Jäin haigeks.
Ise ei saanud arugi. Lihtsalt juba teist päeva nii suur väsimus, et ... no veel palju väsinum, kui tavaliselt olen. Kõnnin koeraga väljas ja ei jaksa silmi lahti hoida. Ei jaksa peatuda, kui ta jälle tahab mingit põõsast nuuskida. "Ma ei jaksa seista, tule, lähme edasi."
Kodus magasin lõunaund, konditsioneer töös, sest millegipärast oli palavus talumatu. Ärkasin lõunaunest, mis oli sügav, üldse mitte puhanuna.
Mõtlesin, et tundub nagu mu tavaline palavikutunne, ilmselt tasub kraadida. Mingi 37.2 jälle, aga vähemalt on süda rahul, et palavik.
38.3.
Krt, ma olen haigem kui kaua aega olnud olen!
Nii väsinud, et ei jaksa raamatut lugeda.
Küll aga lugesin uuest Reaktorist Kristi Reiseli juttu ja - see naine oskab kirjutada.
Ma olen tükk aega jutustanud, kuidas annet ei ole olemas, andekus on lihtsalt see, et inimesele väga meeldib mingit asja teha, teeb seda aina ja paljude tundide jooksul saab üha paremaks.
Ainult Et Kristi Reisel on kunstnik. Ta hakkas kirjutama hiljuti, sest tal oli nii palju loomingulist energiat, et see tuli kuskile panna. Ja kirjutab juba nii krdi hästi, et ... noh, keel on tavapäraselt hea, eraldi selle eest ma ei kiidakski. Rütmid ja algus ja lõpp on korralikud, head, aga ka mitte kuku-pikali, lihtsalt korralikud. Samuti karakterid.
Aga ideed, mis tema käes täiesti korralikult vormistatud saavad, on imelised.
NII HEAD.
Palju paremad kui minul, näiteks.
Ok, ma olen kaht lugu lugenud. Vbla ma ei peaks väga üldistama.
AGA!
AGA!
Ma vaimustusin!
Vbla andekus ikka on olemas. Vbla ma olen sellega ka veidi pihta saanud ja seepärast arvasin jälle, et kõik on nagu mina ju, nii palju annet on igaühel, mina lihtsalt TEEN ka sellega midagi.
Aga vat nii palju kõvemat näidet nähes hakkan arvama, et temal on midagi enamat sees kui mõnel ka omast-arust kirjutajal.
Muide, et mina kirjanik olen, ma ei eitagi. (Loteriis keegi kirjutas kommetaariks, kuidas ma olen suurushullustuses grafomaan ja võin endale mõttes õlale patsutada: isegi hetkeks ei mõelnud, et äkki on tal õigus). Kuid sedasorti toorest annet nagu Kristi Reiselil mus pole. Pole kunagi olnud ka.
Olgu, vbla olen ma ka vaimselt veidi tasakaalust väljas, sest ma olen haige. Vaimustumine, see on peaaegu nagu vaimust vaevatud olemine, lihtsalt tibake teise nurga alt.
mulle meeldib sinu kirjutus rohkem. Kui just asi pole selles, et tema kirjutamine meenutab mulle seda, mis ma ise teismeeas ja kahekümnendate eluaastate algul kirjutasin ja kuna ma ise selle suurema osaga enam rahul pole, siis käib närvidele, kui keegi teine samamoodi kirjutab.
VastaKustutaIdeid on, jah (mul oli ka), aga väheke nagu läbimõtlemata. Või ütleme nii, et mul ei õnnestunud oma uskumatust nii kaua ootele jätta, et mitte hakata mõtlema "mis mõttes nad negentroopilises universumis üldse süüa (st söögist soojust teha) saavad, miks neil soojusest spontaanselt aine ei teki, asju peaks juurde tulema, mitte ära kaduma?" ja "kuidas entroopsest universumist tulnud inimesel negentroopilises univerumis mälu õigetpidi (ehk meile harjumuspärases suunas) saaks töötada?" ning et rohu kasv kõrgemaks ei ole ju entroopne protsess, vaid toimub meie planeedil ainult tänu sellele, et energiat tuleb Päikese pealt kogu aeg juurde".
Kõik on õige ja ma mõtlesin osadele neile asjadele ka, aga lissalt idee oli nii hea, et sõi kõik muu ära - pisiasjad, pisiasjad.
KustutaJa mulle meeldivad ka minu kirjutused rohkem, see ei ole see, mida ma ütlen. Ma ütlen, et kui MULLE niimoodi ideed tuleks, krt, kui head lood saaks =D Tema on veel ... kuidas ta ise intekas ütleski: ta on tasemel, kus joonistab kriipsujukusid, pehmus joontesse, valgused ja varjud alles tulevad.
KustutaMa ütlen, et kui ta toore kirjutajana niimoodi kirjutab, sa püha kurat, mis sealt tulla võib!
Aah, mul ei õnnestu end arusaadavaks teha =)
KustutaMina kirjutan vbla 1 loo aastas. (+ romaanid, aga need ei loe hetkel). See 1 lugu on veidi parem, kui need, mida tema iga kuu välja pritsib.
kõlab mõnes mõttes nagu koostööperspektiiv - üks on ideegeneraator, teine kirjutab neile liha luudele.
Kustutama jäin praegu mõtlema, et sulle meeldib ka Gaimani kirjutatu väga ja minul on temaga alati olnud see tunne, et ta ei oska hästi liha luudele panna ja mu lemmikud on talt need, kus sellega on tegelenud keegi teine: Pratchettiga kahasse kirjutatud "Head ended" ja kunstnikega koos loodud koomiksid (seal on selleks lihaks pilt, leheküljekujundus jms visuaal).
