Ööaegne

Mis ma väitsin, et mul pole ärevust v?

Huvitav, miks ma siis ei suuda lõpuni lugeda kirja, kus olid esimese poole järgi juba kindlalt teada head uudised?

Samas mul muidugi ON teistmoodi see ärveus. 
Ma ei karda, et äkki juhtub midagi halba. Mu sees on "halb asi on juba juhtunud/juhtub jumala kindlalt, ma pean sellega leppima, aga nii raske."
Ja siis juhtub midagi head (vt. see tänane kiri) ja mul on "Oh taevas, karta on, et selle peale hakkan jälle lootma ja kui kõik ikkagi vääramatult persse läheb, on veel hullem!"

Lugesin lõpuni. Hakkasin juba poole peal vastama tegelikult, aga siis (mul läheb ka aega, et emotsioone sisse võtta) ehmusin nii ära, et läksin õue suitsu tegema hoopis.
Ei ole päris NII head uudised, et kõhkluskohta poleks. 
Noh - saab hakkama. 

***

Ma vist kannatan ootamatusi halvasti.
Täna jaksan rõõmsate uudiste peale juba veidi rõõmustada ka.
Kui meenutada, siis eelmine ootamatult hea uudis tõi kaasa samasuguse "oifakk!"-tunde.
Jajah. 
Miks ma ei rõõmustanud, kui "Lihtsad valikud" romaanivõistlusel auhinna sai, eks ole. 
Ma polnud selleks telefonikõneks valmis ja edasi ei julgenud päriselt loota. 
Halbade uudistega on kusjuures kergem. Siis ma mõtlen kohe, et nii, mis nüüd teha. 
Kuigi kui emotsiooni sisse võtan, hakkab halvem.
Praegu hakkas/hakkab tasapisi parem.
Pole mingi hästi eriline asi tegelt, onjo. Lihtsalt niiiii tore on end tunnustatuna tunda.

Ei julge veel innukalt teatada ka. 
Ei taha öelda asjade kohta, mis peaaegu sooritusvalmis, aga mitte täiesti; "Ma vist teen/saan." Ainult "ma tegin" või "ma sain," kui päriselt valmis.

Jutukogu kohta oli ju kindel, et ta tuleb, kuigi ma polnud veel kirjutamist/toimetamist lõpetanud. Aga oleks tulnud ka siis, kui ma poleks lõpuni jõudnud. Lissalt halvem.

Õues sajab jäävihma. 
On juba libe, aga kui libedaks veel läheb ..! Ei ole eriti vaimustav mõelda, et poodi peab minema. 
Huvitav, äkki peab ilma vastu? Ma tõin eile kolm piima ja üks pakk eelmistest oli veel täis. Nii et piima meil on ja muuga võib viivitada.

Tegelikult on päris raske sellistel piiripealsetel juhtudel nagu "mõni asi on ebameeldiv, muidu pole viga, hädasti pole vaja, ent oleks hea, kui tehtud saaks" ära mõistatada, et kas peaks nüüd tegema või ei. 
Kui asi on tugevalt ebameeldiv, kui juba idee peale saabub äratõukereaktsioon: "EI!" on selge, et seda ei tee. 
Kuid juba siis, kui tekib mitte "EI TAHA!!!" vaid "Ei taha," on asi kahtlane. Sest enne ATH ravimeid oli mul kogu aeg kõige ees: "Ei taha"-tasemel vastumeelsus.
Aga peab ju tahtma.
Kas sa tahad rohkem inimestele pettumust valmistada, kui (nt) poodi minna? Kas su poeg jääb söömata, sest sa ei võta karku alla, sest "ei taha"?
Nii et ma sain pagana tugevaks asjade tegemises, mida ma teha ei taha. 

Jaa-jaa, ma jutlustasin selle tegemist, mida inimene tahab teha, juba ammmmmu aega tagasi. Aga kogu idee oli selles, et vaata laiemat pilti ka: tee seda, mida hing ihkab, arvestades, et tegudega kaasnevad tagajärjed. Ma tahan edasi joosta otse, mitte üle tee minna, aga ees on betoonaed. Ega ma ei taha ju hakata end läbi selle suruma, ikka tahan ju pigem lihtsalt teises kohas joosta! 
Mida ma vähem tahan: poodi minna või et mu 11-aastane poeg vaatab pettunult kappi ja ütleb: "MITTE midagi ei ole süüa!" Ma vastan, et no võin talle muna praadida ja poeg ütleb: "Ma ei taha muna!" ja sööb parem tooreid makarone. 
Ma ei tee nalja, umbes sel ajal oli see ta põhisnäkk. 
"Keeda endale ometi!" oigasin mina.
"Ma ei taha. Mulle meeldib nii rohkem."

Mu jaoks on ikka veel olemas "EI!!!" ja kõik muu on "no teatud tingimustel võib".

Aga täna ma ikkagi poodi ei läinud. Sest sai ka ilma ja ei tahtnud õue.