Õnne lihtsalt ei ole

Disclaimer, vist.

See on üleni iseendas kinni. 
Kas elu on hea või on elu kohutav - sündmused samad, aga kehas toimuv erineb. 
Kusjuures mul on võimalik asja lainetena käimist vahetult enda peal jälgida: pea valutab ja kõik tundub lohutu. Pea ei valuta ja elu tundub ... päris okei. 
Mitte just hea, aga mitte ka paha. 
Eile vähemalt oli nii. Niipea, kui peavalu kasvas, tuli ka ahastus. Kui peavalu kahanes, võis täitsa elada seda elu, mis käsil.
Ja see oli nii - noh - tobedalt ilmne. 
Minu enesetunne on kõik. 
Saaks seda enesetunnet ainult kuidagi paremini kontrollida. 
Mäletan, kuidas aasta-paari eest kirjutasin fb-s Arnile, et tema söögipiltide jagamine tekitab mus tunde, et elus on naudinguid ja jee. Praegu ei tekita need pildid mingeid tundeid. Üldse mitte mingeid. Pole ka tüdimust ega vastumeelsust. Lihtsalt ükskõik. 
K küsis filmi kohta, kas mul oleks huvi vaadata. 
Ei olnud, üldse ei olnud. Kuid vbla tuleb. Ma LOODAN, et tuleb. 
Ei ole tunnet küll, et tuleks, aga noh - mul vahepeal oli juba täitsa hea.
Kui ma saan üle sellest, et meie romaanile ei anta ühtegi auhinda (sest kui antaks, oleks mulle helistatud, et ma auhindamisele tuleks), ehk läheb jälle. Sest kassil on parem ja poeg jääb kooli ja kuigi raha pole just jalaga segada ja kassi loomaarstiarve oli umbes nagu Confidole maksmine, ma saan hakkama. 

Tegelikult ei ole midagi halvasti peale selle kuradi depressiooni. Eile valutas ilgest hunnikust tablettidest hoolimata pea, aga täna tundub suhteliselt hea olema ka ses osas. Ma sain kassile hommikul valuvaigisti sisse, ilma et mind oleks hammustatud ega küünistatud. Eelmise korra haavad küll alles valutavad - ma ajasin eile ühe kausi peaaegu riiulilt maha, püüdsin automaatselt kinni ja serv sattus täpselt sõrmehaavale, SEE oli küll päris krdi valus - ent juurde neid ei tulnud. 

Aga mitte midagi ei taha, mitte millestki ei hooli, kõik tuleviku tegevused tunduvad hirmsad ja ebameeldivad, ja olevikus ei taha samuti midagi teha. Võrgupäeviku kirjutamine on minu ainus panus maailma heaollu. Pole eriti suur panus? No ... Poeglapsele olen ka päris tore emme ja ... maitea. Käin koeraga jalutamas. 
Võibolla pole ma isegi eriti lahke inimene. Kurat teab. Tahe on küll hea, aga samas ma ei võta sotsmeedias sõprusepakkumist vastu, keeldun valetamast, hetkel ei jaksa isegi kooki teha. 
Jaah, põen igasugu asjade pärast. 
Tegelikult võin haige ja katki olla, eks? See on lihtsalt haigus. Ma ei ole ju eluaeg siuke olnud. Ei ole tõenäoliselt ka kogu ülejäänud elu sihuke. Vähemalt kooki jaksan ikka teha. 
Vbla lõpetan isegi kunagi mõne raamatu. Kirjutamise. 
Lugemisega saan toime, kuigi ma selle eest midagi ei saa. Ei au, ei kuulsust, ei palka - ja kenam olen raamatulugemise läbi ainult siis, kui see on mõne eesti autori või tõlkija töö ja ma kirjutan pika tagasiside. 
Tagasiside on tore. Ise autorina tunnetan seda väga. 
Kuigi ... ma ei tunne end väga autorina hetkel. 
Ma tunnen end nagu tatt. 

Aa. Totorot ma vahelduseks ei lase jõe ääres rihmast lahti. Teadku, et ärakadumisel on tagajärjed ning ma ei kavatse leppida selllega, et ta vahel minu juurde tulla ei suvatse, kuigi hüüan ja puha.