Tema (jutustab pikalt, kuidas ta vbla ütleski nii ja kuna mina olen kirjanik, ma keskendun sõnadele, see on minu jaoks tähtis, aga isegi ei pannud omalt poolt sõnadesse, et tegelikult ta eufooriat ei mõelnud)

Nutt ja hala.

Ja kõik on nii raske ja kohutav ja RASKE ja ma ei jaksa, ma tahaks lissalt ... ja sealjuures on kõik hästi ja mitte midagi pole halvasti.
Nagu tõesti. 
Kuid mina ei jaksa elada, raisk! Kui olen puhanud, saan hakkama, aga pärast kuradi kogu kuradi suguvõsaga kohtumist nagu eile, ma ei jaksa üldse mitte midagi, kaasa arvatud hingamine! KÕIK tundub jube ja muserdav, mu pojal on koolis halb ja ta ei oska keemiat, ma tahan surra, K. teeb raamatu kaanekujundust ja see on raske, ma tahan surra, mul on vaja ära vaadata "Düüni" film (mida ma nagunii tahtsin vaatama minna), et natuke tööd teha selle toel, ma tahan surra. 
Sest: "Ma EI JAKSA!!!! Mitte midagiii!!!"
Tuleb ka paremaid päevi?
Kui ma elan elu, mida normaalseks peetakse, ei tule. Mitte kunagi. 
Kui ma elan oma elu ... läheb paremaks. Vbla isegi juba homme. Aga just praegu on ikkagi rõve!!!! !!! !!!!!!!!!!

Ausalt, tegelt ka, ma tahaks kirjutada millestki huvitavast. Ent kui välja arvata läbi ukse kuuldud jutt, mida Poeglaps läbi discordi sõpradega pidas ja millest ma teada sain, et üks neist on vist suudelnud klassiõega, kes mu poja meelest on ilus, aga see on ka ta ainus hea kvaliteet, muidu on ta tüütu, egoistlik, hypocrit (tema sõnastus, lapsed on juba segakeelsed), pole nagu midagi.
Ning sellest ma ka ei tohiks tegelt kirjutada, sest võõras peaaegu-saladus vist. 

No K. on armas. 
Tunnen end jätkuvalt igakülgselt mõistetuna tema silmis =)
See, muide, on mu turn-on ilmselt. Või noh - selliste inimestega haagib mul hirmsasti, kes näevad mind nagu ma isegi.
Mu eelmine lemmik saatis mulle mitu korda linke erinevatele asjadele (üks raamatupoe-müüjast-hundist koomiks-tumblr ja Pauluse kiri korintlastele nt) kaaskirjaga "jubedalt meenutab sind" ja mhmh, mulle ka meenutasid. Mulle NII ÕUDSALT MEELDIB, kui ma ei pea inimestele tõestama, et ei ole kaamel, vaid nad kehitavad õlgu: "Muidugi ei ole sa kaamel, pole kaameli moodigi! Vaata hoopis siia, näed?! Miks see sinu arvates nii on?!"
Ja ma sulan täiega. 

15 kommentaari:

  1. see raamatupoe-müüjast-hunt oli imeline, mul läks kohe tuju heaks tema meenutamisest :) üks parimaid asju, mida internetti iial postitatud.

    VastaKustuta
  2. Täiesti õudne psühhiaater.

    Ma saan aru, et sina praegu ei jaksa, aga kas keegi teine saaks sinu asemel kaebust tõsta? st kas keegi, kes siin loeb, teab, kas seda saab patsiendi asemel ise teha, sest patsiendil on niigi raske?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma tegelt ei oska nagu isegi kaebust sõnastada.
      "Ma arvan, et ta diagnoosis mind valesti ja ajas imelikku juttu, aga no phmt ma lihtsalt arvan seda esimest, vbla on tegelt kõik ok."

