Laupäev, 3. oktoober 2020

Vabad assotsiatsioonid jaapanlastest üle jaksu raha ja inimsuhete peale

Huvitav, kas jaapanlastele on pisarad ja tatt samaväärsed eemaletõukavuses? One Piece'is nad nutavad pisarate ja tati voolates üsna kõik. Ainult ülerinnastatud naised ... vähem. 
Kuigi ma ei näe kedagi kunagi nuuskamas. Mis see on eriline rõvedus v? Tatt võib voolata ninast välja 10 cm, aga nuusata ei tohi?

Misiganes. Jaapanlased! 

Täna oli mul natu parem olla kui eile, mispeale tegin õudustäratavalt palju asju ja nüüd on ikkagi päris halb. One Piece ja ei muud, vbla ainult kätekõverdused hiljem.

Aga vähemalt on selge, kuidas mul Peale Rongi kolm aastat kehakaal alla 70 oli - ma ei taha süüa, kui ülekoormatud.
Kusjuures oleks ma siis midagi erilist teinud, eks ole! Pesin paar masinatäit pesu, pesu õue, pesu tuppa, käisin poes ja apteegis, käisin teises poes koos pojaga, sest tal oli tõuksi jaoks polte vaja ja ta ei teadnud, kus ehituspood on, kirjutasin oma 200 sõna, tegin süüa, viisin prügi välja, pesin nõusid, panin pesusid kappi, võtsin poja voodilt linad (uued paneb ta ise, aga asetasin need voodile valmis), mõjutasin teda kohustusliku kirjanduse raamatut lugema, toitsin ja käisin õues koeraga, tegin ühe tagasihoidliku seeria kätekõverdusi - tavaline elu, lühidalt. 
Ja tegelt NII PALJU ASJU! Surm ja häving! Ja käsi tuleks veel kõverdada ja kraanikauss on täis ja fakk, kuidas inimesed elavad nii, et käivad veel tööl ka?! Ma suren niigi selle elu kätte ära!
ILMA peavaluta (kuigi 400 mg ibukat sees).
Valuvaigistav masin töötab, sammud on kõndides 20 cm pikad, energiatase jubedalt olematu, kuigi ilmad väljas NII ILUSAD ja parim sügis iial.

Jah, ma tegelt tean, et JÕUANGI vähem, kui paljud teised inimesed, ent mulle on ikka ja ikka mõistatus, kuidas nemad jaksavad. 
Mina jaksan nii paljugi, sest "on vaja". Ja sest pojale peale käia, et ta peab ise poodi minema, talle plaan joonistada, kus pood on, on koormavam, kui temaga koos sinna minna ja talle elusast peast näidata. 
Et ... ma olen mihkel "PEAB" peale end kokku võtma ja tegema. Aga kogu aeg tahan sinna juurde surra, et ometi rahu saaks ja EI PEAKS. 
Aga inimesed teevad, ILMA et tahaksid surra (ehk puhata)? Teevad tööd 8 tundi argipäevas ja elavad muud elu ka ja kui neil on töö, mis meeldib, ei ole neil üldse: "Oeh, LÕPPEKS see vaev juba ära!"???
Wtf?!

Ausalt, see tundub mulle kuidagi kahtlane. Osake mind mõtleb ikka, et neil on kas VEEL TUGEVAM tahtejõud või teavad nad mingeid imelisi eluhäkke, mis minust on mööda läinud.
Mina olen päris lapsest saati tahtnud suurt summat raha ja kuigi enamiku sellest kingiksin laiali (räägime SUUREST summast), kasutaksin ülejäänut nii, et
a) ostaksin maja
b) palkaksin koristaja
c) ei teeks ise ühtegi tööd, mida ma ei naudi (kirjutamise, söögitegemise ja koerajalutamise võtaksin, aitäh!)
d) ostaksin sisse "olen sinu nunnu meesarmuke"-teenust
Kindlasti on see teenus olemas, kui piisavalt maksta.

