Kolmapäev, 6. oktoober 2021

Rohmakas tahan-olla-analüüsija-aga-ei-viitsi-korralikult-uurimistöödki-teha analüüs Britney Spearsist

Mu psühhiaatrikohtumine oli KOHUTAV.
Miks inimesed on inimesed, miks nad (või vähemalt psühhiaatrid!) ei võiks olla targad ja head, mitte rääkida mulle tarot kaartide mõttekusest ja inimelu mõttest, mis on olla oma kehast üle ja saada puhtaks hingeks, kinnitada, et elu hästi elamiseks on vaja leida ja uskuda Märke ja väita, et olen obsessiivne, mitte depressiivne???
(Jah, muidugi ma kahtlustasin, et tal on vähemalt viimases osas õigus, ja guugeldasin ohtralt. Paraku tundub, et terminit "obsessiivne" ei kasutata maniakaalse huvi korral last saada, vaid ikkagi "kas ma võtsin triikraua välja" ja "peaks jälle käsi pesema, äkki on mustaks saanud" korral.)

Aga see ei ole teema. Täna kirjutan hoopis Britney Spearsist. 

Tükk aega olen tahtnud, sest mind huvitab tema loominguline dihhotoomia, mis juba 15 aastat tagasi selgelt välja joonistus, ja vahe tema esimese public persona, TEISE public persona, mis on natuke rohkem päris, aga peamiselt sellevõrra, et sellist oleks Britney ise tahtnud välja saata, ja mitte-publikule-suunatud-mina vahel.
Juba kaua olen asja kui mittepakilist edasi lükanud, ent kuna ta viimaks sai kohtus õiguse jälle inimene olla, on nagu ... kohane tema teema üles võtta. 

Olen üsna üllatunud, et ma ei näe mitte kuskil (ega ma väljamaade ajakirjandusse pole muidugi süüvinud, olen huviline, aga mitte hullunud fanaatik) Britney (nime all) ilmunud loomingu ja tema avaliku imago analüüsi võtmes "mis on ta isa, kes ta ise on ja mis vahekorrad on Ms Bad Media Karma, "ta paistab selline, nagu meile meeldib, järelikult on hästi" ning päris-Britney vahel - arvestades, et päris-päris Britney ei ole normaalne inimene normaalse eluga iial olnud, sest SELLISESSE perre ei ole just paljud sündinud."
Rohmakatki analüüsi.
Nagu - minu arust see teema karjub käsitlemise järgi ja on üsna nukker, et auku pean täitma mina. Tobe, arvestades, et kui Britney tuli, oli ta minu meelest  igav, põrsa näoga ja wtf on selle koolitüdrukuerootikaga??? See on lihtsalt VALE ju?!
Ja mingi muusikapede ma pole ju nagunii kaugeltki, isegi mitte wannabe-muusikapede. 
Samas olen kahtlemata näib-on analüüsija, mis siis, et mitte professionaalne. See-eest kirglik. Nii et noh, parem mina kui ei keegi.

Mulle meeldis muidu hirmsasti see album. Meeldib ikka veel.
Blackout oli Britney parimas vormis.
Ja nüüd tundub selge ja ilmne, et SEE oligi too väljaspoole-näidatav Britney, nii palju kui ta sai ise olla ja määrata. Jah, muidugi on albumi näol tegu peamiselt produtsentide tööga, aga kurat, vähemalt valis ta need produtsendid ise! "Tahan siuke paista" - ja see "siuke" oli vinge.
Kui kõik läks perse (või paljude arust ilusaks ja hästi), Britney hakkas jälle tegema lamedat igavat poppi à la Slumber Party. polnud sellel tegeliku Britneyga absoluutselt mitte mingit muud seost, kui et ta isa sundis teda 70 tundi nädalas töötama, olema fit ning sellist värki välja andma.
See oli väline pilt, mida too isa heaks pidas ja mida käskis hoida. 
Kusjuures teatud moel oli tal ju õigus: sel personal oli ja on sitaks palju ostjaid. 

Ei, te ei kaota midagi, kui Slumber party videot ei vaata ega lugu kuula. Lihtsalt mina vaatasin ja kuulasin ja tundsin toorest õudust, kuidas elus naine on pandud kasti, sunnitud teda treenima, kuni ta näebki välja nagu plastmassist, ikka blondid pikad juuksed, ikka armuohked ja ihalused, ja minu meelest on see nii selgelt sama toode kui vana "Oops, I did it again", et nutt tuleb peale.
Olgu, mitte päris pisarad. Aga no ... väga kurb tunne. 

