Siis kui keegi

Eelmise postituse jätk. 
Või noh - see valu, kui ei hinnata, kui ei ole kellelegi tähtis, see on nii kohutav, et imestan, tohutult imestan, et ma pärast Rongimeest veel üle nelja kuu elasin. 
Kõik funktsioonid kaovad. Mitte midagi ei taha teha.
Olgu, magada tahaks. Valu on nii väsitav, et iga viie tunni järel hakkasin tuikuma ning ei suutnud koordineerida ei paremat, ei vasakut kätt. 
Suitsu tegin vahepeal, olgu. Suitsetamine kuidagi leevendas.

Eiei, ma ei ole vahepeal lahku läinud. 
Lihtsalt alati ei ole kerge.
Ilma et see kellegi süü oleks.

Ma nüüd mõtlen, kas enamik inimesi saab üldse aru, kui valus on see tunne, et keegi ei armasta (=mõista) sind?
Ok, Tütarlaps armastab. Ja üldse, praegu mul ei ole õudust, vaid alles on lootus, et küll kõik saab korda. Aga kui ma meenutan üleeilset õhtut, hakkab uuesti koletu, isegi taustana. 
Muidugi on inimesed ennegi sedasi tundnud, eks see on teatud sorti inimestele omane, ei ole ma esimene ega viimane. Lihtsalt ma ei saa aru, kuidas on võimalik, kui inimene on kasvõi pool tundi sedasi tundnud, arvata, et oh, paha tuju, läheb üle. 
See on midagi täiesti muud. 
The Doors tegi sihukese meeleseisundi muusikat. Isegi nende kõige energilisemad ja "rõõmsamad" lood on kandmas seda "maailmas üksi"-tunnet.

Mõtlesin omaenda proosaloomingu üle ja ei, ma ei oska seal meeleheitesse mattuda. Mul on alati mingi lootus mängus, igal pool vähemalt kerge irooniline muie - aga minu meelest see viimane ei ole hea märk.
Väga sitas seisus minule on siiasamma võrgupäevikusse kirjutatud kommentaare stiilis: "Huumorimeel on alles, nii et ei ole kõige hullem."
Ei, noored ja vanad, see EI OLE hea. See on lihtsalt tunnusmärk, et igasuguses seisus mõtlen, kuidas teistele paistab. Mõnelegi kõrvaltvaatajale paistavad mu ahastused koomilised ja ma ise tobe, absoluutselt, nii et kirjutan seda vaatenurka ka natuke sisse. 

Võibolla sellepärast ei loeta mu loomingut päris kunstiliseks?
Tähendab, ma ei suuda kirjutada sirget valu ja ahastust. Vaatan alati ka kõrvalt, teise, kolmanda ja viienda pilguga. Ja ei ole asjad sedasi ühesed. 
Inimesed on erinevad. 
Mina tahan suurtes asjades alati võtta ka selle pilgu, mis minu omale vastupidist näitab. 
Väikestes - noh, väikestes asjades tuleb koerakakaskandaal või see, et otsustan jobule mehele mitte öelda, et temaga lapse tegin. (Mis osutus eksituseks, onjo, ei mingit last.)
Aga suurtes asjades vaatan mitme pilguga ja siis ei kõla mu kõige valusamad ja toorelihamad lood ka mitte kui "näe, naine julgeb kirjutada sellest, mis kohutav" vaid "näe, ta otsib vabandusi, pole ikka julge ja halastamatult vihane".
Eelnev lõik on selle kohta, kuidas ma ikka ei suuda mõista, mismoodi loole, mida isegi karm testlugeja-kriitik hindas kui "head lugu" pole üldse tulnud tagasisidet: "Jaa, me meelsasti avaldaks selle."

Nagu kultuuriajakirjad ikka: kui spetsiaalselt tagasidet ei küsi, enamasti nad ei ütlegi midagi. 

Aga noh - kuivõrd ma muigan oma ahastuste üle, võin panna ka temaatiliselt ülipateetilise loo oma hirmsatest noorusastatest.