Üldse, mis mõttes "best things in life are free"? Sittagi! Ma võin öelda, mis on best thing in life ja absolutely not free!
Et sa ei pea mõtlema selle peale, et kuidas maksta toit, kuidas maksta korter, kuidas maksta rõivad, kuidas maksta ravimid. Võid väljas süüa, mõtlemata, kas võid seda ikka endale lubada, võid minna ujulasse ka siis, kui pole soodusaeg ja samas tundmata, et olen räme kröösus, praegu tohib! Kui vabaneks kõigist rahamõtetest (ja minu jaoks on rahamõtted eranditult "selleks ei jätku", mingi investeerimise vms sellise peale ei kavatse ma IIAL mõtlema hakata ka, see on nii mitte mina ja sellega seoses ma muidugi olengi rahatu =P!), on see imeline tunne. 
Nii palju energiat jääb vabaks, nii palju elurõõmu on rohkem! 

Noh, ja mul ei ole iial olnud tunnet, et kui minuga ollakse hea ja armas raha pärast, oleks see kuidagi halb. Ei, mul on, vastupidi, tunne, et kui keegi hakkab olema minuga raha pärast ja asja jooksvas vormis avastab, et ma olen ka sitaks tore, mul on ainult hea meel teha tema elu paremaks ju! Mul on HEA MEEL raha välja jagada! Mulle meeldibki nii!
Aa, et vbla ta ei arva, et olen sitaks tore?
Aga ma ju närin selle ruttu läbi ja katkestan lepingu, sest mulle meele järele on üsna võimatu olla, tegelikult ARVAMATA ja käitumata selle põhjal, et olen sitaks tore =)   

Ma ei kipu teesklemist uskuma =) Paraku. 
Teatud mõttes oleks palju lihtsam, kui suudaksin uskuda.

Ehk (see vbla on taas pettekujutlus) ma siiralt usun, et kui mul oleks palju raha, saaksin endale ka toredad inimsuhted ostetud. Sest kui on palju raha, ei pea vaeva nägema kõige sellega, mis ÜLDSE mu forte pole - tutvumine, vaimne kompamine, selle ja teise proovimine, loodi sisse laskmine, et kas siin ja nüüd ... kõik oleks selge ja lihtne ju!
Kusjuures minu probleem ei ole "ma ei suuda end meeldivaks teha". Krt, ma meeldin nii paljudele, et vahel on endal ka vastik mõelda. 
Mu probleem on seal, et kui mult hakatakse midagi tahtma, aga ma ei ole valmis seda andma, mul ei tule: "Ootame-vaatame, ma hiljem vast hakkan tahtma," ma olen: "Sa tahad, ma annan ... ei anna, krt, kui ma ei taha ise! Ma ei taha enam kunagi sind näha ka, sest sa käivitasid mus jälle "oh, mis nüüd mina!" Väkk!!!!!!! MA EI TAHA!!!!!"

Aga rahaga? 
"Tule, ajame niisama juttu, mängime Tsitadelli ja ma teen süüa, sa pesed nõud. 200 euri tund, aga seksile palun ära hakka vihjamagi enne, kui mina seda teen! Ok, 250 on vist õiglasem."
Ja siis me võiks käia koeraga jalutamas ja öiseid tänavaid vaatamas, mangolassit joomas ja ma võiksin ta rõivaid vms komplimenteerida, ilma et peaksin kogu aeg mõttes kaaluma, mida ta nüüd tahab seda tehes, mida ta mõtleb toda tehes, kas ma tohin teda tunnustada, kas ma tohin naeratada, ilma et ta kohe teab mida mõtleks, ega ta ometi taha ...  ?
Nii. Palju. Lihtsam!!!!!

Blah, panin valuvaigistava masina uuesti käima, unustanud enne elektroodid jalal teise kohta tõsta. 
Seda pole IIAL varem juhtunud.
Ma vist olen ... väsinud. 

32 kommentaari:

  1. "kuidas inimesed elavad nii, et käivad veel tööl ka"

    Ma samuti mõistatan selle kallal.

    Mu tänased tegevused: käisin sugulasega tema sünnipäeva puhul kohvikus; käisin seejärel elektroonikapoodides ja ostsin kaasaskantava kõlari, mida mul vaja läheb, ja möödaminnes ka paar toiduasja.

    Ja pärast seda ainult niipalju, et vahetasin endale koduriided selga, lugesin kõlari kasutusjuhendi läbi, panin ta laadima ja otsisin homseks vajalikud noodid välja. Edasi olen ainult arvuti taga kudenud ja mõelnud, et äkki tahan kunagi ikkagi midagi süüa ka. OK, saatsin ühele e-kirjale vastuse ja telefoniga ühe tekstisõnumi.

