pühapäev, 16. juuli 2017

"Mittekonfliktne" ei ole kompliment

Krt, mõtsin, et kuni arvuti paranduses, jääb postitamisse vähe pikem vahe sisse, ent selgub, et kui ema mehe vanas arvutis prügikast tühjaks teha lugematuid faile vääringus 15,8 giga lõplikult kustutades, saab üsna kombes masina, millega teile kirjutada.
Jee, olen arvutitark, suudan raaliprügikasti tühjendada!
Võiks veel disk defragmentationi ka teha, oleks eriti peen, aga töötab ka nii? Selge, milleks vaeva näha. Ega ma seda oma põhiarvutiks ju kavatse teha!

Kuigi väga aru ei saa, mis sel ja minu omal sisulist vahet oleks. Ma peamiselt kasutan arvutit kirjutamiseks. Kui tõmban filmi, vaatan ära ja kustutan. Natuke muusikat on igaks juhuks kõvakettal ajaks, mil nett maas. Pildid on mälupulgal, kirjutusfailid pilves - arvuti osaks on olla lihtsalt juurdepääsuvahend.
Mu pärisarvuti on natuke mõnusam, natuke harjunum ja delete-klahv pole ära tulnud, kuid mingit tohutut erinevust pole.

 
See pilt üldse ei räägi tegelikult sellest,
mis mina. Kui pikemat juurdeteksti vaadata,
ütleb ta, et konflikt paha, koostöö hea.
Muidu viisin täna poja seiklusparki sünnipäevale, tulin jalgsi ema juurde (kus ka tolle ema mehe arvuti leidsin) ja magasin, magasin, magasin. Nüüd vaikselt mõtlen, et võibolla tasuks poest koort tuua. Ilma kooreta ja ilma kooreta - nii võib äragi surra! (Piima tegelt on, ei ole elu veel nii halb kui Matrjoškinil ja lehma ei pea ka ostma.)

Lähen ostan hoopis koort ja siis kirjutan teile konfliktsusest. Sest viimasel ajal (loe: no poolel aastal või nii) olen korduvalt ja korduvalt sel teemal kõnelnud ja skaibis sõnumdanud ja - tundub, et inimesed ei saa üldiselt üldse aru, millest räägin konfliktsusest ja mittekonfliktsusest kõneledes.
A esmalt koor!

Koor olemas!

Niisiis.


Kui ütlen, et olen konfliktne, inimesed hakkavad kohe kätega vehkima, ütlema, et nad märganud küll pole, eieiei, pfff.
Kui ma ütlen kellegi kohta, et ta on väga mittekonfliktne, võtavad pealtkuuljad-lugejad seda kui suurt komplimenti kõnealusele.

Aga seda see pole.
On üks erand, kelle puhul tema võlu ongi osaliselt ta mittekonfliktsus, leebus, lahedus ja lahkus. Ent kui seda ühte poleks, ma tuimalt ütleks, et mittekonfliktsus ongi argus.
Vaadake seda kahe muulaga pilti ülal vasakul.
KONFLIKT on seal õigupoolest see osa, kus nad tulevad kokku ja arutavad asju. Mittekonflikt, konflikti vältimine, on olukord, kus nad tirivad lõputult edasi eri suundades, sest nad ei julge omavahel asju selgeks rääkida, välja öelda, mida kumbki tahab, mingit lahendust otsida. Mittekonfliktsus ehk konflikti iga hinna eest vältimine toob kaasa olukorra, kus kõigile parema lahenduse otsimine pole teemagi, sest üks (või mõlemad) pool(ed) pole üldse nõus tunnistama, et midagi on viltu ja mida tegelikult tahetakse.
KONFLIKT on tee lahenduse poole. Mittekonflikt on seisak ja kui seistakse halvas kohas, näiteks tirib kumbki muul köit oma poole, ei võida keegi.
Kunagi.