Hea point.
KustutaMu jaoks ideaalsed teosed on need, kus ma poole mõttetööd pean ise tegema. Kui mulle liiga selgelt ja puust+punaselt ette antakse, ma solvun. Pratchettit ma hindan, aga väga headeks pean vast 5 tema romaani, mitte rohkemat.
Sest ma tahangi, et mul oleks loodud keskkonnas, loodud tegelastega ruumi sirutada. Liigutada. Kui see võimalus ära võetakse, ma pahandan.
NB! Võtke igast hinnangust, mille praegu esitan, kümnepeallisüsteemis 2 punkti maha. Ise ka tunnen, et olen kuidagi palju äärmuslikum kui tavaliselt.
Kustutama ei taha samuti, et oleks puust ja punane. Aga mõnel kirjutajal paistab läbi, et tal on olnud Idee ja siis on sellele tegelased ja maailma külge keevitanud, sest on vaja.
Kustutavõiks öelda, et ma tahan tajuda, et maailm ja tegelased on kuskil (autori peas või paralleeluniversumis) olemas, mis siis, et mulle näidatakse ainult ositi. Su enda "Lihtsad valikud" on väga hea näide.
ilmselt ma olen selle suhtes nii tõrges, sest mul endal oli just see häda. Ideid tuli tihti, aga maailma ja tegelaste loomisega oli kehvasti, nad tulid enamasti puised, justkui ma ise ei usuks. Kukkusid välja kas minu enda alter egod või tühjad kestad, kellel on sündmustikus roll täita ja keda ma pole viitsinud suuremas ulatuses isiksuseks mõelda.
KustutaLühivormis häirib see muidugi vähem kui pikemas.
ja Pratchett ei ole ka minu jaoks täiuslik. Tal on jälle see häda, et laseb ennast naljadel ära kanda ja tegelastel on oht oma nägu kaotada ja muutuda naljade nagiks.
Kustuta"Head ended" oli ses mõttes tasakaalus ja ka muidu meeldivad mulle Pratchettilt need lood, kus ta justkui hakkaks omaenda tegelastes päris tegelasi nägema, mitte vahendeid selle loo jutustamiseks, mida ta on otsustanud jutustada.
Jaa! Just! (Teemal Pratchett)
KustutaNojah, kuna minul enamasti saabi asi alguse tegelasest (mitte ideest) ja tema ümber tuleb ehitada maailm, kus ta on saanud selliseks kujuneda, ja situatsioonid, kus teda saab eri nurkade alt näha, mul tulevad tegelased suht kenasti.
Kusjuures tavaliselt on mul ettekujutus ühest stseenist, mida ma tahan kirjutada, ja siis ma pean ehitama selle olukorra ja need tegelased =)
"Valikutes" ma tahtsin meest paluvat, et päästetaks ta rase naine, tühja tast enesest. "Kuigi sa proovid olla hea" romaaniosas ma tahtsin kaht üksteisele lähedast meest vangikeldrisse vestlema, kusjuures mõlemad teavad, et üks mõistis teise surema või vähemalt kohe mõistab. "Kuningad" on ideelugu, et millised vampiirid TEGELT oleks - tippkiskjad on enamasti üksiklased ja mitte kuigi sotsiaalsed v.a. sigimishooajal.
"Omasid ei jäeta maha" oli mul kuni päris lõpuni pealkirja all "ravitsejalugu" ehk ma tahtsin olukorda, kus ravitseja läheb hingele järgi, ei lase surijal ära surra.
Ja "Devolutsioon" on viga =) Ses mõttes, et me tahtsime kirjutada kaabakast, kes on samas nii sümpaatne, et lugeja annab talle andeks, aga läks lappama =P
lappamaminek näitab tavaliselt, et tegelane on saanud piisavalt iseseisvaks, et ei ole enam pelgalt marionett loojutustamise teenistuses :)
KustutaPratchett on minu jaoks kirjanik, kes lahustas iseennast mahuga ära. Tal on super ideed, aga tal on ka nii palju raamatuid, et välja paistab rohkem nagu punnitamine.
KustutaTiffany lood v.a. viimane ja esimene on mu lemmikud =) Esimene on ka hea raamat, aga see viimane on ... surevale mehele annan andeks, aga täiesti viimistlemata ja lollused tikuvad hirmsasti häirima.
KustutaAga siukest vaimustusjahmatust kui "Võlukunsti värvi" esmakordse läbimise järel mul pole vist hiljem kordagi tulnud üldse ei tema ega ühegi teise autori peale =) Nii saab ka kirjutada?! Päriselt?!?! Saabki nii?!
päris lõpus jäi ta juba lihtsalt haigeks, mis annab tunda, aga kui neid mitte arvestada, siis on tema hilisemad raamatud vähhemalt minu jaoks paremad - just sel põhjusel, millest ma rääkisin. Süngemad, järelikult on rohkem kaalul, järelikult mind lugejana huvitab rohkem, mis saab. "Night Watch" ja "Monstrous Regiment" kargavad mul esimesena pähe, aga Tiffany-lood (peale kõige viimase) ka. ja siis täiesti eraldiseisvana see "Hämmastav Maurice ja tema õpetatud närilised".
Kustutanii et ma ei ütleks, et suure hulga peale lahjenes, pigem kulus aega ja kirjutamist, et õige kontsentratsioon saavutada.
Ma pigem notsu paadis siin, mhmh. Ajaga said tegelased elusamaks ja ehedamaks, nad olid vähem iseenda karikatuurid ja rohkem ... krt, "inimesed" ei sobi ... päris olendid =)
KustutaKir Bulõtšovi "Perpendikulaarne maailm" on mõneti sarnane.
VastaKustuta