    Okei, täna ma olingi n.ö vaba päeva võtnud ja sestsaadik, kui ma ükspäev paprikat sõin, on ka kõht haige olnud, mis võtab muidugi osa jõudu ära, aga ega ma ka tööpäeval tavaliselt üle 2-4 tunni tõlkida ei jaksa.

    Ja enamasti on tunne, et kui ma päevas juba ühe asja teen, siis rohkem hästi ei jõua. No näiteks, et kui ma tantsutunni teen, siis ega tõlkida enam hästi ei tahaks.

    Ma olen küll avastanud, et kui ma tantsutunni järel kohe ei ürita asjalik olla, vaid puhkan natuke aega, siis võib juhtuda, et tuleb ka tõlkimisejaks tagasi. Aga kuidas need jaksavad, kes 8 tundi tööl on, ei tea.

    Mul on üle nädala üks päev, mis on kodust äraolemise aja mõttes umbes nagu üks 8-tunnise tööpäevaga inimese päev (sõit teise linna, tantsutunni andmine ja tagasisõit annavad kokku umbes selle aja välja) ja ega ma pärast seda must suurt millekski asja ei ole, vähemalt mitte millekski, mis tahab keskendumist. Hoolimata sellest, et ma sõidan bussi ja rongiga, mis tähendab, et sõidu ajal ei pea ma midagi tegema.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Meie eludes on kõigi meie erinevuste juures üks ühine tegur, nimelt et mida iganes me teeme, ei jookse see mööda etteantud rööpaid; rööpad tuleb endale käigu pealt ise ehitada. Võib-olla see seletab natukene. Noh, et oletatavasti on 8-tunniste tööpäevadega inimeste hulgas teatav osa neid, kellel on paremad rööpad.

      On muidugi ka loomingulisema töö peal inimesi, kes töötavad pikalt ja teevad selle kõrvaltki kole palju. Aga eks nad kipuvadki läbi põlema.

      Ma laias laastus arvangi, et kõik teevad liiga palju tööd.

      Kustuta
    2. Jaa, täpselt, rööpad.
      Mingil ajal viskab täiega ära see "kaheksa tundi tööd, siis hädavajalik olme, seejärel mitte-nii-hädavajalik olme, mis tegemata jätmisel on homme hädavajalik ja seejärel "aeg elamise jaoks".
      Kui vihaselt midagi tegemata jätad ja võtad elamise jaoks rohkem aega kui rööpad lubavad, sõidad rajalt välja ja siis pead selle neetud raja uuesti üles ehitama.
      (...ja kui ma ükskord pensionile jään...- aga kas üldse jään? Ei usu.)

      Kustuta
  2. "kuidas inimesed elavad nii, et käivad veel tööl ka"
    Mina oma lapsepõlvest mäletan, et ema oligi töölt tulles väsinud ja kõigepealt magas tunnikese, enne kui midagi tegema hakkas. Ja see oli muidugi tavaline, et elu oli peamiselt nädalavahetusel. Kõik koristamised ja külaskäimised toimusid siis.

    Kuigi tavaliselt on perekonnas tööjaotus, nt üks teeb süüa, teine peseb nõud. Ja kui lapsed juba kaela kandma hakkavad, jaotuvad igapäevtööd veel rohkemate vahel. Janoh, minu arusaamist mööda (st mul on alati nii olnud) on teine pool see, keda saab usaldada, kes võtab vastutuse asjade toimimise eest enda peale. Sa oled võibolla kehv meeskonnamängija ja/või ülesannete delegeerija?

    Ma tegelikult olen oma silmaga näinud ka sellist mudelit, kus nädalavahetusel pannakse terve nädala menüü paika, viimse kui puuvilja ja leivaviiluni, tehakse valmis, pakitakse päevaportsudena külmkappi, sügavkülma, leivakappi jms, ja terve nädal siis lihtsalt süüakse, ainsaks pingutuseks osade toitude soojendamine. Ma ise nii jäigas raamis elada ei tahaks, mul on tunne, et ma hakkaksin sellest kas üle kere sügelema või reeglite vastu mässama, aga mõnele sobib.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma ei jaksa delegeerida, mhmh. Mul on lihtsam ise ära teha.

      Kustuta
  3. ütleks, et seda on kenasti jõutud ja sul on õigus väsimusele.
    on vähe inimesi, kes 8h järjest tööd vihuvad, vahepeal saab logeleda, aga see sõltub töökohast.
    ja ma oleks vist pärast kahte kätekõverdust kutu mis kutu.

