kolmapäev, 27. veebruar 2013

Kadunud leivaviilu juhtum

Minu praktikabaasis on olemas nii söökla kui kohvik.
Kohvikus on purskkaevud, elusad taimed, kriidiga mustale tahvlile kirjutatud menüü, äärmiselt ahvatlevad (lilli ning muinasjutumaad meenutavad) kondiitritooted ja säravrohelised värsked salatid. Puder maksab 1.35.
Ma peaaegu ostsin seda korra, aga siis hakkas rahast kahju.
Sööklas on räigelt erkkollased seinad, mis on hoolikalt veel ilgemaks kujundatud kolme vist guašiga plätserdatud ja ebamääraseid Miskeid kujutava pildi abil. Valged lauaplaadid, paar kunstlille ümber koolaautomaadi, aknad puuduvad.
Puder maksab 45 senti, klaas keefiri 55 ja lambaraguu 4.10.
Ma sõin putru, mis oligi täiesti söödav, aga ei sisaldanud ei võid ega moosi - ning räiged kollased seinad ja laipvalged lauad ajasid tuju täitsa ära.

Lühidalt: otsustasin edaspidi toidu ise kodunt kaasa võtta. Eriti kuna me osakonnas on olemas köök külmkapi, rösteri, mikrolaineahju ja veekeedukannuga.
Külmkapi peal ripub kasutamisõpetus, mille ivaks on, et toidu peale tuleb kirjutada omaniku nimi ja kuupäev, millal toit kappi pandi. Seda selleks, et igavesti vedelevad hallitavad leivakontsud saaks minema visata ja lisaks vedelemajätjale öelda, et ära enam niimoodi tee.
(Sest inimesed on seal sõbralikud ja tsiviliseeritud ja üldse ei sõima, v.a. need, kes omavahel eriti head sõbrad on.)

Võtsin toidu kaasa. Panin kappi. Koos kuupäeva ja nimega comme il faut.
Suurem osa sööki sai samal päeval otsa, aga natuke juustu ja üks pisut murenenud viil leiba jäid ootama ülehomset, kui ma taas tööle ilmuma pidin.
Tulen mina kaks ööd hiljem taas tööle, kaasas nii palju toitu, et koos kappijäänuga saaks parasjagu päev otsa kõhu täis hoitud - aga kapis on alles ainult minu juust. Leiba pole.

Vaatan hämmeldunult ka teistele riiulitele. No ei ole mu leiba! Väikest närust, natuke katkist viilu Kodupaiga leiba suvalises krabisevas kilekotis ei ole enam seal külmkapis!
Nojah. Õnneks oli mul kolm viilu leiba veel kaasas, nälga ei jäänud, aga hinge puges närvlikkus ja kurbus. Tõ menja nje uvažaješ, tundmatu leivaröövur. Kas sulle tundus see viil liiga katkine ja üksik ja viskasid ta minema? Või sõid ära? Lihtsalt niisama, täiesti jultunult, üldse mõtlemata, et tühja sest söömisemõnust, ma ju märkan, et leib on puudu! See ju häirib mind! Ma pean nüüd kõiki kolleege vaatama pika mõtliku pilguga, mis endamisi küsib: "Kas sina oled mu leiva kadumises süüdi? Mis mu leib tegi, et sulle ette jäi?!"

Nojah. Surusin tahtepingutusega häirituse alla ja mõtlesin kadunud leiva juhtumist ainult söömas käies, muidu mitte. Võitlesin kõigi "kes on kõige enam leivaröövli moodi?"-mõtete vastu meenutades, kuidas ise oma esimese ülikooli ajal oma üürnike toitu sõin salaja. Mitte seepärast, et ma neid poleks austanud, vaid seepärast, et mul oli kõht tühi ja seal ometi oli söök, otse käeulatuses!!!
Sain asjast enam-vähem üle.