Noh, ja mina olen konfliktne. Kui on mingi jama, ma toon selle lauale. Ütlen välja, mida mõtlen. Jaa, ma sealjuures olen väga konstruktiivne, otsin õhinal igale osapoolele sobivaimat lahendust kõike kaasa arvates, mida tean - aga et ma varjaks? Peidaks enda sees, ei ütleks välja?
Noooo ei.
Ainus varjukülg on, et ma ei usu ka inimestest, kes mulle meeldivad, et nad varjavad ja ei ütle välja. Ei usalda mulle infot, mis tegelikult nende käsutuses on. Sest noh - ma ei hinda argust ja mis mõttes inimesed, kes mulle meeldivad, on arad?! Pole võimalik! Ei usalda mind nii palju, et aduda - me võime eriarvamusel olla või mitte sama asja tahta, armastan neid ju ikka?
Ei usalda mind oma tõelise mina juurde.
No pole võimalik!!!

Siis näitab elu, et nii oli.
Ja ma olen täiesti löödud ja segaduses. Miks, MIKS, karjub mu sisemus. MIKS?!?!?!

Mina olen konfliktne. Kui on mingi jama, mu tunnetus on kohe laual, teisele poolele või pooltele teada, kõik on avalik. Ära kannatada, ignoreerida, loota, et läheb paremaks?
Ma suudan sedasi väga vähe aega. Probleemi korral on minu lahendus probleem lahendada, mitte ignoreerida. See on nagu kivi kingas - mõni on valmis seni kõndima, kivi jala all, kuni see jalga suure valusa augu hõõrub, aga mina raputan välja kas kohe või vähemalt esimese posti kõrval, kuhu vahepeal ühel jalal seistes toetuda.
Katkestan suhted, kusjuures ka sõnades, mitte lihtsalt lastes neil vaikselt välja surra või facebookis ja skaibis kontakte kustutades.  Ütlen välja, mida tahan. Räägin ka ülemuste ees suu puhtaks, mind ei huvita, et ta must ülem on, kui tõde tahan tunnistada.
Tapan end, kui muud lahendust ei paista.
Aga et istuks ja ootaks ja ei teeks midagi?
Vat seda ma ei suuda.
Ei tahagi suuta.
Mul on rohkem rõõmu tunnetusest, et olen vapper ja üritan oma probleeme lahendada, kui mömm olemisest.

Muide, ma seda ühte lahket, leebet ja sooja mittekonfliktset ei pea araks. Temas on mingi tasakaal lojaalsuse põhjal ja kui ta ei loe sind oma inimeseks, võib konflikti minna küll. Lihtsalt ta loeb väga paljusid omade hulka.
Aga enamasti on konflikti vältimine ka lahenduse otsimise vältimine.
Miski, millest ma aru ei saa ja antud juhul ei tahagi saada.
Mida inimesed ometi kardavad, kui ei taha öelda, kuidas teisiti mõtlevad?

14 kommentaari:

notsu ütles ...

eri tähendusväljad.

hakkasin mõtlema, kellest mina tean, et neid konfliktseks nimetatakse, ja tundub, et probleemidest rääkima nõustumine/mittenõustumine nagu ei puutugi asjasse. rohkem on asi selles, et neil on igal väikesel kokkupuutel teistega mingi probleem. ja mitte lihtsalt probleem, mille saab asjalikult ära lahendada, vaid isiklik probleem; ja sageli käib sinna juurde enda õigustamine teiste süüdistamise näol. mille põhjuseks ma oletan seda, et neil hõljub ringi adressaati otsiv süü: kui süüd teiste peale ei kleebi, tabab see ennast.

kirjutasin sellest kunagi:
https://notsumaja.wordpress.com/2016/02/07/freudikas-viltulugemine-ja-episood-konstruktiivse-vanemaga/

ringihõljuva süü pareerijate kõrval on teine variant, kus enam-vähem iga sündmus on kohe ideoloogiline; inimesed esindavad kogu aeg oma gruppe, mitte ei ole indiviidid, ja iga tegu või lause on alus, mille järgi nad kohe ära liigitada; miskipärast on vaenulikke gruppe siis ikka rohkem kui sõbralikke.