    VastaKustuta
  4. ma olen pool aastat töötu olnud, teen päevas umbes sarnaseid asju (poed, pesu, söök...) sarnase hulga ja imestan ka iga päev, et kust inimesed võtavad aja, et veel tööl käia :D samas kui tööl käisin, sai ka nagu kõik tehtud, polnud siin keegi näljas ega paljas.

    VastaKustuta
  5. Enamus inimesi käib tööl ja sellisel mida nad muidu ei teeks kui selle eest raha ei makstaks (väga üksikutel õnnelikel on töö ka hobiks, mida nad teeks ka siis kui raha ei saa - enamasti loomeinimesed ;) ) Raha on neil vaja elamiseks. Enamus on aegajalt väsinud, no ja mis siis, elavad ilma pikemalt mõtlemata üle ja puhkavad välja kui vaja.

    Tõeliselt väsinud olen elus õige harva olnud, sedagi peale väga pikka ja koormavat füüsilist pingutust. Peale 5k jooksu olen väsinud seni kui dushi alla lähen, pestuna võiks jälle sörkima minna (ok ma väga ei pinguta ka). Vaimselt väsinud ehk natukeseks ajaks kui sai ülikooli ajal paar ööpäeva järjest eksamiteks valmistatud (vaimne väsimus vist ongi rohkem andekate ja saavutushimuliste probleem).

    Minu vaatevinkel sinu rikas olemise 4 punktist:
    a) Maja olemas
    b) Koristan ise või kaasa või lapsed (keda üllatus-üllatus viimasel ajal ei pea isegi sundima)
    c) Paar aastat veel ja ei pea tegema midagi, mida ei naudi, elujõulise penskari elu vägagi muhe.
    d) Armukese teema on ahvatlev aga sellega kaasnev võimalik jama kaalub üles võimaliku põnevuse ja naudingu. Üksiku inimesena oleks aktuaalsem.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mina võikski enda kohta enam-vähem öelda, et "töö on hobiks", aga see ei tähenda ometi, et ära ei väsitaks.

      Mõtlesin juba algse postituse peale ja nüüd edasi, et võib-olla selline töö väsitabki rohkem, sest kui ma seda juba teen, siis täiega. ja selle vahele siis kudemisperioodid.

      Kustuta
    2. Aga väsimusega on nii, et mul on ta kogu aeg ja saa, palun, aru, KUI faking raske see on.
      Just seisin keset kööki, tühi kohvikann käes, vesi sahisemas, ja kogusin jõudu, et teha veel kaks sammu letini, kus kohvipurk. Et enne vee valmimist polnud kiiret, seisin rahulikult. Kogusin end.
      Tänaval kõnnin vahel silmad kinni, tehes hetkeks ühe silma lahti, kontrollin, ega keegi vastu ei tule, ega ma vastu aeda kõndimas ole, ja kõnnin suletud silmil edasi.
      Enne magamajäämist voodis on palju kordi olnud nii, et hingan välja ja ei leia endas jõudu taas sisse hingata. Leban mingi aja, nt 7 sekundit, kuni hingamata ebamugav hakkab. Siis hingan.
      kogu aeg väsinud. Elamine on raske töö. Vaata, hinga, mõtle ...
      Mul on ka korduvalt olnud hetk, kus näen küll, et asi hakkab kukkuma, aga ei jaksa teda kinni püüda. Olengi: "Läheb katki, siis läheb. Maijaksa rabeleda."

      Kustuta
    3. Selles ma ei kahtle, et väsinud olemine on raske. Kui mul on probleem siis insenerina otsin üles põhjused (vajadusel konsulteerin spetsidega) ja üritan võimaluste piires need kõrvaldada, et probleem uuesti esile ei kerkiks. Inimest (ennast) näen robotina, mille funktsioneerimisel tekkivate tõrgete põhjused seisnevad tark või riistvaras või mittesihipärases kasutamises. Siiani (üle poole sajandi) on selline lähenemine väga edukalt aidanud süsteemi töökorras hoida, ei maksa unustada ka korrapärase hoolduse tähtsust ;)

      Kustuta
    4. Me ei ole ühesugused =) S.t. inimkehad ei ole ühesugused ja ühesuguseid toimimisviise ühtemoodi endasse võtvad ja tõlgendavad.
      Aga kui sa oled vastupidises veendunud, ega ma midagi võida, isegi kui suudan su millegipärast ümber veenda =P

