Aastapäev ja muud asjad

Mul on 11. surmaastapäev. 
11 on tähtis, sest mulle meeldivad arvud, mis koosnevad samadest numbritest. 11, 22, 555, 666, 8888 ja nii edasi lõpmatuseni. 
Sel teemal võiks kõvasti mõtteid jagada, aga lisaks tuli värske elamus ja seda tahaks ka.

Värske elamus on, et kukkusin.
Kuigi ma kogu aeg kurdan, kuidas pea käib ringi, koordinatsioon kaob ära, põrkan vastu uksepiitu, torkan endale küüne näkku (viis päeva oli märk näha, veri väljas, korralik), ma eriti ei kuku. 
"Võitmatu tasakaalutunnetus!" nendin iga kord rahulolevalt, kui end jälle enne tasakaalu saan, kui maha lendan.

No seekord osutus võidetavaks. 
Jooksin koeraga, ülekäigukoht, nii et kas autot ei ole, ja ülejäänud mõtted ka mujal. Emotsionaalselt olulistel teemadel. Jalg läks veidi valesti maha, liiga varbaga, ja kuigi ma sain aru, et valesti, kuidagi ikka ootasin, et päästan enda ära. Nii et üllatusin täiega, kui asfaldile kõhuli käisin ja nii korralikult, et ikka näoga ka. Vasaku käega pidurdasin, nii et vasakul käel kolm sõrme on kõvasti põrutatud ja juba sinised. Verd nõrgub ka taskaesi. 
Tõusin istuli. Koer seisis keset sõiduteed, nii et karjatasin korra valu pärast ja kutsusin ta siis kähku enda juurde. Ta tuli innukalt ja üritas mu nägu lakkuda. Võtsin rihmast üsna ta kaela lähedalt kinni ja karjusin veel. Teate seda kõris värisevat tunnet, mis tekib, kui karjuda valjusti ja kontrollimatult? Vot sedasi. 
Kusjuures mõtlesin, et ma ei pea karjuma, jaksan ka vapper ja vait olla. Aga milleks. Kurat, ma sain kõvasti haiget!

Pilt on tehtud umbes kuu enne Rongi.
Ma arvasin, et olen liiga paks. 
Oh, lapsuke ...

Minu ümber kogunes neli naist. Kaks neist pelgasid pisut koera. Kas ma tahan, et nad kutsuks kiirabi? Eiei, ei ole vaja. Üks ulatas mulle koti, mis oli eemale lennanud. Üks rääkis, kuidas külma peale. Üks rabas mu käest ja üritas sõrmi painutada. See oli valus. Soovitas arsti poole pöörduda, ta töötab meditsiinis, tal on siukeste asjadega kogemusi. Pobisesin, et phmt on mul ka õendusharidus. 
See jalg hakkab ka hiljem häda tegema. Praegu ei tunne, aga hakkab, ütles ta.
Mhmh. 
Et ma ei jaksa arstidega jamada, jätsin rääkimata. 
Nad lasid mu tulema ja sammusin pisut juhmistunult viimaks üle tee. 

Ei, kiirabi ei oleks vaja olnud.
Korjasin end kokku, mõtlesin, et prgut, koer on ikka vaja ära jalutada, poes on ikka vaja käia ... ei lähe koju. Teen oma asjad veidi tuikudes ja ettevaatlikult ära.
Tegin ka ja surma-aastapäeva puhul ostsin endale kaltsukast viie euro eest  väga mõnusa, kuigi suht mõttetud tumeda taku värvi Benettoni kleidi ja vaarika-pannacottasid vastavatud Rimist. 
Peaks neid nüüd sööma. 
Isu küll ei ole ...

Kodus juhtus veel huvitavaid asju, aga kuna olin sellest kukkumisest äksi täis, ei lase end neist eriti segada. On nagu on. 

Silmanurk on ka ära äestatud nagu tüüpilisel koduvägivalla ohvril. 

Eile sain kätte oma jutukogu autorieksemplarid ja klanisin Poeglapse endast nendega pilti tegema. Valgus oli imeline, kõik nii hästi ... aga tema oli millegipärast meelde jätnud, et pilte tuleb teha alt üles, et inimene pikem paistaks. 
Et see rikub näo ära ja minu nägu on mu oma arust mu parim featuur, ei olnud ma piltidega eriti rahul. Paar leidsin, mis enam-vähem. Üks läks fb-sse, teise saate teie. Pealegi annab see kena võrdluse minuga 11 aastat tagasi, mil see pilt ka veidi alt üles sai tehtud.

Poeglaps tegi

Ma pole siin üldse seletanud, kust jutukogu pealkiri.
Ei, see pole ühegi jutu oma. 
"Tavaline," sest algelemendid on suhteliselt traditsioonilised. No ... enamasti. Setting nagu tavalistel iidsetel või üsna värsketel muinaslugudel. "Niimoodi lugusid jutustatakse."
Aga ma toimetan nendega natuke teistmoodi.
Sealt "teistmoodi." 

Muinasjutud täiskasvanuile ja mitte väga ettearvatavad.

Kuram, kuna ma kukkusin oma sõrmed vigaseks, ei saa isegi näpukat teha. No mis elu see on?!

Elus elu, väga väga naine, elus elu. Sa oled elus ja kukud ja saad haiget. 
See on elu. 
Ja vahel on joobnustvalt hea. Nii hea, et selle nimel tasus ellu jääda. 

Muusikat ka. Ma olen seda lugu kunagi jaganud ka, aga see on mu viimaste päevade lugu old.

Põrgut, ma tõesti peaksin sööma.