Üks patsient (mees), kes üldiselt paistab silma väga käreda ja järsu olekuga, seisis ligi tund aega akna juures ja vaatas loojangut.
Selline loojang sattus, kus kogu taevas on täis pakse hallikaslillasid pilvi, aga horisondi kohale jääb lai selge triip, mis üleni kuldseks värvunud. Päike üha vajub ja vajub, tema kollane muutub üha punasemaks, kuldne lint tema ümber üha kahvatumaks, kuni päikeseketas kumab kukerpuumarja karva täiusliku prožektorina kahvaturohekas taevas ja vajub siis ootamatult kiiresti, vaid paari minutiga tumedate puude taha.
See oli esimene kord, kui seal olles taipasin, kuidas mul ikka õnne on.
Nagu koeral.
Oleksin tahtnud minna ja midagi öelda. Võib-olla selle kohta kui kaunis ja värki. Võib-olla käe õlale panna.
Aga ei julgenud hetke rikkuda.
Loodetavasti tuleb tal neid veel palju-palju-
palju.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.