Kuni ülejärgmisel tööpäeval avastasin külmkapi ukse seest tuttava kilekoti, kuhu oli tuttava käekirjaga peale kirjutatud minu nimi ja leiva kappi panemise kuupäev.
Esimese hooga kahtlesin tõsiselt oma terves mõistuses. Teise hooga mõtlesin, et ju siis keegi tõstis asju ümber - kuigi perutavatest mõtetest hoolimata ei tabanud ma kuidagi ära põhjust, mis asjaoludel pidi ta mu leiva juustu alt välja võtma ja mujale asetama, samas juustu endisele positsioonile lebama jättes.
Kolmanda mõttena kontrollisin kotile kirjutatud nime, neljandana tegin koti lahti ja võtsin leivaviilu välja, eeskätt uurimaks, kas see on veel söödav.

Oli küll söödav.
Tundus lausa päris värske.
Ja lisaks, taipasin leivaviilu silmitsedes, oli see erinevalt minu kergelt murenenud ja katkisest viilust ka täiesti terve. Üks kahest: kas leib paranes ise külmkapis viibides ära ja kasvatas oma augud kinni - või polnud tegu sama leivaviiluga.

Kohe hakkasin oma kolleege veel palju huvitatumalt uurima kui varem =)

8 kommentaari:

  1. Hommikuselt tuju kohe hea!

    Minuga juhtub tavaliselt vastupidiselt.
    Vastupidiselt tähendab seda, et kui ma kahtlustan kedagi lolluses või pahatahtlikkuses või hoolimatuses ja kui see kahtlus on uurimist algatamaks piisavalt tugev, siis olen enamiku uurimiste tulemusena sunnitud nentima, et ise olen loll olnud.

    Viimati oli keegi mu prillid pänna pannud.
    Mul on kaks paari prille ja tavapäraselt kasutan ma üht kindlat paari. Ja korraga pole minu kotis seda paremat ja kasutatavamat paari! Tähendab, ma olen ta (prillipaari) sinna unustanud, kus ma viimati kasutasin ja seda kohta mäletasin ma ometi täpselt - tööl, ühel koosolekul. Käisin, küsisin, panin maililisti...
    Pole. Mitte keegi ei ole näinud! Prillid ei ole odavad asjad - minu jaoks. Prillid on vajalikud asjad - prillikandjale.
    Lükkasin prillipoodi mineku veel paariks päevaks edasi, no järsku tulevad ise välja - otsimata. See on üks otsimise efektiivsemaid meetodeid, oodata, asi tuleb tihti ise välja. Minu asi ju...

    VastaKustuta
  2. Tuligi. Kohas, kus ma ei olnud kolm päeva olnud. Mitte töö juures. Minu magamistoas.
    Ja ometi ma mäletasin täpselt, kuidas ma läksin koosolekule need prillid otsaette lükatud ja koosolekul kasutasin prille ühe vana protokolli üle lugemiseks!
    Ma kirjutasin maililisti, et prillid on leitud. Ma ei kirjutanud maililisti, kust ja kes prillid leidis. Ma veel mõtisklen, kas süüdlane on ka karistuse ära teeninud ja kui, siis milline see karistus peaks olema…

    Eelmise kommentaari lõpp oli kuidagi kaduma läinud, panin selle nüüd uuesti.
    Ei mingit kahtlust - arvuti on süüdi!

    VastaKustuta
  3. Milline suurepärane lugu! Eluline, oluline. Elasin südamest kaasa.

    VastaKustuta
  4. Aina kriminaalsemaks läheb =D

    VastaKustuta
  5. Sihukesi asju juhtub h a i g l a s ,kus töötan mina!Tõsi,tagasi pole küll keegi midagi pannud.Aga VÕETAKSE VÕI VISATAKSE MINEMA KÜLL.

    VastaKustuta
  6. Mu meelest see tagasipanemine (samas kilekotis, koos mu enda kirjutatud nimega ja puha!) on just see, mis loo rääkimisväärseks teeb =)

    VastaKustuta
  7. ma arvan, ta käis reisimas, see Leib.
    puhkusel, Pariisis või Barcelonas.
    ja hästi puhkas, sellest ka see silenenud pale :)

    VastaKustuta
  8. Kas võib küsida, kus praktikat sooritasite?

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.