Usun, ei usu, ma usun, ei usu

Täna on siuke päev, et nooremas põlves oleksin sellise meeleoluga kirjutanud luuletusi või vähemalt oleks te saanud mitme aasta poeetilisima postituse lugemiseks. 
Mitte midagi ei ole juhtunud. 
Mitte midagi ei ole muutund.
Ja ometi ma põlen, tunnen end nagu terava riiviga nahast paljaks hõõrutuna, kõik on päris ja korraga siin ning samas on reaalsus märgata vaid ebamäärase summutatud kajana kuskilt kaugelt. 
Nagu läbi vati, ütlesin selle kohta vanasti. 

Ei, see ei ole mõnus tunne. 
Ei, see ei ole ka kohutav, vähemalt mitte teadjana, millised tunded tõesti kohutavad on. 
Pigem valus. Ent sel valul on tilliga tomatisalati maik, jasmiinide lõhn ning ta kõlab nagu ksülofoni madalamad toonid. 
Võibolla on asi selles, et olen lugenud rohkem, kui mu jaoks tavaline. Olen raamatusse kaevunud. Kusjuures see ei ole isegi ilukirjandus, see ei ole isegi isegi "jaa, just täpselt!" minuga haakuv ...
aga ikkagi, aga ikkagi.

Oht olla täie mõistuse juures

Vahepeal räägib minuga otse hingest hinge. 
Vahepeal ma saan "ma ikka ei ole päris kirjanik"-teate, sest minuga ju nii ja teisiti ei ole. 
Ja ma mõtlen, mis värk on maailma ja minuga, mis VÄRK on? Kas ma kirjutangi, sest mu lapsepõlves oli palju kannatusi? Oot, aga ta ütleb ka, et samas peab olema ka veendumus, et mind armastati? Sügaval sisimas. Kas mul siis on see veendumus? Väga keeruline.
Ja ma ei kirjuta nagu tema pakub ju. Mul ei ole vaja oma teisi maailmu jagada, neid on minu sees nii palju rohkem, kui ma iial üles kirjutada jaksaksin ja nagunii ei tahaks keegi neid lugeda.
Või isegi kui tahaks - inimesi on erinevaid - ma ise ei tahaks kirjutada midagi nii ... lihtsakest.
Archive of Our Own on sedasorti loomingu avaldamiseks, aga no - mina, ma kõrgemale püüan, kui tiivad kannavad, miks muidu taevas on. 
Pealegi ei kisu mind inglise keeles kirjutama. Suudaksin, kui vaja, aga see ei ole üldse seesuguse tunde ja loomulikkusega võimalik kui eesti keeles.
Ma ei oska inglise keelt nii hästi.  

Jah, aga ma tahan, et loetaks, see on küll sama. Sest kui ei loeta, kui tagasisidet pole, kirjutamine ei ole mitte enda sidumine maailmaga, endale validatsiooni leidmine, vaid isoleeriks mind veel rohkem. 
"See on see hull, kes oma maailmu välja mõtleb, selle asemel, et seriaale vaadata nagu normaalne inimene."

Aia. 

Ja selle lugedes raamatusse kadumise neljas või midagi sellist külg on, et tema maailm hakkab tunduma reaalsem kui minu oma, nad isegi põimusid ühel  hetkel täiesti selgelt. 
Nimelt ma kirjutasin kirjasõbrale maili ja olin parasjagu vastamas sellele, kuidas ta nägi mind unes püssi ja matšeetega, et heh, Ling "Devolutsioonis" kannab ka matšeetet ja püsse on tal ka mitmeid, kas sa lugesid? No vbla ei lugenud ... ah, krdile, tsiteerin iseennast.
"... Püsse on tal muidugi ka =D

Vbla sa lugesid. Oleks loogiline =) Vbla läks kogemata täppi - mul on vahel seda ka olnud, et näen nt unes, kuidas inimene annab mulle loengut ülikoolis ja pärast selgub, et mhmh, ta on ülikoolis õppejõud jah. 
Ma ei kahtlusta maagiat =) Vahel sattub lissalt.

