Rahvavalgustuslik post

Ma eriti ei taha seda kirjutada.
Aga kui ma ei üritagi seletada, on veel väiksem võimalus, et keegi aru saab ja hoolib.
Ja noh. Nüüd, kus mul on otsus tehtud, arvuti lahti ja ise ka istun, mitte ei lama, on see oluliselt vähem jälk kui ette mõeldes. 
Just do it, mhmh. 

Ehk ... jeebus, kuidas kokku võtta?
Mis värk on enesetapuga? Vaimse valu täppisdetailid? Minge kõik persse? Ei, ärge minge, olge toredad?

See oma päeviku lugemine tõmbas mu täiesti rihmaks. 
Ma olin enda sees ja enda jaoks kõiki oma traumasid kokku võttes võtnud omaks idee, et lihtsalt tajun teravamini. Võin mõelda, kuidas ebapärlikarp kuninglikult mitte midagi aru ei saanud, aga kuidagi see "kõigil on ju vanemad lahku läinud" käib tegelt kaasa sellega, mis ma ise endast arvan, kui ei meenuta endale, et mu tunded on ehtsad ja mu muljed ehtsad.
Ma kaldun nagunii võtma oma tundeid ja kogemusi kui ainult minu omi, ja uskuma, et mingil objektiivselt tasemel pole eriti hullu. Minu jaoks täiesti arusaamatud kohutavused saab kenasti pisikeseks ja tavaliseks sõnastada ja mina tunnengi seepeale, kuidas ma ilmselt teengi sääsest elevandi. Valu, mida ma tunnen, on tegelt ebaadekvaatne, kõigil on nii, ma olen lihtsalt oma ATH ja RSDga eriti hädine, arusaadav, et rahva käest peksa saan ... 

... ja nüüd ma lugesin seda ja minge persse kui õudne. 

Ehk mu tunded on adekvaatsed, mu muljed pädevad, ma OLENGI elus täiesti üle võlli kannatanud ja ometi ometi ometi pole nagu midagi selget ette näidata peale enesetapu. Mis oli ka minu enda valik ja näitas lihtsalt, kui isekas ma olen. 

Mitte keegi ei mõista mind. Ikka karatakse turja. Miks, miks, miks inimesed on inimesed, ma ei taha, ma ei suuda seda taluda, miks ma pean?!?!

Ja ma lihtsalt tahaks surra (mitte metafoor, otseselt) et pääseda sellest maailmast nende inimeste juurest, kes üldse aru ei saa, et mul, kurat, on olnud jube halb, kurat, nii kaua, kurat, et ma olen niigi täiesti arulagedalt normaalne, tugev ja terve veel. 
Selle kohutava valu ja murdumise tules ma käitusin Poeglapsega veits halvasti ja K-ga teistmoodi veits halvasti ja pärast Poeglapsele seletasin, et kui inimene, kes muidu käitub kenasti, hakkab karjuma ja nutma ja nõmetsema, teda tuleks aidata, nunnutada, sest selgelt on midagi väga halvasti tema jaoks nüüd. 
Poeglaps: Ei. kui minuga vastik ollakse, ma olen ka vastik. 
Mina: Aga see ei ole ju armastus. See on mingi vorst vorsti vastu tehing. Sa oled minu vastu kena, ma olen sinu vastu kena. Ma olen sinu vastu nõme, sa oled minu vastu nõme. Armastus ongi see, et sa saad aru, et kui ta nii halvasti käitub, on vaja teda nunnutada ja lohutada.
Poeglaps: Ei. 

Nii et nüüd me teist päeva eriti ei suhtle omavahel ja ma tõden üleüldisele hüljatusele ja "keegi ei mõista mind" värgile lisaks, et nojah. 
Ka mu poeg ei armasta mind.
K.ga on juba ammu selgeks saanud, et kui ma hakkan karjuma ja kramplema, kui ma enam ei suuda, oska ega taha end "normaalsena" hoida, ta vihastab. 

Päris "keegi ei armasta mind" ei ole, on Tütarlaps ja üks sõber. 
Ma olen hommikul mitu korda mõelnud, et peaks sellele sõbrale kirjutama. 
Aga no - suutsin end nii palju kokku võtta, et tulin siia kirjutama. 
Niigi suur asi.

Teemal "enesetapp": ma mäletan, et siis oli täpselt samamoodi tunne. Et kedagi eriti ei huvita. Ma olen inimestele suht ükskõik. Ma valutan, nagu põleksin, valutan nii hirmsasti - ja keegi ei tee eriti välja. Korra olin eraldi jalutamas käinud, et oma kurba olukorda kurta. Kaks korda külas. Olin inimesi ohtralt skaibis painanud. Väga raske oli mitte kogu aeg kurta, aga pingutasin. Olin vahepeal vait ka. Üks "sõber" ütles, et ehk oleks aeg professionaalset abi otsida. Üldine eeldus oli, et saa kuskil omaette omadega hakkama.

Kuidas ma võisin inimestele niimoodi teha? Aga kedagi ju ei huvitanud eriti! Mis mõttes "niimoodi"? Neid ei koti, kuidas mul läheb, inimesi ei koti, kui valus mul on, neile on tähtsam see, et nende peale ei karjutaks ja oleks mugav elada. 
Miks ma peaksin arvama, et nad nad saaksid haiget, kui ma sureks? 
Kus see loogika on?!

Muide, ma muidugi väljendan valesti, end maha salgavalt. "See on ainult tunne." Loomulikult ei ole "ainult" tunne. Tunne on väga tähtis. Tunne, mis tunne on, on kõik.
Aga kui ma leian, et tundel on muid põhjusi ka, kui et ma olengi siuke imelik, meeleheide kasvab ikka  ilmatuks.
Juhtusid päris asjad. Ma sain nii haiget. Niiiii!!!
Ja mida rahvas arvab? VVN on veits isekas ja mõtleb lapsesaamisest haigelt.

...