Alguses oli Britney kui laulja ju üleni toode.
Tema isa ehitas ta üles sellisena, et müüks hästi konservatiivses kristlikus Ameerikas ja seal oli jube loogiline kanda koolivormi seelikuga, mis perse vaevu ära katab, ohkida, ahkida ja siis intervjuus kinnitada, et plaanid kuni abiellumiseni neitsiks jääda.
"Disney-star" oli ta tollal, ja tegeliku tüdrukuga polnud avalikul imagol midagi tegemist. 

Mis tasapisi tuli loomulikult välja, sest Britney oli ju nii suur, nii kuum, nii kõigi oma, et teda jälgiti ajakirjanduse poolt pidevalt. Ja kui ta oli katki kõigest sellest, mis temaga tehtud (kes, kurat, arvab, et on NORMAALNE olla 15-aastaselt toode, mida su vanem müüb, professionaal, näitleja, tantsija ja laulja, tööinimene ja samas ikka oma vanemate võimu all?!), kui ta üritas oma tohutut kuulsust ja rikkust kuidagi endale mõnusalt ära kasutada, sai ta selle eest nii palju sõimata, et ...
... et ...
et kui ta siis juurde võttis, lühikesi abielusid pidas, end kiilaks ajas ja ajakirjaniku autot vihmavarjuga lõi, kui ta jõi, sõitis autoga, nii et lapse polnud turvatoolis, OMG, see on phmt sama, kui seda last jalgpallina kasutada, onju, ja psühhiaatrilise diagnoosi sai, polnud selles kõiges midagi muud imelikku kui et "ta tuli niigi neetult hästi toime, ta oli niigi vapper!"

Ja ta suutis teha Blackouti. 
Nagu ... 

Sõnad on lihtsalt imelised. Ja krt, ta pidi need heaks kiitma, need pidid talle meeldima, mis tähendab, et ta ei ole idioot sugugi! 
Muusika on samuti oivaline, aga ma ei saa selle kohta muud öelda, kui: "Mulle meeldib!" sest erinevalt sõnakunstist ma ei tunne end muusikas väga ... pädevana. 

Aga samas, kuna Britney Spears, kes kuulsaks sai, oli toode, mis suunatud vanamoelisele hullule Ameerikale, sellele Ameerikale, kes tunnistab mingit viiekümnendate klantspiltmaailma nagu reaalset, ta ise ka (mitte ainult Jamie Spears) üritas ikka neile samuti sobida. "Ma olen, kes ma olen, aga selgelt te tahate kedagi muud. No olgu, ma siis teie rõõmuks teesklen väga läbipaistvalt, vbla rõõmustate või midagi."
Kusjuures ta isegi ei varjanud seda, eks ole.

Kuid. Kuna ta oli katki ja see ilmnes ikka ja jälle, sai isa ta teovõimetuks tunnistatud ja nii samavõrd võimu alla tagasi, nagu ta alaealisena olnud oli.
Ei, ma ei olnud üllatunud, kui nt Texas kuulutas abordiõiguse piirmääraks 6 nädalat. Oli ju juba ammu näha, et seal nö. õiglase kohtumõistmise maal on tegelikult kohati töös täiesti absurdse tunnetusega kohtunikud ja võetakse vastu otsuseid, mis täitsa Talibani-väärilised. 
Ta ajas end kiilaks ja sõitis lapsega autos nii, et laps polnud turvatoolis?! Ta vist on narkootikume tarvitanud kah?! TEOVÕIMETU!!!! Anname ta muidugi tema isale tagasi, isa valitsegu tütart, tema keha, tema sotsiaalset elu, tema finantse!

Ei, muidugi pole kest, mida Britney ise näitaks, kuidagi ... tõeline. Aga kuidagi ausam ja läbipaistvam, kui see isa-arvab-et-on-hea-toode variant siiski. 
Väga, VÄGA tore, et ta viimaks ometi taas vaba naine on!

Natuke meenutab Britney mulle Mallukat, kuigi viimasel kahtlemata on paremini igal rindel. Aga mingi "nad arvavad, et ma olen SELLINE ja kui ma ei ole SELLINE, olen ma valesti?!" vaib on mõlemil küljes. Usk, et nad võivad olla nemad, ja samas on reaalselt hulk inimesi, kes arvavad, et neil ei ole seda õigust. Olla nemad, näidata maailmale seda, mida nad ise õigeks peavad.
Võib olla ainult selline, nagu meie arvame, et õige on!

