Oma üle vaadatud

Vend käis mul külas.
Tal on ka imearmas koer, kes käis samuti meil külas. Totoro oli üsna jahmunud ja õnnetu. "Kas ta nüüd jääbki siia?" näis olevat ta küsimus ja kuna külaline sõi ära tema toidu, jõi tema vett ja korjas lõua alla tema palli, oli tal päris kõrvaletõrjutud tunne vist.

Kui venna koer, kes selgelt tahtis paika panna, et tema on tähtsam emane (no 8 aastat 2 vastu, küllap ta ongi), otsustas minna Totoro asemel tema turvapaika laua all, juhtus küll nii, et ta ei tundnud veel meie majapidamist piisavalt hästi ja sellal, kui tema mõtles, kuidas minu jalgadest mööda saada, läks Totoro teiselt poolt lauda varjupaika tagasi ja hõivas selle. 
Siis Krapula ei trüginud rohkem ka. 

Vend näeb peaaegu täpselt samasugune välja kui enne, ainult hambaid on vähem. Mida ei ole eriti näha, aga natuke siiski ja eriti on kuulda. 
Ma ei häbenenud, kui aru ei saanud, küsisin muudkui üle, mis ta ütles.
Ka temal on happy end saabunud, noorusarmastus (tollal platooniline armumine) taaskohtudes õitsele löönud ja ta tuli Barcelonast Eestisse, et naisele (ka autist, miks te küsite?) turvaline tuttav ümbrus säilitada. 36-aastasena mõtleb ta sellega seoses umbes 20 aastase pausi järel taas tööle minna. Soome. 

Tema põhiline šokk Eestis on hinnad. "Kõik muu on ilus, toit imehea - must leib merevaiguga, oo, oo - aga hinnatase!!!!" 
Kiitsin sügisilma ning ta oli rahulolevalt nõus - laeval oli Läänemeri näidanud talle halli ja sompus nägu ning ta mõtles, miks ta ometi siia ronib, brr! Aga Tallinna sadamas säras päike, 17 kraadi sooja ja kõik väga hea. 
"Oh! Ma arvan, kuna ma olen ka usinalt koerakakat korjanud juba aastaid, jumal õnnistas mind!"

See viimane on viide loole, mille enne talle jutustasin. 
Kuidas meil Eestis ei ole koerakaka korjamine päriselt inimestele veel tuttav idee - et koeraomanikud on küll kursis, aga inimesed, kel koeri pole, on vahel ikka üllatunud. Mind on paar korda tänatud, aga Poeglaps tuli ükskord õhtul koeraga õuest üsna hämmeldununa. 
"Mingi mutike ütles mulle, kui koera kakat korjasin, et jumal õnnistab mind. Ma ei saa aru ..." ta vangutas pead. "Kujutan ette seda jumalat; kuidas ta istub ja mõtleb: "Ahhaa, see korjas samuti koerakaka üles! Õnnistan tedagi!""

Mina nägin venna sõnul samasugune välja kui kümme aastat tagasigi, me ema samuti, aga lapsed ... nemad on kuidagi ... teistsugused =)

Lisaks loeb ta "kuigi sa proovid olla head" , millega olen väga rahul.
Loetakse! Loetagu! 

Aga see kohtumine, kuigi tema käis mul külas ja ma ei pidanud kuskile ise ronima, võttis kõik mu lusikad. Täna pakkisin taas kasti raamatuid ja viskasin minema esimese virna Tähekesi. Oeh, küll see kolimine on ikka raske!