laupäev, 31. oktoober 2020

Veel uudsusi ja vanade mõtete sõnastusi

Kuna uus koht, enamuses uus mööbel ja kõikõik on uus oktoobrikuus, ostsin ka uued (kasutatud) kott-toolid ja kavatsen osta uue (kasutatud) pisikese sinise vaiba, et Totorol oleks pehmem küljealune.
Viimase osas pole mailile veel vastust.

Lisaks on jalad lihtsalt hullumas. Nüüd peab masinat juba iga päev kasutama, muidu ei saa magada. Konkreetselt.

Lähen kell üks öösel voodisse ja kell kaks tõusen lootusetult üles ja panen masina külge.
Ja kui pärast seda kell 9 hommikul kempsus käin, ei jää jälle uuesti magama. Masin külge ja päev algab.
Kuramus.
Nõõ-mee.
Aga siiski mitte midagi hullu. Selle valuga võib täiesti leppida, pole nagu peavalu. Krigiseb taustal, kuid ei valda mind üleni.
Ainult uneaega jääb väheks ja - üllatus - ma olen kogu aeg väsinud.

Ema ja Tütarlaps käisid siin. Tõid mu uued (kasutatud) kott-toolid, hulgem Rõngu pagari häid tooteid ja sooja valmiskana grillkanaletist.
Väga tore oli..
Nagu VÄGA tore: rääkisime päris asjadest ja värki. 
Päris asjadest. Mu ema ütles, et kui ta oleks ette teadnud kahekümnesena, et üks ta lastest läheb rongi alla, ta poleks ühtegi last saanud. Mina hakkasin peaaegu nutma selle peale, kui meenutasin, KUI lootusrikas ja "iseenesestmõistetavalt saab mul olema kirev armuelu ja vähemalt neli last" ma kahekümneselt olin. Ja mu tütar, kes kevadel lõpetab keskkooli, rääkis, kui ahistav ja õudne see tundub, et mingid praegused hinded määravad juba ära tema tuleviku ja kuidas nii saab olla, kui ta veel üldse ei tea, mida ta elus teha tahabki?!
"Ma tahan inimesi õnnelikuks teha, aga kuidas ja kellena, pole vähimatki aimu! Ja mu praegused hinded samas määravad, mis must saab!"
Mispeale ema rääkis loo, kuidas ta keskkooli lõpu järel sai täiesti kogemata sisse kõige konkurentsikamale erialale Moskvas, kuhu ta tegelikult üldse minna ei tahtnud. Valis ainult sellepärast, et siis on ta ülikooli kandideerinud, vanemad õnnelikud ja ta saab vedurijuhi abiks õppima minna. Aga kõik need kuldmedalistid jms kõrgete hinnetega inimhulk ei teinud kahjuks eksameid nii hästi kui tema, kuigi nad said igast soodustusi, ja ta veetiski pool aastat Moskvas, käis näitustel ja sai haridust elukoolis, enne kui koju tagasi tuli. 
Ehk siit moraal: hinded ei ole tegelt nii tähtsad, kui arvatakse. 

See, et Lillatriibulise Õgardi laps
ütleb asju hirmsa emme kohta,
on viide sellele, kuidas mina Tütarlapsele ütlesin:
"Ma hammustan kõigil koletistel ninad peast,
kui nad sulle ligi tulevad!"

Lisaks vaatasime Tütarlapse lapseea joonistusi ning kuna ühel pildil oli selgelt ära tunda Lillatriibuline Õgard (tal tuli ka suust välja jutumull kirjaga: "Kas sa võiksid mõned õunad süüa?"), andsin talle lugeda "Tont nr 5". 

Kunagi olin seda talle ette lugenud selgesti, aga ta ei mäletanud midagi.

VÄGA hea õhtu. 
Kott-toolid on ka hirmus mugavad.
Mulle väga meeldivad nad ja ühel lõunauinaku-eelsel voodislebamisel mõtlesin, et krt. Vähemalt see hea asi mu kolimise juures on, et ma võin osta kott-tooli! 
Ostsin tervelt kaks. Haa! Nüüd on mul kott-toolid!
Ent kirevat armuelu ja vähemalt nelja last - tutkit. 

2018 kirjutasin novembrikuuväljakutse raames (luuletus päevas, kui hea või halb, pole oluline) nii:

Jaksan, ma jaksan ja jaksan,
pühendun, suudan, teen,
kui enam ei jaksa, siis puhkan,
hiljem teen natuke veel.

Ometi ...
Ikkagi ...
Nüüdseks on huvi teoreetiline juba.
Kas kunagi läheb ka nii, nagu tahan,
või jääbki juhtuma kogemata?
Mida plaanin, läeb mutta ja mätta,
kuid hoopis milleski muus
otsustab maailm ette võtta
edu kinkimise.
Näe, saavutus!

Kui päriselt, päriselt tahan,
jaksan, pühendun, pingutan ise,
ei tule maailm vastu.
Teerada veidigi mäest ei lasku,
ainult kasvab ning kasvab kõige raskus.
Ei saabugi häppi end.

Mind päriselt huvitab
kaua sedasi läheb?
Kas ei hakkagi saada saama?
Kas alati tuleb vähem,
ei eales too Päris Asi?
Või ikka kunagi laabub ka?
Või ikka kunagi saabub ta
ja enam mul tööd lampi ei kulu,
maailm saab selgeks
ja selgeks saab elu

ja kõik on korraga hea?
Lihtne.

Nii nagu peab.

Kas nõnda kunagi juhtub?

3 kommentaari:

  1. seoses kireva armuelu ja nelja lapsega tuli mulle meelde meie esimuusik Silvia. see rong vaevab su ema ikka veel... hea, et ellu jäid. olgu Sul oma uues kodus mõnus!

    VastaKustuta
  2. Ma olen anmu tahtnud küsida, et kui sa nii kangesti lapsi tahad,miks sa ei lähe vabatahtlikuks SOS või noortekeskusesse. Kui sa seal vähemalt aasta vastu pead, oleks ka ametnike silmis punkte juures ja kui mitte, saad vähemalt natuke maailma aidata.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Praegu on VÄGA halb hetk küsida ja mu esmane reaktsioon oleks: "Mine persse!"
      Aga phmt ma arvan, et ma saaks ühe uue lapsega toime. Vbla isegi kahega. Aga ma suren ära, kui neid võõraid lapsi on rohkem, saan üledoosi suhtlemisest ja mu pea hakkab valutama ka MÕTTEST, et nii on vaja nüüd, mine, naine.

      Aga siiski. Hästi mõistlik (irooniatujukuju) on PRAEGU selle jutuga tulla, kui ma pole öö otsa valu pärast magada saanud, ei seisa püsti ja ole parem lihtsalt vait, kurat.

      Kustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.