üks näide on see tüüp, kes Kaamose kommentaariumis mind elitismis ja ei tea milles veel süüdistama hakkas, kui ma viitasin raamatule, kus oli postitusega samal teemal lühijutt. minu jaoks oli tegemist vestlusega empaatiateemal; tema jaoks oli raamatu viitamine minu klassiülbuse või ei tea mille demonstreerimine ja rõhutute mahasurumine, mille vastu ta võitlema pidi asuma. tal oli probleem, mul ei olnud. kui selline asi käib pidevalt oma tutvusringkonnas, läheb jube ruttu tüütuks ja tekivad mõtted, kas mul on ikka vaja suhelda inimesega, kelle kõrvus iga teine lause on rindejoone mahamärkimine.

notsu ütles ...

st kui ma inimesest hoolin, siis mul võib kahju hakata, et tal on probleem ja et tema tõlgendab minu lausungit valesti, ja ma viitsin seletada ja tõlkida. ja kui see on ühekordne lugu, viitsin vahel isegi võõraga, sest tõlkija professionaalne kretinism. aga pikapeale hiiliks ikkagi pähe mõte, kas ma ikka pean iga oma lauset kogu aeg õigustama, üle seletama ja tõlkima, kui lõppude lõpuks ju minul ei olnud rünnakut plaanis ja kas ta ei võiks juba kogemustest õppida, et ma ei tegele kogu aeg tema (või tema sotsiaalse grupi) ründamisega.

notsu ütles ...

ja süüpareerijatega läheb tüütuks jälle see, et see segab probleemide sisulist lahendamist. probleem ise on sageli väike, oleks juba ammu möödaminnes lahendatud, vbla ongi juba lahendatud ja võiks edasi minna, aga ei saa, sest süüdlane on vaja leida.

notsu ütles ...

muulade näitel: selgub, et kahele poole sikutades ei saa üldse liikuda, üks muul tuleb teisega tema suunas kaasa, probleem on lahendatud!

teine muul: "aga oli sul vaja sinnapoole sikutada? justkui see oleks üldse mingi parem põõsas. kas sa sikutades selle peale ka mõtlesid, et mina jään söögist ilma? ilgelt käib närvidele selline asi."
esimene (kaasa tulema nõustunud muul, kes tahaks oma vaatepunkti valgustada): ma esialgu üldse ei saanud aru, et seal sinu pool on ka mingi põõsas.
teine muul: no ma ei tea. kas sa pead mind mingiks idioodiks, kes niisama teisele poole sikutab või?

jne. nüüd ei vaja enam lahendamist probleem, kuidas saaks söögi juurde liikuda, see on lahendatud - vaid probleem, kus teine muul arvab, et esimene muul peab teda idioodiks. ja sellistes vestlustes kipub järgmisest lahendusest uus probleem välja kasvama ja nii edasi ja nii edasi.

notsu ütles ...

Lühidalt: kui minu tutvusringkonna sõnakasutus sinu ringkonna omaga kokku langeb, siis mõtlevad nad, öeldes "sa pole küll konfliktne," et sa ei ürita oma sisekonflikte teiste peale projitseerida.

Kaamos ütles ...

Mitte, et see teemasse puutuks, aga tookordne kummaline elitaarsussüüdistus-kommentaar hämmastas mindki.
Üritades oma hämmastust praegusesse teemasse suruda (kodukootud Prokrustes) mõtlen, et aga äkki oli kommenteerija jaoks tegemist mingi valusa koha osatamisega ja tema konfliktne kommentaar oli ajendatud enesekaitsest. Umbes, et "jah, ma ei tea neist raamatuist midagi, aga ega teie sellepärast paremad pole!"
Mnjah, ei kõla väga loogiliselt, aga loogika on inimese emotsioonides pigem erand kui reegel.

notsu ütles ...

nojah, nagu ma ütlesin - projitseeritakse sisekonflikte teistele.