      Kustuta
    5. Ilmselgelt on inimesed erinevad ja erinevatele inimeste jaoks on erinevad lahendused. Minu veendumuseks, et lahendused on olemas, lihtsalt tuleb need üles leida. Ega ma muidu poleks targutama hakanud aga sa küsisid kuidas teised inimesed jaksavad, kas teavad mingeid eluhäkke - no eelkirjeldatu on minu "eluhäkk" ;)

      Kustuta
    6. Tuleb ka arvestada, et kõiki põhjuseid ei saa kõrvaldada. Isegi kui mõnel on nooremast peast energiat kõvasti, siis millalgi tuleb see aeg, kus tuleb möönda, et põhjus ei lähe üle ja lahti ka ei saa. Vanus või krooniline haigus vms.

      No ja mõnel on algusest peale tervis selline.

      Ja mõnikord on põhjused kõrvaldatavad, aga mitte inimese teha. Nt ma olin lapsena pidevalt alamaganud, sest ma pidin ärkama Moskva aja järgi hiljemalt kell 6, et seitsmesele rongile jõuda ja 7.45 koolis olla. Lihtne ja loogiline väsimusepõhjus, kõrvaldatav ka, aga lapse võimuses ei olnud seda süsteemi muuta.

      VVN juba korra läheneski probleemile insenertehniliselt, aga mul oleks küll kahju, kui ta uuesti niiviisi lahendaks (rongi mõtlen).

      Kustuta
    7. Kunagi, kui ma veel õenduskoolis käisin (päris lõpp), aga juba Peale Rongi, ütles mu sealne juhendaja mu "Krt, verd mulle võtta meeldis ... enam ei võta vist kunagi!" peale "Usu teadusesse!"
      Ma juba siis mõtlesin, et kahtlane värk, i ole meditsiin kõikvõimas ju. Aga nüüd, kui minu suhtumine on selgelt "asjad ei ole ühesed, mis millekski halb, võib millekski muuks hea olla, me lihtsalt ei näe seda", on mu usk, et mind saaks ära remontida, nii et ma samas iseendaks jääksin, suht olematu.
      Et noh. Ma olen ehitatud nii, et autist, rongiga põrkudes sai aju põrutada ja igasugu õpitud kombed rappusid veel lahtimale, kui olidki, nii et nüüd endisest veel selgemalt autistlik - aga samas ma meeldin endale päris krdi palju.
      Autismi ei anna ravida, näitks seepärast, et see pole haigus, vaid aju toimimise teistsugune viis. Aga isegi kui oleks võimalus "ravida", ma küll kõhkleksin end kellekski teiseks tegemast. On raske - aga vähemalt mulle meeldib see inimene, kel raske on!

      Kustuta
    8. Peaasi, et endale meeldid!!! Kui teiste meeldimisest poh pole ka vaja välispidist tunnustust, mis vägagi positiivne areng minu arust.

      Kustuta
    9. Notsu, insenertehniline lahendus, mida kirjeldasid on "final solution". See alati tagataskust võtta, kuid tegu pöördumatu lahendusega, mida mõistlik kasutada vaid juhul kui süsteem totaalselt nässus, moraalselt vananenud või remont kallim kui uue muretsemine. Mobla tänapäeval hea paralleel😉

      Kustuta
  6. Ma olen see tavaline inimene, kes kontoris käib. No nüüd vahel ka kodukontoris, aga täitsa vabatahtlikult vahelduse mõttes ikka kontoris ka. Täna täitsa huvi pärast jälgisin, et kuidas siis on selle väsimusega. Ikka olin väsinud, kui koju jõudsin, muidugi olen ikka tööpäeva lõpuks väsinud. Aga see läheb üle, kui hakkan muud asja tegema, nt söögitegemise ajal pea juba puhkab ja siis ma tunnikese tukkusin ja siis jõin kohvi ja siis olingi juba nii puhanud, et võis edasi tegutseda. Mis minu puhul tähendas, et tegin veel tööd. See on küll õige, et kõik teevad liiga palju tööd. Aga osa puhkab kiiremini välja ilmselt või kui mitte välja, siis toimivale tasemele.