Jah, ma tunnen samuti end sel suunal ahistatuna, aga no isegi Mallukaga ei saa võrreldagi. Britneyst rääkimata. 
Iseasi, et ma lämbun nagunii, nende elu elamatagi.

P.S. Ma arvan, et tean, miks ma mõistetud tahan olla.
Sest kui ma ei ole, kui on nii, nagu praegu pärast seda psühhiaatrit: ma hakkan kahtlema, kas ma üldse olen olemas. Kui teised ei näe üldse seda mind, keda mina tajun, äkki ma tajungi valesti? Äkki mind minuna ei olegi olemas? Kui minu taju iseenda kohta ei ole adekvaatne, kui nähakse hoopis kedagi teist, mis alus on mul ÜLDSE arvata, et mina olemas olen? Kui mind ei ole sellisena, nagu mina end tajun, sest/ja minu taju ei ole usaldusväärne näitaja - mind ju - ei olegi. 
On keegi minu nime ja välimusega inimene, kellega MINUL mingit seost pole. 
See on täiega sinna Britney ja tema isa välja mõeldud toote teemasse kah, ühtlasi. 

11 kommentaari:

  1. Nii harva kui kohalikud blogijad muusikast kirjutavad, mulle meeldib, isegi kui ei ole süvaanalüüs-uurimistöö :) Tahtsin öelda, et Britney muusikaga on mul täpselt sama tunne olnud - Blackout oli väga hea, vastu igasugu ootusi, ja peale seda läks jälle vanasse rappa tagasi. Ma tausta üldse ei olnud uurinud, et miks nii.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Teovõime võeti ära 2008, Blackout oligi viimane album, mis välja tuli enne seda.

      Kustuta
    2. kuigi tegelt tuli hiljem ka ikka pärle. Ma oma mõttes olen võtnud neid kui "no Britney ise oli ikka ka elus ju, eks ta sai ka vahel sõna sekka öelda ..."
      Selle laulu ta osaliselt kirjutas ise, kuigi isegi heliliselt on see vist kellelegi teise lauldud viimaks. Britney puhul on millegi autorsust, allikat ja "mida on tegelt mõeldud" päris raske kindlaks teha.
      https://www.youtube.com/watch?v=pt8VYOfr8To

      Kustuta
  2. USAst (ja mitte ainult) tulenev popkultuur on pornofitseerunud, kus naine on rohkem toode kui inimene. Vastamaks kunstlikult loodud ettekujutusele ilusast/seksikast naisest on inimene muutunud baasmudeliks, mida saab erinevate varuosadega (implantaadid, ilusüstid jmt) täiendada, trenni ja toitumisega modelleerida ja õigete brändiriietega minimaalselt katta. Toote-Britney on sellesse maailmapilti väga hästi sobitunud, mis muidugi on õudne elu päris-Britneyle.
    Esimest korda teadvustasin endale Hollywoodi tähtede sära hinda, kui lugesin Judy Garlandi lapsepõlvest. Tema puhul oli ema see, kes lapsest esinemismasinat hakkas kujundama. Peategelane olemine võib päris rõvedaks osutuda.

    Ilgelt kahju, et uus psühhiaater taaskord tobuks osutus.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. mitte lihtsalt tobuks, vaid lausa umbluutobuks, selliseks, kes paneb oigama, kuidas ta üldse medsüsteemi tööle sai (a noh, Riina Raudsik sai ka).

      Michael Jacksonil läks ilmselt kah katus sellise lapsepõlvega sõitma.

      Kustuta
    2. Mul tuli jube mõte.
      Kui mõte oli juba tulnud, hakkas tunduma, et see on õige, sest ta kahtlemata hakkas detaile küsima kohe, kui olin küsimusele "millega te tegelete?" vastanud "kirjanik phmt". Ehk tal tekkis kohe Pilt.
      Jube mõte on, et ega ta igale kliendile puhtaks hingeks saamisest ja inimeseks olemise mõttest ja sellest, kuidas kõige tähtsam tarot' kaart on jokker, räägi.
      Aga ma olen ju kirjanik.
      Mul on see ebaloogiliste seoste loomine, unelemine ja jalad maast lahti - heljumine juba veres! Need tarot'd ja Märgid on mulle ju tuttavad ja armsad teemad!
      Ja hästi mõttekas on rääkida mulle, kuidas ma peaksin ikka arendama oma ratsionaalsust ja vasakut ajupoolkera ja loogilist mõtlemist. Sest ma olen ju Kirjanik, ma ei tea neist asjust seni midagi.

