Uus elu, natuke

Mul läheb üllatavalt hästi. 
Poeglapsega leppisime ära (ta oli siiralt üllatunud, et seda vaja oli, keegi ei jõua ju nii kaua pahane olla?) ja ta oli mu ema kunagistest tegudest sama hämmeldunud kui mina ning esitas täpselt sama küsimuse, mis minagi enda sees.
"Aga äkki ta ei oskagi armastada?"
Ema TEGI ju kunagi mingeid Pedasse tulnud isiksuseteste järjest läbi ja sai psühhopaatias kõrge skoori. 
Äkki ta lihtsalt ei oskagi? Tal on sees midagi puudu, mis enamikul inimestest olemas?

Aga ma ise käisin hambaarsti juures, pojaga talle riideid ostmas uueks kooliaastaks ja uurisin netist, kui palju ta riigilt õppetoetusena raha saaks, kui ülikooli läheks - teda huvitab logistika, uskuge või ärge uskuge. Mul endal oli täiega raske seda uskuda, sest kuidas saab inimest NII igav asi huvitada? Kõige kasulikuma transportimise vormi ja sõidugraafiku leidmine, nii et ajad klapiksid ... Aga kui ta seletas, et see on phmt nagu tekstülesannete tegemine stiilis mismoodi korraldada kaubaautode käike, nii et nad võimalikult lühikest maad koormata sõidaksid ja kütust võimalikult vähe ilmaasjata kulutaksid, ja talle meeldib asju loogiliselt lahendada, sain paremini pihta.
Leidsin kolm logistika õppekava. Üks neist tasuline rakenduskõrgharidus (wtf, meil pidi ju tasuta kõrgharidus olema?), üks magistriõpe ja üks kutseharidus keskhariduse baasil. 
Ma ei saa tegelt üldse aru, mida seal nii väga õppida on, aga magister?
Misiganes. 
Selgelt ma ei kõlba tegelt sõna võtma, sest minu kogemused haridussüsteemiga on eranditult "ma arvasin, et seda ei lähe mul vaja, ja ei läinudki". Minusugused ei sobigi sinna.
Aga Poeglaps läheks hea meelega kõrgkooli ja saaks kõrghariduse. "Muidu oleks ju keskkool mõttetu - oleks kohe kutsekasse võinud minna!" Aga pole sobivat õppekava.

No ... aega on selle kiire asjaga veel. 

Kuigi see on natuke nörritav, et Tütarlaps oli raudselt akadeemiliselt edukam läbi oma keskkooli, aga tema isegi ei mõelnud ülikooli peale, mis pole lavakunstikateeder, ja õppis viimaks Polüs mingit veebihaldust vms. 
Nagu - ma hästi ei saa aru, kus on loogika peale hirmsa mõtte, et mu emaga koos elamine rikkus ta enesehinnangu.

Kusjuures, et selge oleks: ma ikka veel arvan, et ema tegi nii minu kui temaga oma parima. Ja mu vennaga ja mu õega. 
Lihtsalt emme seest polnud väga head võtta. Ta ilmselt ei ole teadlik ideest, et teised inimesed on inimesed, mitte tema ideede pikendused. 
See on ka üks asi, mille pihta olen tema osas hämmeldunud olnud ja mitte mõistnud, kust pärineb mu ema komme esitada oma igasuguse tagapõhjata ideid: "Ja siis sa/ta/nad hakkavad igavesti elama niimoodi, sest mul tuli siuke mõte."

K.? Me ei räägi temaga hetkel, aga selles pole midagi uut. Mul ei ole ka tunnet, et me suhetes seekord väga midagi muutuks. Me oleme niimoodi ennegi mittesuhelnud.

Lisaks tegelen oma värskete raamatute turundamisega. 
Täitsa naljakas, et ma alles koos tõdemusega, et "Devolutsioon" anti välja väga noore igasuguse sissetöötamiseta kirjastuse poolt, võtsin ise arvustajate leidmise ette. Ja nüüd saan aru, et oot.
Nii see käibki. Kirjastused tegelevad natuke leviku ja müügiga, aga kui ma tahan meedias märgatud olla, on minu enda asi rakendada kontakte, olla visa, sõbralik, pealekäiv ja järeleandmatu.
Mul rämedalt vedas, et "Lihtsad´valikud" sattus romaanivõistlusel Sinijärve kätte, kes ta esimesest voorust edasi lükkas, ja et Mart Juur seda luges ja talle meeldis nii väga, et ta kutsus mu Kirjandusministeeriumisse ning sain hoobilt 10 korda kuulsamaks.
Ent üldiselt ei käi asi nii, et raamat avastatakse, ilma et kirjanik ise midagi peale tema valmiskirjutamise teeks. Enda pähemäärimine on osa kirjanik olemise tööst. 
Ja ma olen 44, kui selle avastasin.
Jälle mingi "kõik teavad seda" teadmine, mis minuni absoluutselt jõudnud ei ole.

Aga kuna vähemalt osad inimesed, keda oma meediassejõudmise kampaania raames painasin, on olnud vastutulelikud ja öelnud, et jaa, saatku ma eksemplar, tore, mul on hea tunne selles uues rollis. Ja oktoobris lähen kirjanikuna raamatukogutuurile. 2 päeva, kolm kohtumist lugejatega, vahepeal saab hotellis ööbida. =) Vau, elu on ikka veider.