Reede, 22. veebruar 2013

Pange asjadele õiged nimed, krt!

Te teate närvisüsteemi baasjaotusi (kesk- ja perifeerne, somaatiline ja autonoomne).

Somaatiline on tahtele alluv. Autonoomne on tahtele allumat...
...aaaaaaaeei.

Mismõttes on autonoomne närvisüsteem tahtele allumatu?
Ei ole ju! Tõsi, seda ei saa päris otse juhtida. Ei saa mõelda: "Süda, löö aeglasemalt!" ja siis süda kohe aeglustab tempot.
Aga see ei tähenda, et autonoomset närvisüsteemi ei saaks tahtega mõjutada. Kõik need lood positiivse mõtlemise heast mõjust - need räägivad sellest, kuidas me mõjutame oma tahtega autonoomset närvisüsteemi. Meditatsioon, lõõgastumisharjutused, rahunemistehnikad - me mõjutame oma tahtega autonoomset närvisüsteemi. Olgu, ma ei saa endale öelda, et nüüd tahan orgasmi saada, ja siis saangi (kuigi on mõned erandid, kellest tema räägib). Masturbatsioon (vähemalt naissool) ei tööta ka ilma erutuseta (s.t. ilma iha kütva kujutluspildita pole suurt mõtet nühkida), aga kui kujutluspilt luua ja selle abil orgasm saada, siis oo imet!
Me mõjutasime just tahtega oma autonoomset närvisüsteemi!

Autonoomne närvisüsteem on miski, mida me saame oma tahtele allutada kaudsete (mh. ka ravimid), mitte otseste vahendite abil, ja mille allumine pole täielik. Aga öelda, et autonoomset närvisüsteemi ei saa tahtele allutada, on inimestelt väe ja eneseusu võtmine.
Selline keelekasutus, kurask, tekitabki siukse abitu tunde, kus inimene tahabki istuda, käed rippu, ja tõdeda: "Ma ei saa midagi teha, see värk ei allu mu tahtele, oo häda".

Pfff.

13 kommentaari:

  1. Kuidas kellelgi.

    Kui inimesel on näiteks kalduvus võtta liiga palju vastutust (asjade eest, mida ta juhtida ei saa) ja tunda end seetõttu süüdi, et ta endale seatud ülesandeid täita ei suuda, siis võib selline teadmine olla vabastav: "ma ei olegi nõme sitapea ja luuser, et mu süda vales olukorras kiiremini lööma hakkab, hurraa!"

    Ma olen veebi pealt lugenud omajagu inimestest, kes saavad positiivse mõtlemise kogukondadest - sellistest koguduse moodi asjadest - hirmsad süütunded. "Kuidas ma ometi nii valesti mõtlesin, et mul vähk tuli. Kuidas ma ometi nii valesti mõtlen, et mu südameklapp korralikult ei tööta." Jne. Eks neis gruppides, kuhu nad sattunud on, tambitakse ka ajudel, et "kui sul on selline haigus, siis sa mõtled valesti."

    Äärmuslikum variant on juba see, et kui inimene sünnib mingi haigusega, siis tema hing või eelmise-elu-mina ise tahtis seda või ise mõtles valesti. Keegi A. tuttav reklaamis talle mingit sellist raamatut.

    Kusjuures ei ole välistatud, et mõnele nt ilma käteta sündinud inimesele mõjubki lohutavalt teadmine, et "ma ise valisin ilma käteta olemise, sest mu hingel on sellest midagi olulist õppida". Aga ometi on neid, kellele see doktriin mõjub solvavalt ja kellel oleks rohkem kasu mõtlemisest, et "minuga on selline asi kogemata juhtunud, shit happens, eks nüüd tuleb kuidagi hakkama saada."

    VastaKustuta
  2. nt uinumisraskustega inimestele võib suhtumine, et "lasen käed rippu ja mul ei ole midagi teha" just hästi mõjuda - juhul kui unehäired tulevad liigsest vastutamisest, püüdmisest ja tegemisest ja uinumiseks oleks vaja just nimelt käed rippu lasta; mõelda, et okei, mu kehal on praegu eriarvamus, eks elame selle öö kuidagi ka magamata üle.

    Mõtlesin praegu, et see on ehk näide, kuidas inimese enda loomupärased kalduvused mõjutavad seda, kuidas nad kujundkeelt tajuvad. Kui sa kaldud pigem depressiivsuse suunas, siis käed-rippu-hoiak ainult süvendab probleemi. Mul oma üldises elektrijänese konditsioonis on "käed rippu lasta ja leppida sellega, et on asju, mida ma ei saa mõjutada" üks tervislikumaid asju, mida juhtub haruharva, pooled probleemid tulevad sellest, et ma üritan kõike kogu aeg juhtida ja ei lase asjadel piisavalt isevoolu teed minna. ja kui mul vahel harva tuleb tunne, et ma olen saatuse mängukann, siis hakkab nii hea ja rahulik, et otsustamine on palju kergem, ei ole seda survet, et "kõik sõltub nüüd sellest, kas ma otsustan õigesti". Selleks, et saaks rahus otsuseid teha, on paradoksaalselt vaja tunnet, et need otsused ei ole väga tähtsad ja neist ei sõltu teab mis.