      Kustuta
    3. Ma lõpetan seda Patty Smithi "M-ROngi" ja tema tundub olema täpselt selline Teh Kirjanik, nagu stereotüüp nõuab.
      Aga mina ei ole. Üldse. Mulle käib pinda tema pidev asjades emotsioonide leidmine ning tundmine, tema kuupäevapühalikkus, tema hajevil meel. Mitte agressiivselt pinda "miks inimesed inimesed on", ei, täiesti võib selline olla, see on okei. Aga lihtsalt ... ta mõtleb sageli kirjaniklusest ja teistest kirjanikest nagu millestki erilisest, tegelased, leheküljed, väljamõeldud kohad on pühalikud ja pühad.
      Ja mina olen üleni: käsitöö nagu iga teine. Jah, paljud raamatud lähevad mulle väga korda, aga enamasti on igal autoril mõni keskpärane või lausa vilets ka ette näidata. Mõnikord on lausa juhtunud, et vaimustuses ja lummas võtan sama autori teise raamatu ja jätan selle siis üsna alguses pooleli, sest see solvab mu mälestust suurepärasest eelmisest raamatust kah.
      Mõnikord tuleb hästi. Mõnikord tuleb halvemini. On mõned nimed, kel ALATI tuleb vähemalt 7 punkti jagu kümnest hästi. Aga et oleks sihandane, kes kirjutab iga kord 10 punktise teose?
      Ma ei tea kedagi. Isegi Bulgakov polnud nii hea. Ja seega ei saa ma Patty Smithi kombel kedagi neist pühaks pidada.
      Inimesed, kes tegid tööd.
      Kogu lumm.

      Kustuta
  3. niipalju, kui minul selle kontingendiga pistmist olnud (olen mõne korra teraapias käinud ja mul on kaks head tuttavat psühholoogid), ka nemad on inimesed. nad pole elutargemad ja paremad kui meie, aga neil võiks olla mingi vaist, kuidas selle inimesega, kes on tulnud abi saama, haakuda. seda võib koolis küll õppida, aga igaühest ei saagi asja ja see kehtib kõigil elualadel.

    VastaKustuta
  4. Selle obsessiivsuse-teema kohta. Mul on see. OCD. Ei pea olema teema 'peab triikrauda kontrollima/käsi pesema'. Üleüldse ei pea midagi tegema. Mul kippus olema ta ainult kinnismõtete põhjal, ilma mingite sundtegevusteta. Aga need põhinevad hirmul. Mis siis, kui *kole stsenaarium* - ja siis peas ketrab see kole stsenaarium, ja vahepeal saavutad ehk mingi argumendiga võidu selle üle, aga siis tulevad vahepeal juurde aspektid A, B ja C ja see tuleb muidugi uuesti läbi töötada, sest see on nii väga oluline, sest oleks ju kohutavalt õudne, kui nii läheks. Lapsesaamine - ma ei tea, kas see on obsessiivne. Esimese intuitsiooni ajel ütleks, et vist mitte, aga samas, võib ka täiega olla, kui on vastav mõttemuster. Kui kuidagi peas ehitub üles, et see, kui last ei saa, on kohutav, kole ja hirmus, maailma lõpp ja mis siis mis siis mis siis ja kuna see on kõige kohutavam asi maailmas, siis sellega peab kogu aeg tegelema.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ei, ei ole seda. Hirmu siis.
      Ma arvan, psühhiaater võttis mingi mulje kuskilt meie kohtumise esimesest seitsmest minutist ja edasi lasi juba selle mulje pealt ja kõik mis ma ütlesin ja ei öelnud, kinnitas seda. Sest bias.
      Ja noh. Kui ta ei oleks psühhiaater, ma võiks talle eelarvamuslik jobu olemise ja misjoneerimise rohkem andeks anda. Kuigi need on kaks asja, mida ma inimeste juures (no aktiivne kurjus välja arvatud) kõige rohkem jälestan.

      Aga ta on ühtlasi psühhiaater ja mina olin tema patsient. Nagu ... suht andestamatu.

      Kustuta
    2. See kõlab tõesti nagu kohutavalt halb psühhiaater.

      Kustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.