Sain tööd.
Kas ma õpiajast edasi jõuan, näitab aeg, aga niipea, kui ajul hakkas midagi muud teha olema peale iseendas kaevamise ja ahastamise, läks paremaks.
Huvitav, kas
* mul polnuki depressiooni
* või see läks üle
sest keegi leidis, et midagi võiksin siiski suuta?
Ega ma siis tööd otsinud. Pakuti.
Jube tore oli kohe, ma annan endast kõik - iseasi, et sellest ei pruugi piisata. Aga no esialgu on juba tore ikkagi.
Kui mõtlen, et tegin möödunud asju jälle valesti, oh, ma ei oska paremini, mu parim on ebapiisav, on ikka veel kurb. Kui ma sellele ei mõtle, on kõik jumala korras.
Ehk kui mul on kere erksaks võttev vaja-tegutseda, kohe saab parem.
Nii need ATH-kad end ikka jälle üle koormavadki.
Sest muidugi olen jälle kohutavalt väsinud ka. Teate küll, staadium, kus kõik välja lülitub. Kus ma unustan tühja panni kuumaks minema seatud plaadile, sest lähen teise tuppa midagi tegema, ja avastan tulise panni täiesti juhuslikult uuesti kööki minnes. Kus ma ei suuda kätt hiirel nii palju juhtida, et õigel real klikkida esimesel katsel (kolmandal-neljandal saan toime). Pea tuikab (mitte migreen, vaid see teine asi). Ajataju on täiesti kadunud, päevade möödumine ei registreeru ja eile hakkasin mõtlema, et oot. Kuupäevade järgi peaksin ju juba duši alla minema? Kuigi alles ma käisin ju?! Mida pekki?!
(Käin duši all 2x nädalas. Leian, et sellest piisab.)
(Tähendab, üldiselt käin. Seekord käisin viimast korda pühapäeval ja siis täna. Eile ei suutnud end mobiliseerida. Nii et käisin reedel ja saabuval pühapäeval ma teist korda küll ei lähe =P))
Igast veidrad kohad valutavad, kuigi neil pole mingit asja valutada. Tabletid saavad hirmsa kiirusega otsa. Päevad kaovad vuhh ja vuhh.
Ja mälu ei eksisteeri ja eile unustasin isegi 200 sõna oma uut romaani kirjutada. Kell 1 öösel tuli meelde, ent ei hakanud end sundima.
NIIIII väsinud.
Aga noh - kuni on tore, on ju tore, eks?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.