    VastaKustuta
  3. st ma tean küll hästi, mis on abitustunne, aga see ei ole peagu kunagi "ma ei saa midagi teha see värk ei allu minu tahtele, oo häda", vaid hoopis "kõik sõltub minust, kõik allub minu tahtele, ja kui ma nüüd õigesti ei juhi, siis olen ma ise kõiges süüdi, aaaaaaaa, ma parem ei otsustagi midagi, aaaaa, see ka ei aita, sest nüüd ma otsustasin, et ma ei otsusta, aaaaa, ma ei pääse otsustamisest, ma pean kogu aeg otsutama, aaaaa, ma ei jaksa" (tõmblen abitult koha peal)

    VastaKustuta
  4. Samas on ka see hea teadmine, et kui ärritus on millegipärast tekkinud, saab seda tahtlikult ja kaudsete võtetega siiski maha võtta. Kui on (emotsionaalselt) väga halb olla, süda taob, kõri nöörib jne, siis teadmine, et enda seisukorda on võimalik natukenegi parandada, on ometi kergendav.

    Aga see "karmavõla" ja "valesti mõtlemise" värk on küll kahe otsaga. Sellest võib jubeda süütude saada ja siis tunda ennast veel rohkem süüdi, sest sa tead, et sa tunned ennast süüdi ja tunned ennast veel ka selle süütunde pärast süüdi. Süütunne on teatavasti üks lammutavamaid tundeid. Kui aga sellest iseprogresseeruvast süütunde-jamast mööda saada, võib ka neist süsteemidest kasu olla. Ja lõpuks viib see kõik ka tavapsühholoogia juurde välja - lihtsalt õpid olukordadesse teistmoodi suhtuma, ennast kõrvalt jälgima ja mõne kahjuliku harjumuse (näiteks harjumuse mõelda negatiivseid mõttekäike) saab niiviisi ikka lõpuks ümber muuta. Raske, aga võimalik.

    VastaKustuta
  5. Aga ma arvan, et süütunde vältimiseks on väga oluline teada just seda, et see ei pea töötama otse ja 100% ei pruugigi töötada. Et ei oleks seda tunnet, et "nüüd kukkusin ma ka selles läbi, millega iga Tõeliselt Teadlik Inimene lõdva randmega hakkama saab."

    Teiseks seda, et "on okei, kui selleks läheb vaja kellegi teise abi" (vastandina sellele, et iga Tõeliselt Teadlik Inimene saab üksi hakkama). Oma käe peal põlve otsas välja töötatud tehnikad võivad töötada, aga võivad olla ka hoopis kontraproduktiivsed või ohtlikud, nt needsamad hingamisharjutused ei ole päris ohutud asjad.

    *

    Selle vastassuunas liikumise kohta (et otsuseid võib olla kergem teha, kui mõelda, et otsuseid tglt ei saagi teha) - mu teada on kõik aktsepteeritumad teraapiasuunad praegu seisukohal, et enne ei saa midagi teha, kui olemasolevat olukorda ei aktsepteeri. nt seda, et "mul tuleb täiesti lambikas südamekloppimine täiesti tühise ärritaja peale". aktsepteerimine selles mõttes, et ei mõista hukka nt stiilis "ma mõtlen valesti ja sellepärast klopib". Aktsepteerimine, et no on selline seis, elus tuleb jah selliseid asju ette. Vahel isegi aktsepteerimine, et pmst saab ka nii elada ja ei ole vaja oodata, et "kui ma sellest jamast lahti saan, siis hakkan elama".

    Siis saab süütunded jalust ära ja on võimalik muudetavaid asju muuta.

    VastaKustuta
  6. lühemalt - ma arvan, et nii baastunne "ma suudan kõike mõjutada ja kõik sõltub minust endast" kui ka "miski ei sõltu minust, mul pole mõtetki proovida" on vigased; tervislikum on elada kuskil keskel nende kahe vahel; ja kui keegi emba-kumba serva kaldub, siis võib ajutiselt kasu olla teise äärmuse manustamisest. ku keegi kaldub ühte serva kogu aeg, sest ta on niiviisi ehitatud, võib tal vaja olla pidevatl teist äärmust manustada.