Sama kommentaator on minu suunas riiakaid märkusi teinud ka mujal, jällegi kohas, kus mul ei ole temaga tegelikult mingit asja ja ma kommenteerin kas midagi kellegi teise postituses või reageerin kellegi teise kommentaarile.

võhivõõras inimene, kes miskipärast leiab, et ma olen hea koht klassiviha väljaelamiseks. seni, kuni ma temaga suhtlema ei pea, pole sellest õnneks suurt häda.

väga väga naine ütles ...

Ok, tühjast kohast ma konflikte ei tekita küll =)

See kujuteldava vastasega võitlemine on mus alati sügavat hämmeldust tekitanud. Et pannakse teisele oma peas sõnad suhu ja mõtted pähe ning siis võideldakse nende vastu.
Mina lihtsalt arvan sellised inimesed oma maailmast välja. No kes nii teevad. Mul ei ole huvi ega eluaega neile raisata, nad nagunii elavad ainult oma peas ja püüda neid mõjutada ei ole miski, millele mina end kulutada tahaksin.

notsu ütles ...

vahel tasub nendega mingite muude külgede pärast suhelda. näed küll, et inimene on ühest otsast katki ja haige, aga teisest otsast jälle eriliselt tore. siis tuleb õppima neid tühja koha pealt tekkivaid konflikte, mis ei olegi õieti konfliktid, ära blokeerima.

ja mõnel see häda ka leeveneb vanemaks saades.

notsu ütles ...

grr. tuleb *õppida*.

notsu ütles ...

ja süüpareerijatel võib see olla varasemate kogemustega põhjendatud - et kui mingi jama on, olgu või force majeure, siis nemad saavad sõimata või peksa; ja ainus alternatiiv on, kui peksa või sõimata saab keegi teine.

Kui ülejäänud elu on nende vastu leebem, siis nemad ongi need, kellel see vanemaks saades üle läheb - tuleb peale küllalt palju kogemusi, et jamade juhtumise peale ei jää alati süü nende peale, veel enam, ei pea tingimata üldse kellegi peale jääma, ei peagi süüd olema.

Hen Zen ütles ...

Ahh, tulen mina segaste tunnetega Sirbi lehelt,
kus Kunnus lahkab meie/oma kodust käsikähmlust
ja samas sirvin sihitult, et kuhu siis edasi...

Pealkiri "Mittekonfliktne..." tundub see õige või
vähemalt lohutav läbi lappamiseks, enne uinumist.
VVN serveeribki täitsa asjakohase pildi sellest.

Vaatan siis ka poole pilguga kommijate poolele,
ja üks tüüp äratabki kohe tähelepanu, aga enne
kui ma lõpuni lugenudki olen, on litakas käinud.

Inimese aju on ikka üks äge raal: kolm asja,
kaks tüüpi, ja üks teema: empaatia
ja kohe ühendas ära, et räägitakse minust?!

Minust võib rääkida muidugi, aga vägivaldses võtmes!?
See oli ikka ootamatu löök allapoole kuhugi, millest
tegelikult ka Kunnus lootusetult kommunikeerida üritab.

Ma ei ole vägivaldne, ma ei tapa isegi kärbest,
rääkimata kellegi solvamisest või norimisest.
Ma imetlen tegelikut kõiki meie naisblogijaid.

Imetleks ka meesblogijaid, aga neid kahjuks ei ole.

See kõik juhtus juba pühapäeva õhtu tegelikult,
aga aumehena ei hakanud ma mehi kokku ajama,
et notsu Toomemäele samal õhtul duellile kutsuda.

Põsk õhetab, rsk, aga eks ma olen...ja saan üle.

notsu ütles ...

segaduse vältimiseks - tegemist oli Kaamose selle postitusega.

Hen Zen ütles ...

Kaamose, kes on ka minu vaimne hooldaja,
arhiividesse kaevamisse ise ei laskuks,
ehk võibolla isegi oskaks. Ei.

Ma ei salvesta enda postitusi, sest ma ei valeta,
aga tänud viitamast sellele postitusle.

Ma tõesti EI SAA ARU mis sind selles nii kihevile ajas?
See on lihtsalt jutt, mis hoiab juttu üleval, ei muud.
Mis selles tekstis puudutas su punkti millest me ei teadnud?