Võimatut püüdes

Nii väsinud.
Nii väsinud.
Kõik olen ära teinud, pole selle eest mingit medalit saanud. Poest tulles tuikusin ja ei jaksanud õieti kõndidagi. Kodus avastasin, et olin ahju kenasti 130 peale pannud jah, aga kergelt lehkavad koerale mõeldud kondid ahjust välja unustanud. (Üldiselt annan ma koerale tooreid konte, aga kui pakk haisema hakkab, küpsetan ülejäänud läbi ja annan siis. Pole probleeme olnud.) 
Nõusid pestes käed värisesid.

Kui olen selle nädala üle elanud (homme-ülehomme naiskirjanike seminar, laupäeva ja pühapäeva vahel öösel korraldatav larp), ei anta mulle ikka medalit. Elan edasi nagu ennegi. S.t. toibun mõned päevad ja kolmandal tekib juba tunne, et peaks peaks peaks peaks ...

Ma arvan, et tean, miks ma teen asju. Igasugu asju.
Loodan inimestele meeldida. 
Loodan saada kiita ja pai ja kinnitusi, et ma olen kuradi hea.
Sest ise seda endale öelda on parem kui mitte midagi, aga kui keegi teine ütleb - see on nagu orgasm. Oot, ei. Endaga saadud orgasmid on üle prahi. Teistsugused kui armsamaga, ent mitte kuidagi halvemad.
Kui keegi ütleb hästi, see on nagu teiselt saadud kallistus. Panna käed endale ümber ja hoida on parem kui üldse mitte, ent vahe täiesti puuduva embusega on väike. Teine, kes kallistab, annab kallistusele hoopis sügavama maigu. Seda üksinda iseenda kallistades pole. 
Umbes nagu naeratada seepärast, et see peaks nagu heaoluhormoone vallandama või foto jaoks või seepärast, et ongi lihtsalt nii tore, et võtab naeratama.

Huvitav, kas see on paljude inimeste jaoks seksiga ka nii? Et teisega koos on kaugelt kaugelt KAUGELT parem?
Sest ma ei ole aru saanud, miks eneserahuldamist seksist halvemaks peetakse. 
Minu elukogemusega üldse ei kliki. Tea, kas ka autismivärk? S.t. kindlasti ei ole kõigi autistidega nii. Aga minu jaoks ONGI elu mu pea sees samaväärne eluga väljas. Minu jaoks ONGI unenäod mitte tähenduslikud viited PÄRIS elule vmt, vaid samaväärne elu, kui ärkvel olles.
Ja seks omaette samaväärne seksiga väljaspoololija seltsis.

 Selle omapäraga elades ei õnnestunud mul, muide, mastrubeerimine seni, kuni üritasin seda õppida ajakirjanduses soovitatu põhjal. Lase lõdvaks, meeldiv muusika, võid vanni minna, ära karda end puudutada, keskendu oma kehale ... 
Totaalne jama. 
Olin 28, kui sain pihta - ignoreeri kõike väljastpoolt, keskendu fantaasiale. 
Siis tuleb ära.
Vahepeal, kuigi mehhaanika selge, 2014 teine pool kuni 2024 teine pool, üsna täpselt 10 aastat - ei toiminud miski. Tühjus. 0 orgasmi kogu selle aja sees. Üritasin küll.
0.
Siis tuli tagasi. Metüülfenidaatvesinikkloriidiga koos ilmselt. Vähemalt ajaliselt kattub, nii et eks seal ikka põhjuslik seos on.
Aga jätkuvalt omaette orgasm = keskendu fantaasiale. Ja kui teisega seksides fantaasiale keskenduda (mul oli kunagi kallimaks üks Leevike, kelle mingi eelmine naine oli ta õpetanud naist rahuldama ja siis ta kohusetundlikult tegi kõik rahuldavad liigutused, aga tema enda huvi seksi vastu oli väga väike - ma fantaseerisin temast endast, aga hooooopis teistmoodi käitumas), saab täpselt sama kvaliteediga orgasmi kui üksindagi. 
See-eest kui teisega on huvitav, juhtub teistsuguseid asju. Mitte paremaid. Mitte halvemaid. Teistsuguseid.

Oot, ma hakkasin rääkima hoopis sellest, kuidas ma teen asju selleks, et teistele meeldida, ja lömastan end täitsa puruks selle käigus. Sest ma ei tee asju, mis teistele meeldiksid, omaenda lati alt läbi minna ei taha, valetada ei taha, peab ikka õige asi olema. Nii et teen asju, mis mulle endale meeldiksid, lootusega, et teistele meeldivad. 
Ja siis ei tule üldse mingi taevassetõstev tagasiside, vaid "nojah, rahuldav, võinuks see ja see ka olla" ja ma lihtsalt suren.  
Miks ma üldse midagigi. 

Ja kuu aja pärast alustan jälle otsast. 
Sest ega ma ometi õpi. 
Nii väsinud!
Ja tuleks siis ometi medal!
JA KURADI KURAT, MA TEAN, ET EI TULE!
Ikkagi väsitan end surnuks võimatut püüdes. 

Krt, ma kunagi kirjutasin sellest ju luuletuse! 2012 või nii. Ei leia seda praegu üles. Vbla otsustasin, et halb, ja kustutasin maha. 
Aga lõppes nii:

Võimatut püüan üha ja üha,
pooleldi lollakas,
pooleldi püha.