    VastaKustuta
  7. Seda kommentaariumi lugedes tundub mulle üha enam, et see inimeste "eluhäkk" üleväsimise vastu on automatismid, st see, et nad ei mõtle kogu aeg. St just nimelt see, mille üle vvn on imestanud, et miks inimesed ei mõtle. Aju ja mõttetegevus on nimelt väga energiakulukad ja kui tegutseda automatismide ja stereotüüpide e kinnistunud üldistuste baasilt võib see anda olulise energiakokkuhoiu.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kusjuures selles võib idees võib pädevust olla!
      Mitte "oo, nii tore, ma mõtlen palju ka teiste meelest!", vaid tõesti ja päriselt.

      Kustuta
    2. Väga nõus. Ma tegin selle avastuse paar aastat tagasi, et mida vähem ma tööl mõtlen, erinevaid variante kaalun, püüan arvesse võtta erinevaid arvamusi jne, seda rohkem ma tegelikult tehtud saan. Produktiivsus kasvas nii, et põhimõtteliselt sama hulk tööd, mis muidu võttis nädala, sai 1,5 päevaga tehtud.

      Kustuta
    3. Ja huvitaval kombel isegi mitte halvemini :D

      Kustuta
    4. Kusjuures ma ise teen ju seda mittemõtlemise värki ka. Sest ma ei JAKSA.
      "See ei ole minu asi, ei mõtle sellele, ei kuluta energiat tühja" on täpselt see.
      Lihtsalt on alu, kus ma ei suuda ja oska. Nt see ... stereotüüpide nägemise ja nendele toetumise värk.

      Kustuta
    5. hmm, see seletaks ka, miks mina ühe päeva jooksul nii vähe ülesandeid lahendada jõuan. Sest need nõuavad mõtlemist.

      Seepärast on ka tantsuhooaja alustamine raskem kui keskpaik, et siis ma alles panen plaane paika ja teen neid vastavalt asjaoludele käigu pealt ümber. Sellest viimasest ei pääse päris kunagi, aga hiljem on vähem.

      Kustuta
    6. Seal tuleb veel igasugu asju.
      "Kuidas sa jaksad blogida?!" Ma mõtlen nagunii kogu aeg, asi see siis käed klahvidel need mõtted kirja panna.
      "Kuidas sa koristada ei jaksa?!" Sest koristades ma mõtlen kogu aeg. Selles pole midagi automaatset, küll aga olen ma ebatüüpiline koristaja, sest mul on puhtad (suhtkoht) igasugu imelikud kohad nagu uksepealsed, piidapealsed, peeglipealne (vastupidi peegli klaasile, seal on plekid), sest ma mõtlen alati, kuhu tolm võib koguneda ja kust teda niisiis võtta.
      Ja miks ma paljude inimeste seltsis olemisest ära väsin - sest ma ei suuda mitte näha iga ilmevahetust või närvilist tammumist või et keegi mingi nalja peale, mille üle kõik vähemalt muhelevad, ei naeratagi.
      Ja siis selle üle mõtlemisest. 

      Kustuta
    7. Vaatasin su viimast kommentaari, et pmst saaks seda ümber öelda nii, et sa väsid tegemistest, kus infot sisse tuleb, rohkem kui neist, kus infot välja läheb, sest info produtseerimine-töötlemine käib sul nagunii nonstop.

      Kustuta
    8. Oh, tõesti - miks mul on väga ok loengut pidada, esineda, intervjuusid anda vms - ja miks mulle on palju koormavam neid teiste ettekandeid jälgida, loenguid kuulata jms.
      Ja miks mulle koolis tarkus külge ei hakka, aga kui ma ise teen ja kogen, pole mingit probleemi seda teooriaks vormistada.
      Vau.
      Mida kõike ei õpi, kui talvel ei maga ...

      Kustuta
  8. Ei tea, kas on teemasse, aga...
    Mulle meeldib endast mõelda kui ratsionaalsest inimesest - ja kunagi ma tabasin, et mõnikord on ratsionaalsem käituda ebaratsionaalselt, kuna kokkuvõttes tasandub kõik nkn ära (pikas perspektiivis oleme me kõik surnud!), kuid kokku on hoitud palju vaimuenergiat, aega ja hilisemaid "põdemisi".

    Või siis mõttetera, vist Alliksaarelt, mis jõudis minuni kahjuks kaugelt liiga hilja: "kas teeme mõne mõõduka meeletuse või muutume hoopis meeletult mõõdukaks?"

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.