15 minutit hiljem: 
püha pask, SEEEEEEE on huvitav =) 
Loen https://www.goodreads.com/book/show/216723493-oht-olla-t-ie-m-istuse-juures raamatut. 
Ma ei tea, kas link avaneb, igaks juhuks ütlen, et pealkiri on "Oht olla täie mõistuse juures" ja raamat räägib vaimsete häirete ja otse vaimuhaiguste levikust loomeinimeste, eriti kirjanike seas. Ja autor on ise kirjanik, toob näiteid ning püstitab teooriaid, samas mõnedest selgetest (oo, neuroerilisus on olemas ja autism ja ATH võib olla päris sage? ta on vanema põlvkonna inimene ja nendes maailmades ja terminites ei mõtle) teemadest läheb nii kaugelt mööda kui saab - ei puuduta ka. 
Siiski, päris tore raamat ja loen huviga. 
Ja parasjagu nüüd, mõned minutid tagasi, jõudsin osani kus ta kirjutab Austria teadlasest Kammererist - kes oli uudishimulik ja nagu kõik loomingulised inimesed, pisut hull (see on tsitaat raamatust) ja kirjutas raamatu kokkusattumuste teooriast. 

" Selle kohaselt on üks üldine füüsikaseadus, mis paneb universumi ühtsuse poole liikuma, külgetõmbejõud, mis on võrreldav gravitatsiooniga, kuid mille toimel tõmbuvad üksteise poole hoopis sarnased sündmused, kujundid, esemed, inimesed või olukorrad. Nii et lisaks sellele, et universum kaldub entroopia, see tähendab korrastamatuse poole, mida käsitleb termodünaamika teine seadus, kaldub see Kammereri väitel ka korrastatuse ja harmoonia poole."

Ütleme, kokkusattumustest rääkimise käigus kokkusattumuste teemalisest teooriast esmaskordselt kuulmine - ok, lugemine -  on päris vägev kokkusattumus, ei saa eitada.

Jah, ta jutustab kokkusattumustest paar lehekülge, see ei ole minu välja mõeldud seos, ma lihtsalt kirjasõbrale tsiteerisin vaid ühte kokkuvõtvat lõiku. 
Ehk maailmad põimusid ja ma ei suuda enam päriselt eristada, mis on "reaalne" ja mis mitte.

Muidugi. See see tunne on. Maailmade segunemine. 

Nii on minuga ennegi juhtunud ja mida nooremasse ikka me väga väga naise enesetunnetamise ajalooga läheksime, seda rohkem. 
Väga kaua - VÄGA kaua, isegi K.ga oli seda - on mul olnud praktiliselt võimatu aduda, et teine inimene ei taju asju samamoodi kui mina, ei tunneta meid samamoodi kui mina, tema jaoks on hoopis teistmoodi. 
Sest - sest maailm ongi ju tunne? Tunne ongi kõik. Kui me ei tunne ühtemoodi, meil polegi midagi ühist ju?

Mu esimese ülikooli ajal kuskil 1998 nt sattusime toonase sõbraga (emane) Annelinna silla alla mingil sellisel hetkel, kus päike loojus ja jõevesi - oot, see oli vist kanal hoopis - oli täiesti tüüne ja meie ette moodustus täiesti selge tunnel sillapostidest, nende peegeldustest ning valgusest, mis postide vahelt paistis nii ülal kui allpool veepinda.
Ma arvan, ta on sama neuroeriline kui mina. Miks me muidu sõbrad olime - päris head sõbrad kuskil neljandast klassist alates. Sarnased tõmbuvad.
Me kügelesime ja tõmblesime seal vähemalt 20 minutit, kuni valgus muutus. Sest me mõlemad nägime portaali teise maailma. Me rääkisime sellest. Me olime peaaegu valmis minema - ja ometi me teadsime ka, et kui kumbki meist vette astub, vesi tegelikult ei kanna teda, jalad saavad märjaks ja kogu maagia hajub. 
Seda ka ei tahtnud. 
Seal on portaal teise maailma, aga me ei julgenud minna, sest nii masendav olnuks avastada, et tegelt ei ole. Tavaline illusioon, kõik on sama igav ja nüri kui alati.  
Viimaks läksime minema, aga meile jäi illusioon, et KUI me otsustanuks veepinnale astuda, VÕIBOLLA.

VÕIBOLLA!

See tunne oli täpselt sama kui praegu. 
Kõik on võimalik. Kõik. Kui üks ime saab juhtuda, on korraga uks lahti absoluutselt kõigeks, mida saab ette kujutada, ja seda, mida ei saa, on veel rohkem.
KÕIK on võimalik.
Ja samas on hirm, et tegelikult ei juhtu midagi, ei muutu midagi, kõik toimib edasi täpselt nagu ikka, sest reaalsus on igav, tavaline ja ära looda, väga väga naine. 
Nagunii ei juhtu midagi. 
Päris kindlasti mitte midagi, mida sa loodad.