Rollimäng päris elus

LARP, kus käisin, oli väga lahe. 
Te kõik, kes te ei tulnud, jäite põnevast kogemusest ilma. 
Väga algajasõbralik - osad inimesed ei olnudki iial rolli mänginud ning said oivaliselt hakkama.
Minul oli väga meeldiv. emotsioonid said äratatud, vabanemistunne oli reaalne ja kuigi ma olin pärast sitaks väsinud ja võtsin sisse kaks paratsemooli, migreenitabletti ei olnud vaja. 

Ma loodan varsti ka pilte saada oma poseerimisest Tom of Finlandi modellina (miinus suur fallos ja muud komponendid peale nahast rakmete), ent seni jahvatan sellest, KUI tore on nordic larp ja KUI hästi oli mäng stseenideks jagatud ja KUI kaunid oli noored mehed seal. 
Ma ilmselgelt olen nordic larpi fännina vähemus, sest peale minu oli rollimängijate kogukonnast kohal vaid Alleria, kes tegelikult organiseeriski selle sündmuse Tallinnas toimumise.
Mäng ise on soomlaste tehtud ja varem palju kordi mängitud. 

Stseenid, mis algasid ja lõppesid vastava aja vastava meeleoluga muusikaga, olid igaüks eri kümnendist ja meile öeldi umbes ette, et mis juhtuma peaks.
Absoluutselt ei seganud teadmine, kuhu me jutuajamine välja peaks jõudma ega see, et kostüümid mängu jooksul ei muutunud.
Samas kostüüm oli olemas, korraldajad andsid selle. Väga sobilik ja osa mängust - algul kõvemini kinnitõmmatud ja kitsas, mängu jooksul üha lõdvemaks lastavate osistega.

Natuke jäi kriipima, et ma ei mänginud privaatstseene ühegi mehega. S.t. mängus olin mina ka mees ja seega oleks meestehuvilist meest tegelikult emotsionaalselt lähedasem mängida päris mehega, sest mulle ka mehed meeldivad ju. 
Aga mul on raske võõrastele läheneda läheneda, nii et võtsin need, kes mulle lähenesid.
Ja lähenesid aint naised, kuni tuli grupisuhtlus ja kõik mängisid koos. 

Vähemalt pauside ajal või lõpubriifil komplimenteerisin neid mänguväliselt. 
Mille osas olen endaga rahul. 
Ütle hästi, kui on midagi öelda! 
Üks kena noor mees jäi komplimeneerimata =/ 
Millest on kahju, sest ta paistis natuke ebakindel ja abitu, inglise keel oli ta oma sõnade järgi ta "kolmas" ja tegelt oleks tahtnud talle ka kerge enesekindlusetõuke anda. 

Kõige kergem oli "May I say something personal?" ja noogutuse peale "You are very pretty," öelda sellele, kes kõige vabam, avatum, väga gay ja tõesti väga kaunis.
Pealegi oskas ta tegelikult eesti keelt ka. Mitu aastat siin elanud ja muidugi oli mul "oh, ta nii tore, kohaliku keele ära õppinud ja puha!" Ent kuna mäng oli inglise keeles, ma ei lülitunud väga ümber. Isegi ühe oma eestlasest mängupartneriga rääkisin inglise keeles.
Teine ütles, et kuule, me võime eesti keeles rääkida. 
Hiina poisile oli esialgu raskem hästi öelda. Ta oli nii reserveeritud ja kogu aeg peadpidi telefonis iga pausi ajal, aga debreefi ajal sain jaole. Sest seal me rääkisime kõik omavahel ning ta polnud telefonis =)

Ja üldse, ma ei pea mitte põdema, et üks jäi komplimenteerimata, vaid rõõmus, et kahele sain öeldud!
Jee mina!
Naistele ... nende osas mul ei ole seda "kõigi emme, pean kaitsma" tunnet. Naistele ütlen aint siis, kui on midagi erakordset =P Mängult koju tulles nägin rongijaamas ilmselgelt mingile üritusele minevat daami vanuses umbes 60-70, sillerdava liblikatiibadega maskiballimeigi, kõrge halli paruka ja pika edeva lilla-türkiisi-halli kombinatsioonis särava korsettkleidiga.Pikad kindad olid ka.
Talle küll ütlesin, et väga kaunis. =)
Oligi.

Mulle hirmsasti meeldib, kui mingis tavaelu kontekstis tänaval või igasuguse temaatikata ruumis on keegi oleku ja rõvastusega, mis sobiks hoopis kuhugi mujale. 
Mis te arvate, kas ma käisin mängupausi ajal kõigi oma nahkrihmadega õues suitsu tegemas või jaa?