Laupäev, 10. november 2018

Huvitav, mitu "kõige rämedamat" nähtust ma juba endale leidnud olen?

Avastus, et kõige, KÕIGE rämedam mu jaoks on, kui inimesed ei mõista mind, on pädev.
Mitte miski pole nii valus, nii lõikavalt masendav, kui mitte mõistetud saamine.
Sest omameelest, onjo, ma teen kõik nii lihtsaks ja selgeks. Ja siis tulevad Inimesed, kes elavad omaenda peas ja kelle teadvust mina ja minu sõnad riivavad mingi täiesti X nurga alt, saavad mingist poollausest ärritatud ja ma saan sõimata. Halvemal juhul veel nädalaid ja kuid takkajärgi ja Halva Inimesena nende ajus sildi peale ja ma olen: "Miks?! Mille eest?!"

Ma saan mõistusega ju aru, et minu mõju on minimaalne, ärritus ja ärritumine on neis endis - aga IKKKKKKKKKKKKKKKAGI.
Mulle meeldib nii väga olla mõistetud (notsu, su püüe kõiki mõista vähemalt mulle jubedalt meeldib, sa oled mu netisõber täiesti!) ja sellist abitut viha ja kurbust ei tekita miski muu kui tunne, et must ei saada aru.
Brr.
Üks selline juhus oli jälle eile ja ma lihtsalt ... ma lihtsalt.
JUBE on.

Mõistus ütleb, et see ei ole ometi minu asi, kuidas teised  aru saavad ja mida mõtlevad, teevad, kuidas ON seepeale.
Aga ma ei ole mõistus.
Kurat.

Aga õhtul on Queeni film plaanis, see lohutab. Päris oluliselt. Saab mõelda, mis selga panna, proovida, valida ... jaa, te saate pildi =P

Lihtsalt see on ilmselt minu üks väga nõrku kohti - ja seoses autist olemisega eriti kerge samas väljenduma - et ma hullun, kui must aru ei saada ja samas kui mõistetakse, mõistetakse kasvõi seda, et aa, sulle meeldib siis üsna kõik, kui piparmündimaitset šokolaadiga kombineerida, on nii tore olla.
Jee, must saadi aru, ma olen olemas, ma olen päris inimene!
Kui ei saada, on õudus ja abitus. Ma ju üritasin, miks nad siis ometi ... ma ju olin nii selge, kui oskasin, ja ikka ...
Maeioska, maeisuuda, mind võiks samahästi üldse mitte olemas olla, nad ei näe mitte mind, vaid midagi omaenda peas.
JUBE tunne.

Aga jah. Iga selline kui eilne sündmus jälle meenutab, et inimesed pole nagunii rahul, nii et vähemalt võiksin siis teha, mida ise tahan. Teised, need suurtähega Teised, pole nagunii rahul. Nende reaktsioonid ei ole minu kontrolli all.

See ei ole minu probleem, mida Nad välja loevad. Nende oma.
Ei ole minu oma. Et ma ei suuda mõjutada? Ei suuda maailma parandada?
Pohh, maailm saab ka ilma minuta täiesti hakkama.

Noh, nüüd on juba kergem. Tõsi, et ma vahepeal (koeraga) jooksmas käisin, võis ka aidata. Endorfiinid jne.

_________________________________

KÄISIN KINOS.  SEE OLI KÕIGE LÄHEM KOGEMUS QUEENI KONTSERDILE, MIS MUL OLLA SAAB. LÄHEN VEEL VÄHEMALT KAKS KORDA.

VÄHEMALT!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.