      Kustuta
    2. tarot-kaartidega jändamine - kui pole just kenasti defineeritud, et see on lihtsalt käepärane pildikomplekt, mis annab patsiendile hea lähtekoha, kust mingit oma probleemi käsitleda - on küll iseenesest juba kahtlane. vrd psühhiaatriga, kes vaatleks inimesi horoskoobimärkide kaupa.

      See meenutab tglt seda ahistaja-psühhiaatrit, kellega oli samuti nii, et osa puhul oli ahistamine piiripealne, nii et patsient ka ise kõhkles, kas üldse oli midagi. Haavatavas seisus nagunii ja harjunud endas kõhklema.


      Kustuta
    3. Ei, see kvalifitseerub "imeliku jutu" alla küll.
      Aga ega ta ei lasknud mul kaarte tõmmata, ta lissalt ütles mingi poindi tõestuseks: "Ja kõige tugevam tarot' kaart on jokker!"
      Järgnes umbes minutipikkune paus, tema poolt vbla hingestatud või tähenduslik vms. Kuna mina tean tarot kaartidest täpselt nii palju, kui tean, võiks tugevaim tarot kaart minu poolest ka "kitseke" olla.
      See ei ütle mulle midagi.
      Mina mõtlesin Ann Leckie paljude kehade, ühtse tehistellekti süsteemist, sest me olime enne rääkinud kehadest ja tema kinnitas, et inimene on lisaks kehale ikka midagi muud ka ja "mida tähendab ütlemine "ole inimene"?"

      Kustuta
    4. minu arust on seda kõike kokku piisavalt, et oleks alust öelda "psühhiaater ajab esoteerikajuttu, kas see on teie kliiniku ametlik poliitika?"

      Kustuta
    5. "ja kasutab termineid suvaliselt (näide: eufooria = psühhootilisus), nii et kui ta mind diagnoosiks, ei ole ma isegi kindel, milles ta mind diagnoosib".

      Kustuta
  3. See fkn segase jutuga isik ei ole kellegi psyhhiaater, vaid ilmselt mingi uhhuu-seltskonnaga seotud ja ta ei olegi huvitatud Sinu uurimisest, vaid keskendub iseenda antavale Šõule ja naudib oma osavust Kirjaniku kohtlemisel, ämbliku rolli kärbse Võrku pyydmisel, et Sind hiljem põhjalikult pehmitatuna oma Tervenduse sisse tõmmata 🙃
    Või mis muu seal taga ka pole, professionaalsest meditsiinist on asi kaugel! Jookse, tydruk, jookse!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kus ma ikka jooksen =D Ma lihtsalt ei lähe tagasi.

      Kustuta
  4. Psühholoogide kohta oli kunagi - vist babuulja blogis - imeline tekst. Jagas need kõigepealt kolmeks (laste, kliiniline, tavaline) ja siis kirjeldas. Kahjuks netist kadunud. Küllap kehtib -aatrite kohta ka.

    VastaKustuta
  5. "Düüni" kinos vaatamisega on see häda, et isegi terve inimene saab sellest helitasemest peavalu.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Oleneb kinost. Rakvere omas oli mõistlik, aga võimalik, et asi on minus (ealised iseärasused)

      Kustuta
    2. Et sinu vanuses nagunii ei kuule enam ja siis oli hea mõnus, et vaheldusels kuulsid midagi?

      Kustuta
    3. Kes sa ütlid, ma'i kuule häste, lase valjemalt! (Kohendan kätt kõrva juurde kausiks)

      Kustuta
  6. Psühhiaatriltkäigu kirjeldust lugedes tekkis uitmõte, et ega päris psühiaatri jalad kusagilt kapi tagant ei paistnud, arst ei saa ju selline olla. No ilmselt siski saab.
    Vastik kogemus, pärast sellist on ilmselt kogu jõud uue arsti otsimiseks otsas. Soovin sulle jaksu, ega muud ei saagi teha. Nii, et olgu sul jõudu!

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.