    VastaKustuta
  7. Sa ju saad onjo tegelt väga hästi aru, et need mõisted on ikka täitsa omal kohal, ja sa niisama tahtsid teemat arendada, mitte näiteks välja pakkuda, et "autonoomse närvisüsteemi asemel võiks olla "närvisüsteem, mis allub küll tahtele, aga veidi peab vaeva nägema ja asjale ümber nurga lähenema""? Sest see oleks ju lihtsalt loll meditsiin :D

    (krt, ma ei ole vaegnägija, aga no see word verification on VÄRDJAS hetkel)

    VastaKustuta
  8. No midagi on võimalik mõjutada, selleks tarbeks ju terve rida lõdvestumis- ja keskendumistehnikaid välja mõeldud. Mõni nädal tagasi istusin hambaarsti ukse taga, süda kloppimas ja käed värisemas ning tahtega sundisin end rahulikult ja aeglaselt hingama. Peagi lõpetas süda traavimise. Samamoodi mõeldakse soojustunnet ja raskust kehasse ja veresooned laienevadki, aga seda mai oska.

    VastaKustuta
  9. A kaudsed võtted ikkagi, eks ole. Ning töötavad üsna piiratult, mis on tglt väga hea, sest ma küll oma mõistuslikku poolt oma keha juhtima ei lubaks, nii oleks esimese päevaga juba surnud.

    Ja just seesama väljend, et "ei allu minu tahtele" võib mõnel inimesel, nt minul, ise üks kaval ja kaudne võte olla.

    Mul on hirmu- ja ärevushoogude vastu alati kõige paremini aidanud, kui ma luban neil olla. et no näedsa mis lugu, näe, milline hirm ja ärevus - nojah, eks elu ole selline, et vahel on hirm ja ärevus, eks see näitab, et ma olen inimene. (See pidi muide ka pikemas perspektiivis töötama - käid mingi kindla päästiku peale sisselülituva ärevuse põhjani läbi, mitte ei ürita seda kohe uuesti välja lülitada. Pikemas perspektiivis selles mõttes, et kui tal iga kord lubada olla, siis ta kulub lõpuks pisemaks ega ole nii hirmus - eks suure osa ärevusest tekitagi ju hirm ärevuse enda ees.)

    Kui ma mõtleks sinna juurde, et "nüüd hakkan tehnikat rakendama ja rahustan ennast maha", tuleks tavalisele ärevusele veel sooritusärevus otsa. Kui ma mõtlen hoopis "ah, keha toimetab omaette, no ega ma teda keelata ei saa," on hoobilt rahulikum.

    nii et ei, üks ja sama väljend ei tööta kõigi peal ühtmoodi.

    VastaKustuta
  10. "autonoomne närvisüsteem" on mu meelest täiesti ok.

    Selle see definitsioon, et "tahtele allumatu" mulle ei sobi. "Otseselt tahtele ei allu" oleks nt täiesti ok.

    VastaKustuta
  11. Ja siis notsule seda ka, et ega mu mure ei ole niivõrd depressiivse inimese "aa, nad manipuleerivad mind apaatseks" mure kui sõnaarmastaja "aga see ei ole ju üldse täpne! teaduslik sõnavara peaks olema täpne!"-mure.

    VastaKustuta
  12. No kui nii võtta, siis kas "tahe" ise on üldse teaduslik termin - vähemalt meditsiini ja neuropsühholoogia juurde jäädes? Minu teada käibib see mõiste kõrvuti liiga mitmes tähenduses - vt siit. Äkki on üldse tegemist mugavusmõistega nagu flogiston, mida kasutatakse lihtsalt sellepärast, et kasutusel on mudel, kus selle koha täitmiseks vajatakse mingit mõistet, ja mudel on lihtsalt filosoofiatraditsioonidest harjumuse pärast jäänud (inimese ja üldse eluslooduse kirjeldamisel on palju filosoofilist taaka kaasas)? ja mõni muu mudel selgitaks asju paremini? "Teadvusega" on paremad lood, aga isegi sellega on segane.

    Tahte mõiste on minu arust üks süüdlane Libet' katsele järgnenud hädakisas "meie ajud manipuleerivad meiega," kui selgus, et liigutuse tegemise impulss tekkis ajus enne, kui teadlik otsus liigutus teha, st otsus oli tagantjäreletarkus, mitte otsus. Tahte mõistet kasutades on hüsteeria arusaadav, aga mul jooksis neid paanikajutte lugedes juhe kokku, mis mõttes minu aju ja minu motoorika ei kuulu minu juurde? mis mõttes ma saan öelda, et "mu aju manipuleerib minuga", justkui see oleks mingi võõras parasiit?

    Ja eks masendusreaktsioon võib inimesel tulla lause peale, olenemata sellest, kui täpne see on. See, mis on tervisele kasulik, ja see, mis on tõene, on kaks ise asja. Platseeboefekt on selle valvenäide.

    VastaKustuta
  13. Ja sellest, milline kamm teadvuse ümber käib, on üks terve tore eestikeelne blogi.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.